entusiasmi kõrvale ja asemele ilmub arusaam piiride vältimatust olemasolust ja senine eksalteeritult optimistlik maailm asendub tõsisema, puhuti traagilisegagi. “Hamleti lauludes” ei ole meri enam võlu-võluline, vaid temas on varjatud oht ja ähvardus rannalolijatele. Torm võib ilmselt taas puhkeda, lõike hein armastajate jalgu lõigata. Selle ohtliku mere rannal seisab noor õilis luuletaja, valmis laste ja armastajate kaitseks mõõka tõmbama. Mis teda kannab ja aitab, on ühistunne sõpradega, kodumaaga, maastikugagi (“Olla maastik…”). Ning laulu hoog, lauluekstaas ise. See lauluekstaas on Paul-Eerik Rummo erakordne panus meie uude luulesse, midagi, millega ühelt poolt haakub tunane arbujate laulikuheroism (selle taastab muide tähendusrikkalt Betti Alver, kelle esimesed pärast pikki vaikimist kirjutatud luuletused kannavad aastanumbrit 1964), teiselt poolt aga kasvavad selle lauluhoo võlus järgnevad luuletajad. Lauluhoog peab aitama vastu seista ka piiride, seinte, konventsioonide, argipäeva ahistusele, peab aitama toamööblil tantsida, kartuliidudel läbi lagede kasvada. Manamise jõu saavutab Rummo seal, kus ta näiteks sõnab oma maja batüskaafiks süvamerre. Aga paneme tähele, ka lauluhool on piirid:
suubub, ah, sumbub see hoog umbsesse preservatiivi.
Seal, kus Rummo tegi pausi, tuli juba sihikindla manajana välja Jaan Kaplinski oma teise koguga “Tolmust ja värvidest”. Ta söandab praegu tunnistada, et seda kogu kannab otsast lõpuni enda väljamanamine piiridest, mis küll ennekõike on isiksuse piirid. Iseloomulikud on näiteks read:
Viivuks katkevad rauad
seisad kesk vulavat vett
ümber avatud hauad
randmeil plaatinast kett
Manamine, enda šamanistlik lovessesõnamine annab ainult ajutise ülenduse ja pärast ülendust tuleb nii šamaanil kui laulikul ahastus. Kaplinskil avaldub see näiteks kogu lõpuluuletuses “Ei ole lohutust” tõdemusena, et oleme nagu peegelpildid peeglis oma lamedas maailmas kinni ja kuigi kõrval on tõeline avar ruum, ei pääse me sinna.
Üldiselt paistavad kuuekümnendad aastad (ei pääse ma ise ka selle väljendi kasutamisest!) silma luule arenemise erakordse kiirusega, kui mõelda sellele, et peaaegu kogu Paul-Eerik Rummo avaldatud looming on pärit siit ja et kümnendi lõpul jõuavad trükki juba hoopis teiste suundurnuste kandjad Andres Ehin ja Johnny B. Isotamm. Niisiis võiks perioodiks võtta ka pikema aja viiekümnendate aastate keskpaigast kuuekümnendate lõpuni.
Kellele Krossi luule lähedane pole, võiks võtta perioodi algusaega iseloomustama Kersti Merilaasi “Kevadised koplid” nimiluuletuse, kus leiame sama piiride kaotamise, suletusest avatusse sattumise joovastuse. Üldse näib Merilaas mulle meie uuema luuleilma seisundi ja meeleolu väga tundliku peegeldajana. Temast selletõttu veel edaspidigi.
Meie luuleilma umbes 1955–1970 kõlbaksid minu meelest iseloomustama niisugused tunnused:
– Siirdumine kitsamast luuleilmast avaramasse, mida algul tõlgendatakse piiratuse asendumisena piiramatusega. See kajastub kirjeldatava aja ja ruumi laienemises globaalse ja kosmiliseni, sotsiaalses mõttes inimkonnani.
– Meeleolu tõusust perioodi algul oli juttu, perioodi lõpul annab tunda tema langus, ta ei ole aga kunagi neutraalne.
– Luuletaja roll. Alguses on ta valdavalt oraator, suurte ja selgete tõdede kirglik kuulutaja, hiljem šamaan, manaja. Igal juhul eristub luuletaja kummaski rollis argiinimesest nagu tema meeleolugi argisest.
– Distants autori isiku ja tema “lüürilise kangelase” vahel väheneb tunduvalt, jääb aga luule oraatorlikkuse või šamaanlikkuse tõttu siiski püsima.
– Sõnastuses (jäägu see üldine termin siin eritlemata) saab esialgu mõjuvamaks oraatorlik riimitud värss (Krossi “Söerikastaja”), siis juba päris vabavärss, mille vabaduse eest (taas piiride kaotamine!) peetakse kirglikku sõda. Hiljem hakkab tänu Paul-Eerik Rummole luule, on ta siis riimis või riimita, muutuma selgesti laululiseks, musikaalseks (need ei ole alati sugugi üks ja sama).
– Luuletekstide pikkus on keskmine või üle selle.
– Kujundites avastatakse uut ja üllatavat, rõhutatakse vabadust ja julgust (näiteks võrdlused, metafoorid Krossil), aga üldse kõike valitut: vabavärss on tõesti vaba, riimid eriti tugevad (Krossi “Irax”).
– Luule on valdavalt dünaamiline: vabadus on vabanemine, maailma avarus on maailma avastamine.
– Luule on valdavalt tõsimeelne, mis tuleb juba tema missiooniteadlikkusest ja oraatorlikkusest. On küll satiiri, vähem aga irooniat ja peaaegu puudub huumor.
– Luule on valdavalt ekstravertne, introvertsuski võtab apologeetilisi jooni, rõhutatakse õigust hingeelule. Veel hiljemgi ilmunud Kaplinski “Tolmust ja värvidest” on introvertsus maskeerunud ekstravertsuseks.
– Luule ei otsi uusi kogemusi ja tõdesid, vaid kuulutab ja seletab vanu (nagu “Kaks korda kaks on neli” Krossil), mis vahepeal on kahtlaseks saanud (“Usalda oma silmi” Merilaasil).
Niisuguseid tunnuseid saab võtta omamoodi koordinaatidena, millele paigutub selle perioodi ja järgnev luule: selkombel on tema dünaamikat poeetilises ruumis võimalik paremini jälgida. Muidugi on selleks tarvis leida ühtaegu sisukad ja mõõdetavad tunnused ja teha väga palju statistilist tööd. Kuni seda tehtud pole, peame olema oma üldistustes ettevaatlikud ja pidama meeles, et meie väited on rohkem või vähem hüpoteetilised.
Kuuekümnendate aastate lõpul, nagu osutasime, jõuab meie luule arenemishoog mõnevõrra ummikusse: vabanemine ja ekstensiivne avardumine ei saa kunagi eriti kaua jätkuda. Edasiminekuks on mitu teed. Kõigepealt võib muidugi juhtuda, et luuletaja on loomu või harjumuse poolest nii samastunud oma rolliga, et ei saa või ei taha teda teise vastu vahetada, ning kui roll kaotab oma senise olulisuse, loobub ta kirjutamisest. Võibolla saab nii seletada kahe siin kõige markantsemana käsitletud luuletaja – Jaan Krossi ja Paul-Eerik Rummo lahkumist luuleilmast.
Muidugi võib endine laad suuremate muutusteta jätkuda (nii on Betti Alveriga), enamasti aga muutub ta trotslikumaks ja kibestunumaks. Süveneb kahtlemine, väärtusi hinnatakse ümber – sellest ümberhindamisest ei pääse ka need väärtused, mida varem kuulutati. Nii avaldab Paul-Eerik Rummo “Loomingus” lühikese luuletuse, milles teatab, et häbeneb mõnd oma tunast värsirida.
Laiali, silmapiiride poole liikumise-voogamise asemel võib luule liikuda ka süvenemise suunas, nagu minu meelest meie luules valdavalt on toimunud kuuekümnendate aastate lõpust seitsmekümnendate algusest tänini. Vaatleme nüüd luuleilmas toimunut ja toimuvat eespool visandatud koordinaadistiku taustal.
– Luuleilma avardumine on peatunud, nüüd õpitakse seda avastatud maailma lähemalt tundma. Sellega seostub perspektiivimuutus – rohkem on tähelepanu väikestele asjadele, mida peegeldab näiteks haiku kindel juurdumine meie luules, aga ka muud elukildude luulendamise vormid. Seitsmekümnendatel aastatel kahaneb ka ajaline kaugus ja diferentseerub, jaotub selgesti lähedasekskaugeks sotsiaalne ruum. Kui kuuekümnendate aastate algul luuletajatele ei paku eriti huvi sugulusvahekorrad, siis nüüd on rahvusliku ühtekuulumise tunnetuse kõrval väga oluliseks saanud sugulus- ja peretunne. Loeme selle pilguga näiteks Runneli “Punaste õhtute purpurit”, Merilaasi “Antud ja võetud” ja Ellen Niidu seitsmekümnendate aastate luuletusi. Gloobuse asemel vaatavad luuletajad nüüd rohkem Eesti kaarti:
Juhan Viiding: Söögitoa seinal on Eestimaa kaart
Viivi Luik: Minu pääluu sisse uuristati Eesti kaart
Olevikuhetkes ja lähiümbruses on luuletaja suutlikum märkama ja fikseerima keerulisemaid ja hapramaid seoseid, mis Suure Aja voos ei suuda tõdeneda ja teadvustuda:
Mats Traat:
Õit sa otsid, ent leiad rahu
lehekahust, tardunud rohust.
Sõuad, jõuad eemale ohust,
nüüd ahk sinu sisse ei mahu.
– Meeleolu,