0,001 protsenti aastas, siis rahvastikuplahvatuse käigus võib see ületada 1 protsendi piiri ning ulatuda koguni üle 3 protsendi. Näiteks kasvas rahvastikuplahvatuse käigus Prantsusmaa ja Hispaania rahvastik 1,8 korda, Saksamaa rahvastik 2,8, Suurbritannia rahvastik 4,9 ja Hollandi oma 5,7 korda. Seda hoolimata ulatuslikust väljarändest. Demograafilise ülemineku ajal muutub seega kiiresti riikide rahvaarvu edetabel (vt diagramm 4) ning kasvab rahvastevaheliste konfliktide tõenäosus, eriti juhul, kui naaberrahvaste demograafilise arengu ajastus on erinev.
DIAGRAMM 4
Regioonide rahvastiku osakaal maailma rahvastikus esimesel globaliseerumisperioodil
Allikas: Maddison, 2003, lk 258.
Kuna just Euroopa rahvad läbisid esimesel globaliseerumisetapil rahvastikuplahvatuse faasi, tõusis sel etapil maailmas Euroopa päritolu rahvastiku osakaal. Kui globaliseerumise alguses, 1820. aastal moodustas Hiina elanikkond üle kolmandiku maailma rahvastikust, Lääne-Euroopa ja lääne siirderiikide osakaal maailma rahvastikus oli aga 14 protsenti, siis esimese üleilmastumisetapi lõpul olid need näitajad peaaegu võrdsustunud: Hiina rahvastiku osakaal oli kahanenud alla veerandi ning läänemaade oma tõusnud 21 protsendini.
Just varasema rahvastikuplahvatuse tõttu andsid Euroopa rahvad tollal põhiosa emigrantidest, kes suundusid elama ookeani taha. Lääne siirderiikide rahvaarv seetõttu aga peaaegu kuuekordistus.
Ränderevolutsioon ja selle põhjused
Traditsioonilises ühiskonnas veetis enamik inimesi kogu elu kodupaigas. Globaliseerumise üks eeldusi oli rände järsk kasv. Migratsiooniks peetakse üldiselt elukohavahetust üle haldusüksuse piiri, rahvusvahelise migratsiooni puhul on selleks haldusüksuseks riik. Rännet eristab ajutisest liikumisest äraoleku kestus, tavaliselt arvestatakse piiriks üks aasta.
Rände kaudu haaratakse globaliseerumisprotsessi ka migrandi perekonnaliikmed, sõbrad, sugulased ja sihtkoha ühiskonna liikmed. Ränne ühtlustab või vähemalt vahendab mitte ainult väärtushinnanguid, vaid ka materiaalset kultuuri.
Sisserännanud, kes elavad uuel maal kompaktselt, säilitavad oma kombed ega assimileeru, moodustavad muulaskonna ehk koloonia. Kui saabumismaa on juba asustatud, kujuneb seal mingisugune rahvaste kooselu vorm. Üks võimalus on rahvaste fusioon ehk ühtesulamine, nagu juhtus Ladina-Ameerikas. Ühtesulamise tulemusena kadusid sisserännanute ja kohaliku rahvastiku erinevused. Teiseks lahenduseks võib saada integratsioon ehk liitumine või lähenemine, mille korral teatud erisused säilivad, nagu näiteks juhtus II maailmasõja ajal Rootsi emigreerunud Eesti pagulastega. Kolmas võimalus – segregatsioon – esineb aladel, kus elavad kaks või rohkem rahvast, kes jäävadki eraldatuks, olgu siis juurdunud tavade või seadusjõu tõttu, nagu näiteks toimus Lõuna-Aafrikas.
Migratsiooni on põhjendatud mitmeti. Majandusliku ja sotsiaalpoliitilise vaatenurga kohaselt kujundab rännet suur hulk tõmbe- ja tõukejõude. Neist olulisemad on majandusarengu ebaühtlus, rahvastikuarengu suundumused, migratsioonivõrgustike olemasolu, ligipääs infole, reisimisvõimaluste käepärasus, poliitilised põhjused ja humanitaarkatastroofid. Nimetatud lähenemisviisile on aluse pannud William Arthur Lewis, kelle rändemudeli järgi on tööjõurändel majandusarengus võtmeroll. Arengumaa majandus saab laieneda üksnes traditsioonilisest, madala tööviljakusega põllumajandussektorist üle tuleva tööjõuga, kes liigub moodsasse majandussektorisse, kuna seal on töö tasuvam. Migratsioonist saab kasu nii moodne kui ka traditsiooniline sektor: üks saab ja teine toodab tööjõudu. Taoline migratsioonimudel ei riku Lewise arvates ühiskonna harmooniat, vaid loob seda.
Lewise järeltulijad, Gustav Ranis, John C. H. Fei, Michael P. Todaro, George J. Borjas ja teised, lõid samal alusel neoklassikalise rändeteooria, mille kohaselt liiguvad inimesed sinna, kus töö, palk ja muud majandustegurid on kõige soodsamad. Palgaerinevuste järkjärgulisel kahanemisel kaovad migratsiooni käivitanud erinevused ning lõpuks tööjõu liikumine lakkab.
Neoklassikalise teooria vastandiks ja konkurendiks ideoloogilise spektri teisest servast on nn neomarksistlik sõltuvusteooria, mille esindajaks on näiteks Hans Wolfgang Singer. See teooria käsitleb rännet konfliktse sotsiaalse protsessina, mis loob ja võimendab ebavõrdsust maa ja linna vahel, seda just ajude äravoolu tõttu. Sama suhe toimib ka arengumaade ning arenenud maade vahel. Rände sihtriigid arenevad, sest ekspluateerivad perifeerias asetsevaid riike, viimaste areng on aga takistatud. Rände otsene tulemus on keskuse jätkuv valitsemine perifeeria üle.
Demograafiline lähenemisviis lähtub mõneti teistsugustest eeldustest. Rahvastiku rändekäitumise seletamisel arvestatakse ajaloolist tausta ning rännet käsitletakse pikaajalise protsessina, mis lähtub üldistest rahvastikuarengu seaduspärasustest. Rändemudelit ega ühtegi teist demograafilise käitumise aspekti ei käsitleta lahus konkreetse ühiskonna muudest demograafilistest tunnustest ega sotsiaalsest, majanduslikust, ökoloogilisest ja kultuurilisest taustast.
Rahvastikugeograaf Wilbur Zelinsky rändeteooria kohaselt iseloomustab inimeste mobiilsuse kasvu ajas ja ruumis kindel korrapära, mis on lahutamatult seotud moderniseerumisprotsessiga. Rahvastiku üleminek üsna paiksest, piiratud füüsilise ja sotsiaalse liikuvusega olekust oluliselt suuremale liikuvusele toimub alati paralleelselt rahvastikuarengu faasidega.
Rände hoogustumise vahetuks põhjuseks on Zelinsky järgi rahvaarvu hüppeline kasv, millega agraarühiskonnas kaasneb maapuudus. Tulemuseks on massiline ränne maalt linna, uudismaade hõlvamine ning emigreerumine ja uute maade koloniseerimine.
Demograafilise ülemineku jätkudes langeb märgatavalt sündimus ning jätkuvalt, ehkki aeglustuvalt, suremus. Põlvkondadevahelised sidemed nõrgenevad ajutiselt, mis hoogustab rännet – põlvkonnad, kel lapsi ei ole või on neid vähe ning vanemaid enam ei ole (esialgu ei põhjusta suremuse langus vanemate inimeste osakaalu olulist tõusu, sest suremuse langus algab laste suremuse langusest), on rändealtid. Sel ajal jätkub ränne maalt linna: suurenevad olemasolevad linnad ning tekivad uued. Kasvab ka linnadevaheline ränne, kuid aeglustub väljaränne.
Peamised väljarändevood
19. sajandil suurenesid migratsioonivood maailmas mitukümmend korda. Põhimõtteline erinevus globaliseerumiseelse ajaga võrreldes oli vabatahtliku migratsiooni muutumine mahukamaks kui orjakaubandus. Esimese üleilmastumisperioodi peamise rahvusvahelise emigratsioonivoo andsid Euroopa ühiskonnad, kus rahvastikuplahvatus oli ulatuslikem ning linnad ei olnud võimelised kasvanud rahvastikku neelama (vt tabel 1).
Esialgu siirdusid üle mere peamiselt inimesed varase demograafilise üleminekuga ühiskondadest. Peamise emigratsiooniriigi, Ühendkuningriigi negatiivne rändesaldo 17. sajandi algusest kuni I maailmasõjani ehk kolme sajandi jooksul oli 13,3 miljonit inimest ning peaaegu 90 protsenti sellest andis ajajärk 1820– 1913, st esimene maailmastumisperiood. Väljaränne oli muidugi suurem kui rände netosaldo. Ainuüksi aastatel 1851–1910 emigreerus Brian Mitchelli andmetel Ühendkuningriigist (arvestatud koos Iirimaaga) 13,4 miljonit inimest, st pool 1851. aasta rahvaarvust.
TABEL 1
Suuremate migratsioonimaade rändesaldo globaliseerumise eel ja esimesel globaliseerumisperioodil
Allikad: Maddison, 2001, lk 35; Maddison, 2003, lk 128; Mitchell, 2003, lk 129. Märkus: rändesaldo – saabunute ja lahkunute arvu vahe.
Emigratsioon ülejäänud Euroopa riikidest oli väiksem. Teiselt suuremalt emigratsioonimaalt Saksamaalt rändas esimesel üleilmastumisperioodil välja 6,6 miljonit inimest – viiendik 1851. aasta rahvaarvust. Prantsusmaa, kus rahvastikukasv oli hoopis väiksem tulenevalt asjaolust, et suremus ja sündimus langesid ühesuguses tempos ning majandusareng sünkroniseerus rahvastikuarenguga, emigreerus vaid 400 000 isikut ehk 1 protsent rahvastikust. Hoolimata sellest osutus Prantsusmaa Ühendkuningriigi kõrval siiski agaraks koloniseerijaks: Prantsusmaa koloniaalvõimu alt vabanes lõpuks 22 ja Briti koloniaalvõimu alt 21 riiki.
Massiline eurooplaste immigratsioon Brasiiliasse ja teistesse Ladina-Ameerika maadesse algas