jõudmine Ameerikasse on tugevasti mõjutanud meie praegust identiteeti. Ükski teine daatum kui Ameerika hõlvamine ei sobi paremini uusaja alguseks. Muude mandrite ja inimeste avastamine ei olnud ju avastamine selle tõelises tähenduses, sest eurooplastele polnud Aafrika, India või Hiina olemasolu ka varem päris teadmata. Tzvetan Todorov on Ameerika avastamise tähtsuse sõnastanud nii: „Inimesed, kes seni olid moodustanud osa ilma tervikuta, avastavad nüüd terviku, mille osad nad on.”
Kolumbus avastas mõned Kariibi mere saared ja asutas teisel reisil esimese eurooplaste linna Uues Maailmas – Santo Domingo. Kolme hilisema ekspeditsiooni käigus liikus ta edasi Kesk-Ameerika mannermaale ja jõudis Venezuelasse.
Kolumbusele järgnesid varsti teised. Hispaanlane Hernán Cortés maabus Mehhikos Yucatanis 1519. aastal. Cortési läbinägelik poliitiline vaist ning jõuline loomus, eelkõige aga tema käsutuses olnud arenenum militaartehnoloogia lubas tal alistada läänepoolkera võimsaima riigi – julma ja repressiivse asteekide impeeriumi. Ta tegi seda pisut rohkem kui kahe aastaga ainult mõnesaja Hispaania sõduri jõul, keda aitasid indiaanlastest liitlased. 1532. aastal jõudsid hispaanlased Peruusse ning vallutasid kolme aastaga inkade impeeriumi Andides, kus selle õitsenguajal elas 12 miljonit inimest. Hispaanlased ja portugallased omandasid 16. sajandi lõpuks suurema osa Uuest Maailmast ning piiri nende valduste vahel määras Rooma paavst.
Põhja-Ameerikas ei olnud eurooplaste edasitung nii järsk. 1497.–1498. aastal teostatud retke käigus jõudis Inglismaalt lähtunud itaallane Giovanni Caboto Newfoundlandile. 1534. aastal seilas Prantsuse meresõitja Jacques Cartier piki tänapäeva Kanada idarannikut ning kuulutas Kanada Prantsuse asumaaks. 1607. aastal rajati Virginiasse Jamestown, inglaste esimene püsiasundus Põhja-Ameerikas. 1620. aastal saabusid Inglise puritaanliku kirikukogukonna radikaalse tiiva 32 liiget Uus-Inglismaale, kus lootsid vabalt praktiseerida oma usukombeid.
Ent Ameerika hõlvamise algus ei tähendanud ainult geograafilise silmaringi laienemist. See tähendas ka arusaamade teisenemist ning hiljem paljude kultuuride olemasolu teadvustamist. Kolumbus ei kahelnud näiteks, et indiaanlased teevad hispaanlaste kombel vahet aadlimehel, kuberneril ja kohtunikul, st et kogu nende ühiskond on üles ehitatud samamoodi nagu Euroopas. Ta ei suutnud ette kujutada, et mõõtühikud võivad olla kokkuleppelised. Kolumbuse ja tema Euroopa kaasaegsete suhtumine teiste tsivilisatsioonide esindajatesse oli tänapäeva mõistes äärmuslikult rassistlik ja ksenofoobne. Õieti võis niisugune suhtumine olla vastastikune.
Ameerikasse jõudmine avas eurooplastele tohutu regiooni, mis oli valdavalt hõredalt asustatud. Mehhiko ja Peruu agraarse, tiheda asustusega tsivilisatsiooni hävitasid Hispaania sissetungijad suhteliselt kiiresti, juba 16. sajandil. Kurt Vonnegut on kirjeldanud ühe Kariibi indiaanipealiku hukkamist tuleriidal, sest too ei näinud midagi head asjaolus, et tema oma rahvas nende oma kodumaal orjaks muudetakse. Pealik küsis, miks ta peaks enne põletamist suudlema temale ulatatud ristikuju, ning „talle vastati, et see suudlus viiks ta Paradiisi, kus ta Jumalaga kokku saaks ja nii edasi. Ta küsis, kas seal on ka hispaanlase moodi inimesi. Talle vastati, et loomulikult on neid seal. Sellisel juhul, vastas ta, hoidub ta parem ristikuju suudlemast. Ta ütles, et ta ei taha sattuda veel ühte sellisesse kohta, kus inimesed nii julmad on”. Kuid Uut Maailma tabanud rahvastikukatastroofi peamine põhjus olid Euroopast kaasa toodud haigused (rõuged, leetrid, gripp ja tüüfus), mille vastu ameeriklastel puudus immuunsus. Hiljem alanud orjakaubandus levitas Ameerikasse kollapalaviku ja malaaria, mis samuti põlisrahvastikku laastasid. Angus Maddisoni hinnangul hävis põliselanikest kolm neljandikku. Ladina-Ameerikas oli neil aegadel suremus kaks korda suurem kui Euroopas suure katku ajal.
Vallutuse hind oli niisiis tohutu. Ameerika rahvaarv saavutas 1500. aasta taseme alles 18. sajandi esimesel poolel. 19. sajandini ei vihjanud miski, et Põhja-Ameerikast võiks kujuneda maailma juhtiv majandusregioon.
Eurooplased tegid teoks ka oma algse eesmärgi. 1498. aastal leidis Vasco da Gama kolme laeva ja 150 madrusega meretee Indiasse. 1522. aastaks „üleilmastas” Hispaania finantseeritud ja portugallase Fernão de Magalhãesi juhitud eurooplaste laevastik maadeavastused, sooritades esimese ümbermaailmareisi.
Kuid Euroopa maadeavastajate, konkistadooride ja kaupmeeste silmatorkavast esilekerkimisest hoolimata polnud Euroopa juhtroll üleilmastumise eelduste kujunemises 15. sajandi lõpul ja 16. sajandil veel sugugi selge. Konstantinoopol langes türklaste kätte vaid pisut enne Vasco da Gama sündi ning Safaviidide dünastia kehtestas end Pärsias enne ja Mogulite dünastia Indias vahetult pärast tema surma. Need kolm hirmuäratavat püssirohuimpeeriumi, kus püssirohtu ei kasutatud hiinlaste kombel tulevärgi tegemiseks, hõivati maailmakaubandusse eelkõige läbi hõbedakaubanduse.
18. sajandil tõusis Euroopa ja maailma juhtriigiks Ühendkuningriik. Euroopa maadeavastajad tungisid ka Aafrika mandri sisemusse. James Cook, Louis Bougainville ja teised meresõitjad kaardistasid Vaikse ookeani saared. 1788. aastal rajati eurooplaste esimene püsiasundus Austraalias. Britid hõivasid Kanada ja India. 19. sajandi alguseks polnud eurooplaste mõju oluliselt puudutanud vaid Jaapanit ja Hiinat. Nii oli 19. sajandi alguseks maailm põhiliselt avastatud ja suures osas jaotatud.
Üleilmastumise-eelsel ajajärgul oli territoriaalriikide süsteem märksa nõrgem ja hõredam kui tänapäeval. Et ka maailma rahvaarv oli veel 18. sajandi lõpus kuus korda väiksem kui täna, olid kontaktid kultuuride vahel harvemad ainuüksi juba seetõttu, rääkimata niisugustest põhjustest nagu vähene liikuvus ja vähegi efektiivsemate kommunikatsioonivahendite puudumine.
Majandusareng: aeglane kulg
Majandus arenes globaliseerumise eel aeglaselt. Aastail 0–1000 keskmine sissetulek inimese kohta maailmas sisuliselt ei kasvanud, erandiks oli vaid Jaapan. II aastatuhandel pilt mõnevõrra muutus, aga ka siis oli areng suhteliselt aeglane ning ekstensiivne – suurem osa majanduskasvust tulenes rahvastikukasvust. Angus Maddisoni arvestuste järgi ulatus Rooma impeeriumi õitsvaima regiooni ehk Itaalia sisemajanduse kogutoodang inimese kohta Rooma impeeriumi tippajal, 164. aastal meie ajaarvamise järgi, 70–80 protsendini Inglismaa ja Walesi samast näitajast 1688. aastal. See oli peaaegu kaks korda kõrgem kui mujal Lääne-Euroopas 17. sajandi lõpul. Eesti SKT per capita oli 16.–18. sajandil üks madalamaid Euroopas, nagu ka teiste Balti- ja Põhjamaade oma.
Suuremad regioonidevahelised erinevused jõukuses kujunesidki II aastatuhandel, eriti alates selle teisest poolest. Ülejäänud maailma regioonidega võrreldes kasvas suhteliselt kiiresti Lääne-Euroopa ja lääne siirderiikide majandus, põhjuseks tehnoloogia kiirema edenemise kõrval ka ulatuslikum kaubavahetus. Lääne-Euroopa ja lääne siirderiikide üleilmastumismotiivil on niisiis sügavad ajaloolised juured.
Tänapäevaga võrreldes jäi üleilmastumise-eelne väliskaubandus siiski ülimalt piiratuks. Pikatee-kaubandus oli niigi riskantne ning piraadid ja röövlid lisasid ohtu veelgi. Tihti kitsendasid kaubandust transiidimaksud. Kaubandusse tuli ka suuremahuliselt investeerida, näiteks Ida-Indiast kaupu vedav laev vajas kuue kuu reisivarustust ning raskerelvastust. Vedada sai kaupu, millel oli nende kaalu ja mahuga võrreldes suhteliselt kõrge hind, või reisijaid, kes suutsid piisavalt maksta. See tähendab, et kaubeldi eelkõige luksuskaupadega ja reisida said väga rikkad inimesed. Veel 17. sajandil moodustasid ligikaudu 80 protsenti Aasiast Euroopasse veetud kaupadest maitseained, põhiliselt pipar. Ka kohvi, teed, suhkrut ja šokolaadi, mida kutsuti koloniaalkaupadeks, tarvitas laialdasemalt Euroopa rikkamate maade jõukam rahvas. Väliskaubad olid n-ö mittevõistlevad, st kaubavahetust tõukas tagant asjaolu, et ühe kontinendi kaupu teises maailmajaos lihtsalt ei toodetud. Nii eksportis Aasia siidi ja vürtse ning Ameerika hõbedat. See kaubandus oli väga kasumlik.
Portugal vahendas suhkrurooprodukte ning edendas tehnoloogiat Atlandi ookeani sellistes osades nagu Madeira, São Tomé, hiljem ka Brasiilia. Kuid Portugali roll oli otsustav ka orjanduse edendamisel. Angus Maddisoni väitel vahendasid portugallased umbes poole kõigist orjadest, kes ajavahemikul 1500–1870 Aafrikast Ameerikasse viidi.
15. sajandil oli suhkur Euroopas väga kallis ja haruldane kaup. 18. sajandi lõpus oli aga istandustes peamiselt orjatööga toodetud suhkur levinud ja armastatud toiduaine, millega kauplemine oli koguseliselt suurenenud kordades enam kui muu troopilise kauba oma. Ameerika avastamine tähendas mitte ainult uute alade lisandumist maailmakaubandusse, vaid ka kaubavahetuse koostise teisenemist.
Edaspidi