oskus kaasata uusi kristlasi – juudi kaupmehi ja õpetlasi, kes Hispaaniast välja aetuna leidsid varjupaiga Portugalis. Nad pidid vahetama usku ning kannatasid mõningase tagakiusamise all, aga aitasid oma oskustega oluliselt edendada Portugali ärihuve.
Portugallaste valmistumine reisiks Indiasse oli projekt, mida teadvustati ka globaalsemalt. Selle eel arendati aastaid astronoomiat ja täiendati teadmisi kliimast, parandati navigatsiooniinstrumente ja kaarte. On sümboolne, et ka esimese gloobuse, Erdapfel’i ehk maailmaõuna, mis kandis kogu maailma kujutist, konstrueeris Portugali teenistuses olnud Martin Behaim Saksamaal just samal ajal, kui Kolumbus Ameerikasse jõudis – 1492. aastal.
18. sajandi lõpus suutsid Euroopa laevad kanda kümme korda raskemat lasti kui Veneetsia galeerid 14. sajandil ning nende juhtimiseks piisas märksa väiksemast meeskonnast. Ka oli pikk meresõit nüüd ohutum. Vasco da Gama avastas 1497. aastal kõige otsema meretee Lääne-Euroopa ja Aasia vahel, kuid kaotas esimestel reisidel poole meeskonnast ning üle poole laevadest. Fernão de Magalhãesi esimesel maailmareisil 16. sajandi algul hukkus üle 90 protsendi meeskonnast. Seevastu James Cooki maailmareis 240 aastat hiljem nõudis hoopis vähem ohvreid.
Lääne tehniline progress hõlmaski üleilmastumise-eelsetel sajanditel eeskätt laevaehitust ja navigatsiooni. Edusammudeta selles valdkonnas ei oleks lääs saavutanud domineerivat positsiooni maailmakaubanduses ega kujunenud peamiseks üleilmastumise eelduste loojaks. Just rahvusvaheline kaubandus lükkas suuresti tagant Lääne-Euroopa majanduslikku tõusu, seda erinevalt Aasiast ja Aafrikast, ning loomulikult asjaolu, et püssirohuga ei tehtud üksnes tulevärki.
Aga Euroopal oli edumaa ka muudes üleilmastumise eeldusi kujundanud valdkondades. Euroopa pangandus, laenukorraldus ja välisvaluutaturg, finants- ja maksukorraldus, arveldus, kindlustus ja äriettevõtted (riigi- ja erakapitali segunemine, nagu Hollandi ja Briti Ida-India kompaniides) olid keerukamad ning efektiivsemad kui Aasias. See tagas Euroopa edu maailma avamisel. Euroopa kasutas edukalt ära ka Ameerika avastamist. Aasias ei oldud väga huvitatud Euroopas toodetud kaupadest, küll aga Ameerika väärismetallidest. Eriti huvitatud olid nende vahetamisest oma kaupade vastu Hiina ja India.
Inimeste sidemeid süvendas arenev humanistlik teadus, ülikoolide rajamine ja trükikunsti leiutamine. Kuigi uued institutsioonid ja tehnoloogia levisid väljaspool Euroopat esialgu üsna piiratult, ei olnud tehnoloogiline erinevus riikide vahel veel eriti suur.
Ainus koht ookeani taga, kus Euroopa tehnoloogia ja teadus 18. sajandi lõpuni tõesti kiiresti rakendus ja edasi arenes, olid 13 Briti kolooniat Põhja-Ameerikas. 1776. aastal tegutses sel 2,5 miljoni asukaga territooriumil üheksa ülikooli. Kolooniate intellektuaalne eliit, nagu Benjamin Franklin ja Thomas Jefferson, tundis oma Euroopa kaasaegsete tegevust ja saavutusi.
Seevastu Hispaania kolooniate, Brasiilia ja Kariibi mere piirkonna rahvastik ulatus küll üle 17 miljoni, aga seal tegutses vaid kaks ülikooli, mis pealegi keskendusid teoloogiale ja õigusteadusele.
Lõppkokkuvõttes iseloomustas 19. sajandist varasemat maailma siiski vähene kommunikatsioon.
Maailmaterviku avastamine
Üldjuhul avastab tehnoloogiliselt kiiremini edasi liikunud tsivilisatsioon mahajäänuma, kuna on avastusteks reeglina rohkem võimeline, aga ka enam motiveeritud. Teisisõnu – pigem avastab tänapäev minevikku.
Üleilmastumise käigus kalduvad domineerima algataja ideed, kultuur ja tehnoloogia. Globaliseerumiseelsest ajast leidub siiski ka vastupidiseid näiteid. Näiteks 10. sajandil võtsid viikingid Põhja-Prantsusmaal üle vallutatute keele ja religiooni ning 13. sajandil mongolid hiina kultuuri.
Algelisest tehnoloogiast hoolimata olid antiikaja maadeavastajad kõrgelt motiveeritud, lootes eelkõige saada materiaalset kasu. Hellenid ja roomlased tundsid Hiinat ja Euroopat ühendavat Siiditeed, merevaiguteed Balti merest Vahemereni ning vürtsiteed läbi Egiptuse Jeemenisse ja Indiasse. Kaupmehed levitasid ka kristlust Vahemere maadest põhja poole – nendeni, kes viimaks Lääne-Rooma keisririigi vallutasid. Kristlased olid veendunud oma tulevases ülemaailmses ühtekuuluvuses.
Kuid teadaolevalt ei tekkinud kreeklastel-roomlastel ühtegi kontakti maiade tsivilisatsiooniga Kesk-Ameerikas, mis õitses 3. ja 10. sajandi vahel ning oli näiteks matemaatikas tublisti ees tollasest Euroopast. Ameerika kontinendi hõivamist alustas inimene väidetavasti 13 000 aastat enne meie ajaarvamist, mil esimesed asukad ületasid Siberit ja Alaskat ühendanud jäätunud maismaasilla ja alustasid pikka rännet, jõudes 4000 aastaga Lõuna-Ameerika tippu Patagooniasse. Selleks ajaks oli asustatud ka Eesti. Aivar Kriiska üldistuse kohaselt lähtus esimene migratsioonilaine Baltimaadesse tõenäoliselt Kesk-Euroopa põhjaosast 11 000 aastat enne meie ajaarvamist, teine aga sai alguse Poola alalt tuhatkond aastat hiljem.
Idapoolkeral oli oluline sündmus hiinlaste asumine varem suhteliselt hõredalt asustatud ja soistele aladele Jangtsest lõunas ning üleminek mitmeväljasüsteemil põhinevale riisikasvatusele. Kui 8. sajandil elas vaid neljandik Hiina rahvastikust lõuna pool Jangtse jõge, siis 13. sajandil juba rohkem kui kolm neljandikku. Need inimesed jäid edaspidi budismi kultuuriruumi. Budism ja teine maailmausund – zoroastrism – olid kujunenud ja laienenud juba alates 5. ja 6. sajandist enne meie ajaarvamist.
7. sajandil alustas võidukäiku islam, mis levis nii misjoni kui vallutuste tulemusena. Prohvet Muhamedi surma ajaks 632. aastal oli islami omaks võtnud suurem osa Araabia poolsaare elanikest. Muhamedi järeltulijad viisid Araabia vallutamise lõpule ning tungisid Egiptusesse. 670. aastaks olid araablased jõudnud läänes Alžeeria ning põhjas Iraagi, Süüria ja Pärsiani. Põhja-Aafrikast tungisid araablased Hispaaniasse ja Prantsusmaale, kuid said 732. aastal Poitiers’ lahingus frangi väepealikult Karl Martellilt hävitavalt lüüa. Samal ajal vallutasid teised moslemi sõjaväed suure osa Aasiast, sealhulgas Lääne-India. Pärast võitu Talassi jõe ääres Kasahstanis 751. aastal laius islami impeerium Prantsusmaa piirilt peaaegu Hiinani. Juba siis nägid muhameedlased ideaalis, et kujunemas on ülemaailmne islamikogukond – umma.
Kui moslemid olid vallutanud Pürenee poolsaare, sai Vahemerest otsekui islamimaailma siseveekogu. See pidurdas Lääne- ja Lõuna-Euroopa idasidemeid, kuid aktiviseeris tõenäoliselt Euroopa põhjaosa, sealhulgas meie esivanemate majanduslikku ja vaimset hõlmamist läänekristlikku Euroopa ruumi.
Rahvusvaheline kaubandus oli Euroopa jaoks hoopis olulisem kui Aasiale või Aafrikale. Aastatel 1000–1500 kandis Euroopa kaubanduse veduri rolli Veneetsia. Veneetsia avas uuesti karavanikaubanduse Hiinaga: karavanid lähtusid nüüd Musta mere sadamaist. India ja teiste Aasia kaupadega kauples Veneetsia läbi Süüria ja Aleksandria. Kaupmehed tõid Euroopasse kõrgelt hinnatud vürtse ja siidi, kuid nende vahendusel jõudsid Aasiast, Egiptusest ja Bütsantsist Euroopasse ka uudsed oskused ja tegevusvaldkonnad, nagu näiteks siidi- ja puuvillatootmine, klaasipuhumine, riisi- ja suhkrurookasvatus ning suhkrutootmine.
Veneetsia kontaktid Aasiaga takerdusid pärast Bütsantsi langust ja Osmanite impeeriumi tõusu, ristirüütlite riikide kokkuvarisemist Levandis ja Mamelukkide režiimi lüüasaamist Egiptuses. 15. sajandi teisel poolel võttis avastustes ja kaubanduse arendamisel veduri rolli Euroopas ning ka ülejäänud maailmas üle Portugal. Kui 15. sajandil kontrollisid suuremat osa itta viivatest kaubateedest muhameedlased, siis 15. sajandi lõpuks oli eurooplaste meresõidutehnoloogia tugevasti edasi arenenud ning pole põhjust imestada, et eurooplased hakkasid majanduslikel motiividel otsima mereteed Aasiasse, lootes sealseid kaupu meritsi märksa odavamalt kätte saada. 1444. aastal jõudsid Portugali meremehed Senegali jõeni Lääne-Aafrikas, 1471. aastal Ghanasse, 1482. aastal Kongo jõeni. 1487. aastal möödus Bartolomeu Diaz Hea Lootuse neemest Aafrika lõunatipus.
Tõelise murrangu tõi siiski eurooplaste jõudmine Kesk-Ameerikasse 1492. aastal. Genovalane Christoph Kolumbus veenis Hispaania kuningat ja kuningannat finantseerima oma reisi üle Atlandi, et avastada uus kaubatee Ida-Indiasse. Kui enne seda olid Vana ja Uue Maailma turg eraldatud, siis Ameerika avastamine lõi eeldused turu globaliseerumiseks. Järgmine oluline samm turu globaliseerumise suunas astuti 1571. aastal, mil Manila haaramisega laevasõiduketti ühendati Euroopa, Aasia ja Ameerika kaubandus.
Ameerika avastamise kohene majanduslik tagajärg oli suure koguse hõbeda paiskamine Euroopa ja osaliselt ka Aasia turule. Euroopas põhjustas