ühiskonniti eri tasemele. Domineerima on hakanud mentaliteet, mille kohaselt isik saab ja peab tegema eluvalikud, lähtudes iseendast, sest elada on ainult üksainus elu.
19. sajandil, mil lääs läbis ränderevolutsiooni faasi, „üleilmastasid” Euroopast emigreerunud valge nahavärviga inimesed Uue Maailma. Maailmasõdade ajal ja vahel pidurdasid globaliseerumist rändepotentsiaali ajutine kahanemine Euroopas rahvastikukaotuste tõttu ning immigratsioonipiirangud lääne siirderiikides, eeskätt USA-s. Pärast Teist maailmasõda ja eriti alates 1970. aastatest, mil Euroopa põlisrahvastik hakkas kiiremini vananema ja vähehaaval hõrenema, on Euroopa maad muutunud ise sisserännuriikideks. Samal ajal on tehnoloogilised võimalused, jõukusetaseme erinevus lääne ja mittelääne ühiskondades ning odava tööjõu küllus viimastes kasvatanud ettevõtete huvi siirdada tootmine madalama palgaga piirkondadesse. Nõnda on Kolmas Maailm tulnud läände ja lääs läinud Kolmandasse Maailma.
DIAGRAMM 1
Loomuliku iibe tase maailma regioonides globaliseerumise eel ja ajal
Allikad: Maddison, 2007, lk 377; Demographic Yearbook, 2000; Mitchell, 2003, lk 93–114.
Loomulikult on globaliseerumine märksa laiem nähtus kui demograafilise ülemineku kaasnähe. Üleilmastumine kätkeb endas paljusid majanduslikke, tehnoloogilisi ja poliitilisi protsesse, kuhu on põimunud mitmed juhuslikud ja kavandatud mõjud. Tänapäeval edendavad globaliseerumist entusiastlikumalt globaalsed institutsioonid, lääne valitsusasutused, hargmaised ettevõtted ja massimeedia, ning seda loomulikult eelkõige iseenda huvides.
Kui mõista globaliseerumist protsessina, mille tulemus peaks olema majanduslik ja kultuuriline universaliseerumine ning poliitiliste väärtushinnangute ühtlustumine, nagu paljud seda 1990. aastatel nägid, tuleb möönda, et 21. sajandil on üleilmastumisprotsess pidurdunud või isegi tagasi veerenud. Éloi Laurent küsis juba paar aastat tagasi ajakirjas The Globalist õigustatult, kas tegemist on lõpu alguse või alguse lõpuga, sest leidub selgeid signaale, et rahvusvaheline keskkond on muutunud vähem globaliseerumisaltiks, vastandudes sellega 1980. aastatest kestnud suundumustele. Houstoni ülikooli uurijad Damir ja Stijepko Tokic kinnitasid samuti juba 2006. aastal, et üleilmastumine (või õigemini selle kolmas laine) on kohanud tõsiseid takistusi globaalse majandusliku tasakaalutuse näol USA ja selle kaubanduspartnerite vahel, ning oletasid, et pole välistatud uue, teistel tingimustel kulgeva üleilmastumisfaasi algus. Kui aga käsitleda üleilmastumist kompleksse nähtusena – demograafiliste, majanduslike ja tehnoloogiliste trendide koostoimelise arenguna nii ajas kui ka ruumis – pole üleilmastumisprotsess minevik, vaid jätkub, isegi kui 2006. aastaga või veel varem lõppes selle kõige kiirem, neoliberalistlik etapp. Sest kõigest hoolimata ei pea enam paika paljud traditsioonilised arusaamad poliitikast, majandusest ja kultuurist, mis eeldasid selget jaotust laadis siseriiklik-välismaine, kodumaine-rahvusvaheline, kohaliküleilmne: avarduvas maailmas mõjutavad piiritagused sündmused siseriiklikke ja kodumaine areng võib tuua kaasa muutusi mujal. Kas või ainuüksi tehnoloogilise edenemise tõttu pole üleilmastumise lõplik peatumine realistlik, küll aga võib ette tulla tagasilööke ning muutuda selle kiirus ja vorm.
Pikem ajaline perspektiiv võimaldab paremini tunnetada minevikus alanud ja ilmselt tulevikus jätkuvat protsessi, ometi ei tähenda see, nagu peaks praeguste suundumuste esivanemaid liialt suureks arvama. Isegi ainult üleilmastumise ulatust ja mahtu arvestades pole kahtlust, et nüüdisaegne globaliseerumine on olnud midagi enneolematut.
Käesolevas raamatus mõistetakse globaliseerumist ehk üleilmastumist ehk maailmastumist kui protsessi, mille tulemusel laieneb eri elulaadide kokkupuutepind ning põimuvad riikide majandused, millega omakorda kaasnevad muutused ühiskonnas. Maailmastumine on seega protsess, mille arengu jälgimiseks tuleb vaadelda rahvastikuprotsesse, eelkõige migratsiooni, ning analüüsida majandussuundumusi, eeskätt väliskaubanduse ja välisinvesteeringute arengut, mille kaudu on võimalik iseloomustada majanduse avatust, ning tehnoloogilisi muutusi. Paljude teiste ühiskondlike, majanduslike ja poliitiliste protsessidega põimudes on need nähtused viinud üleilmastumisele.
Poliitilise globaliseerumise kõige olulisema mõõtmena vaadeldakse siinses raamatus universaalse poliitilise režiimi – demokraatia – kujunemist ja laienemist, st maailma riikide demokratiseerumist. Lisaks käsitletakse väärtushinnangute teisenemist, sest maailmastumise käiku on mõjutanud nii individualiseerumine kui ka globaalse identiteedi kujunemine.
Teatavasti – Kurt Vonneguti sõnutsi – on „maalastel omadus karta ja vihata teisi maalasi, kelle väljanägemine ja kõne nende omast erineb”, pidades „kõiki endast erinevaid olendeid alamateks eluvormideks”. Globaalse identiteedi kujunemine ei pea selle raamatu autorite arvates tähendama kultuurilist sarnastumist, ehkki võib, vaid teiste olemasolu teadvustamist ja arvestamist ning seejärel kõigi inimeste võrdsuse tunnustamist. Globaalse identiteedi kujunemine tähendaks rassistlike stereotüüpide järkjärgulist kadumist ning inimeste võrdsuse tunnustamist mitte ainult poliitkorrektsuse näol, vaid ka tegudes, moodustagu need inimesed siis rahvusriike või organiseerigu end mingi muu tunnuse põhjal. See tähendab, et tunnustatakse rasside ja rahvuste võrdsust, ent rahvuskesksele minapildile lisanduvad rahvusülesed identiteedid, misjuures rahvuslik identiteet ei pruugi sugugi kaduda. Avardunud maailmapilt on võimeline tunnustama, et õigus oma eripärale on nii kõigil rahvustel kui ka muul alusel kujunenud identiteedigruppidel.
Käesolev raamat vaatleb üleilmastumist Euroopa-keskselt, kuna just eurooplased ning Euroopast välja rännanud inimesed ja nende järeltulijad on olnud selle protsessi peamised kandjad ning juhtijad, vähemalt ajajärgul, mida siinkohal üleilmastumiseks peetakse, st 1820. aastast.
Globaliseerumine on vähemalt teataval määral juhitav protsess. Võimuinstrumentidega võib kujundada ja suunata eraettevõtluse tegevust ja rahvastiku migratsiooni ning soodustada demokraatia levikut. Niisiis on asjakohane käsitleda ka globaliseerumisest huvitatud institutsioonide tegevust.
Oluline on analüüsida nii positiivseid kui negatiivseid globaliseerumise tulemusi, muu hulgas globaalseid sotsiaal- ja keskkonnaprobleeme, sest on võimalik, et just need piiravad globaliseerumise jätkumist senise mudeli järgi.
Alustada tuleb aga üleilmastumise ajalisest määratlemisest.
2. Üleilmastumise ajajoon
Sünnipäevavõimalused
Kronoloogia on üleilmastumise teemal peetud vaidlustes mõiste kõrval teine oluline probleem. Kas üleilmastumine on tänapäevane nähtus või algas see mitu põlvkonda, sajandit või isegi miljonit aastat tagasi? Kas tegemist on tsüklilise fenomeniga või kulgeb üleilmastumine tõusvas joones? Vastuseid, mis muidugi sõltuvad üleilmastumise definitsioonist, on mitmesuguseid.
Globaalseid finantsteenuseid pakkuv gigantkompanii Merrill Lynch and Co, Inc ostis 1999. aastal USA tähtsamates päevalehtedes avaldamisruumi, et üllitada sõnum: maailm praegusel kujul on kümme aastat vana. Ehk on iseloomulik, et see ettevõte sattus vähem kui kümne aasta pärast, 2008. aasta sügisel raskustesse ja müüdi maha. Ent suurem osa sotsiaal- ja poliitikateadlasi ning nendega kaasa läinud tavaarvamus on globaliseerumist vaadelnud samamoodi kui Merrill Lynch, teisisõnu – hiljuti alanud protsessina. Globaliseerumise stardiks peab see lähenemine kas 1973. aasta Jom Kippuri sõjale ja naftašokile järgnenud neoliberalistliku majanduspoliitika domineerimise algust, demokratiseerumise kolmanda laine algust samal ajal, massiivse immigratsiooni algust Euroopasse ja sisserännu kasvu Põhja-Ameerikasse 1970.–1980. aastatel, Hiina majanduse liberaliseerimise katseid alates 1973. aastast, Aasia tiigrite, Taiwani, Hongkongi, Singapuri ja Lõuna-Korea ülikiiret majanduskasvu 1970.–1980. aastatel, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ehk IKT integreeritud süsteemide leiutamist ja kasutamise algust samal ajal või ka kommunistliku idabloki kokkuvarisemist 1980. aastate lõpul. Selle lähenemisnurga pooldajad tunnistavad, et globaalsed suhted olid olemas varemgi, aga väidavad, et 20. sajandi viimastel aastakümnetel intensiivistusid need otsustavalt. Nende arvates koges inimkond just siis esimest globaalset revolutsiooni ning järsku hüpet uude reaalsusse. Sotsioloog Ulrich Becki arvates iseloomustas uut etappi ebastabiilsus – modernsus murdis