kõigest mõneks sekundiks. Siis kasvas ärevus veelgi. Miks Svedberg telefonile ei vastanud, kui ta kodus oli? Wallander katsus välisust. See oli lukus. Uksekoodi ta ei teadnud. Ent kahe poolega uks loksus. Wallander võttis välja taskunoa ja vaatas ringi. Siis pistis ta kõige jämedama noatera uste vahele ja surus. Uks läks lahti.
Svedberg elas kõige ülemisel, kolmandal korrusel. Wallander oli trepist üles jõudes hingetu. Ta surus kõrva vastu ust. Kõik oli vaikne. Ta piilus kirjapilust sisse. Ei midagi. Helistas uksekella. Helin kõlas korteris vastu.
Ta helistas kolm korda. Seejärel tagus ta ukse pihta.
Wallander püüdis mõtteid koondada. Ta tundis, et ei taha seal üksi olla.
Ta kobas taskut. Mobiil oli jäänud koju köögilauale. Ta läks trepist alla ja toppis ühe kivikese uksepoolte vahele. Seejärel läks ta kiirel sammul Stortorgeti telefoniputkade juurde. Ta valis Martinssoni koduse numbri. Martinsson võttis ise vastu.
„Anna andeks, et ma sind üles ajasin,” ütles Wallander. „Aga mul on su abi vaja.”
„Mis häda?”
„Said sa Svedbergi kätte?”
„Ei.”
„Siis on midagi juhtunud.”
Martinsson oli vait. Wallander mõistis, et ta oli alles nüüd päriselt üles ärganud.
„Ma ootan sind Lilla Norregatanil maja ees,” ütles ta.
„Mul läheb kõige rohkem kümme minutit,” vastas Martinsson.
Wallander läks oma auto juurde ja avas pagasiluugi. Määrdunud kilekotis vedelesid mõned tööriistad. Ta võttis kobaka sõrgkangi. Siis läks ta tagasi Svedbergi maja juurde.
Üheksa minuti pärast pidurdas Martinsson maja ees. Wallander nägi, et tal oli pidžaamapluus pintsaku all.
„Mida sa kahtlustad?”
„Ma ei tea isegi.”
Nad läksid trepist üles. Wallander andis Martinssonile peaga märku, et ta uksekella helistaks. Keegi ei tulnud avama.
Nad vaatasid teineteisele otsa.
„Ehk on tal töö juures tagavaravõtmed?”
Wallander raputas pead.
„See võtaks liiga kaua aega,” ütles ta.
Martinsson astus sammu kõrvale. Ta juba teadis, mis järgneb.
Wallander lasi sõrgkangi käiku.
Uks raksatas lahti.
4
1996. aasta 9. augusti öö oli Kurt Wallanderi elus üks pikemaid. Kui ta koidikul Lilla Norregatani majast välja vankus, ei suutnud ta ikka veel vabaneda tundest, et see on kõigest üks jube unenägu.
Kuid kõik, mida ta selle pika öö jooksul oli olnud sunnitud nägema, oli paraku reaalsus. Kohutav reaalsus. Ta oli oma politseinikukarjääri jooksul palju kordi verise ja jõhkra draama tagajärgede tunnistajaks olnud. Aga kunagi polnud see teda ennast nii lähedalt puudutanud. Svedbergi korteri ust lahti murdes ei teadnud ta veel, mis teda ees ootab. Ent juba sõrgkangi uksepiida vahele surudes kartis ta kõige hullemat. Ja ta ei eksinud.
Nad sisenesid esikusse hääletult, nagu astuksid vaenulikule territooriumile. Martinsson püsis tal tihedalt kannul. Esik oli pime. Toast lõi neile vastu valgus. Mõne hetke seisid nad täiesti vaikselt. Wallander kuulis selja taga Martinssoni ärevat hingamist. Nad läksid elutoa poole. Uksel taganes Wallander nii ägedalt, et põrkas Martinssoniga kokku. Martinsson kallutas end ette, et samuti näha.
Wallander kuulis, kuidas Martinsson halises. Ta teadis, et ei unusta seda kunagi. Martinsson halises nagu laps, kes näeb oma jalge ees lebamas mõistetamatut nähtust.
Seal lebas Svedberg. Üks jalg tolknemas üle ümber kukkunud tooli seljatoe. Svedbergi keha oli ebaloomulikult väändunud, nagu polekski tal selgroogu.
Wallander seisis liikumatult ukseavas, õudusest tardununa. Hetkega oli kõik selge. See oli Svedberg, kes seal lamas. Ja ta oli surnud. Mees, kellega ta nii kaua aastaid oli koos töötanud, lamas elutuna ja väändunud asendis põrandal. Svedbergi ei olnud enam. Ta ei istu enam kunagi oma tavalisel kohal pika koosolekulaua taga ega kratsi pastakaga oma paljast pealage.
Paljast pealage polnud enam. Pool pead oli minema tulistatud.
Natuke temast eemal lebas kaheraudne haavlipüss. Verd oli pritsinud mitme meetri kaugusele valgele seinale.
Wallander seisis liikumatult, süda tagumas, ja vaatas seda kõike. See jääb talle igaveseks meelde. Svedbergi surnukeha, sodikslastud pea, ümberpaisatud tool ja haavlipüss, mis lebas punasel helesiniste triipudega vaibal.
Üks arulage mõte käis Wallanderil peast läbi. Nüüd ei tarvitse Svedberg enam kunagi herilasi karta.
„Mis siin ometi toimus?” küsis Martinsson. Ta hääl värises. Wallander adus, et Martinsson on nutma puhkemas. Ise oli ta sellisest reaktsioonist kaugel. Ta ei suutnud nutta millegi pärast, millest ta aru ei saanud. Ja ta ei saanud aru, mida ta enda ees näeb. Svedberg ja surnud? Võimatu! Svedberg oli keskealine politseinik, kes istub homme koosolekul jälle oma tavalisel kohal. Svedberg, kellel oli paljas pealagi ja kes kartis paaniliselt herilasi, ja kellel oli kombeks reede õhtuti ihuüksi politseimaja saunas käia.
See lihtsalt ei saanud olla Svedberg, kes seal lamas. See oli keegi teine, temaga sarnane.
Instinktiivselt heitis Wallander pilgu kellale. See näitas üheksa minutit kaks läbi. Nad seisid veel mõne minuti ukseavas. Siis läksid esikusse. Wallander pani seinalambi põlema. Ta nägi, et Martinsson väriseb. Mõtles, milline ta ise välja näeb.
„Täiskoosseis tuleb välja kutsuda,” ütles ta.
Esikulaual seisis telefon. Kuid automaatvastajat ei olnud.
Martinsson noogutas ja tahtis juba telefonitoru tõsta. Wallander peatas ta.
„Oota,” ütles ta. „Mõtleme veel.”
Aga mida siin mõelda oli? Kas ta ootas, et juhtuks mõni ime? Et Svedberg seisab äkitselt nende taga ja kõik see, mida ta nüüdsama oli näinud, ei olegi tõsi?
„On sul Lisa Holgerssoni kodune number peas?” küsis ta.
Ta teadis varasemast, et Martinssonil oli eriline anne aadresse ja telefoninumbreid meeles pidada.
Siiani oli neil olnud kaks hea mäluga meest. Martinsson ja Svedberg. Nüüd äkitselt oli ainult üks alles.
Martinsson ütles numbri. Ta kogeles. Wallander valis numbreid. Lisa Holgersson vastas teise signaali peale. Tal pidi telefon voodi kõrval olema.
„Wallander siin. Vabandust, et äratasin.”
Lisa Holgersson tundus olevat hoobilt ärkvel.
„Oleks hea, kui sa kohe siia tuleksid,” ütles Wallander. „Ma olen koos Martinssoniga Lilla Norregatanil Svedbergi korteris. Svedberg on surnud.”
Ta kuulis, kuidas Lisa Holgersson oiatas.
„Mis juhtus?”
„Ma ei tea. Aga teda on tulistatud.”
„Kui kohutav. See on siis mõrv?”
Wallander mõtles põrandal vedelevale püssile.
„Ma ei tea,” ütles ta. „Mõrv või enesetapp. Ma ei tea.”
„Nybergile teatasid?”
„Tahtsin kõigepealt sulle helistada.”
„Ma panen riidesse ja tulen.”
„Me helistame seni Nybergile.”
Wallander lõpetas kõne. Ulatas siis toru Martinssonile.
„Nyberg,” ütles ta. „Alustame temast.”
Elutuppa pääses kahelt poolt. Kuni Martinsson telefoniga rääkis, läks Wallander kööki. Üks köögisahtel oli põrandal. Nurgakapi uks oli