ta nõole helistama,” ütles ta. „Kui ta on Svedbergi lähim sugulane.”
„Ma võin helistada,” ütles Wallander. „Ma tunnen teda.”
„Räägi mulle õige kõigest otsast peale.”
„Martinsson teab ehk juba rohkem. Ma kutsun ta siia.”
Wallander läks trepikotta. Vastaskorteri uks oli praokil. Ta koputas ja astus sisse. Martinsson istus koos nelja inimesega elutoas. Üks oli täiesti riides, teised hommikumantlites. Kaks naist ja kaks meest. Wallander andis Martinssonile märku kaasa tulla.
„Palun oodake siin,” lausus ta.
Nad läksid Svedbergi kööki. Martinsson oli väga kahvatu.
„Võtame algusest peale,” ütles Wallander. „Millal keegi Svedbergi viimati nägi?”
„Ma ei tea, kas ma olin viimane,” ütles Martinsson. „Aga ma nägin teda vilksamisi söögitoas kolmapäeva hommikupoolikul. Umbes kell üksteist.”
„Kuidas ta siis tundus?”
„Kuna ma selle peale ei mõelnud, siis ilmselt tavaline.”
„Pärast lõunat sa helistasid mulle. Leppisime kokku, et teeme neljapäeva hommikul koosoleku.”
„Ma käisin kohe pärast meie jutuajamist Svedbergi kabinetis. Teda polnud. Valvelauast öeldi, et ta sel päeval enam ei tule.”
„Mis kell ta ära läks?”
„Ma ei küsinud.”
„Mida sa siis tegid?”
„Helistasin talle koju. Automaatvastaja hakkas tööle. Jätsin teate, et neljapäeva hommikul on koosolek. Helistasin veel mitu korda. Aga ei mingit vastust.”
Wallander mõtles järele.
„Kolmapäeval lahkub Svedberg politseimajast. Kõik paistab tavaline. Neljapäeval ei ilmu ta tööle. See on imelik. Ükskõik, kas ta su teadet automaatvastajalt kuulas või ei. Svedberg ei puudunud kunagi ilma teatamata.”
„Järelikult võis see juhtuda juba kolmapäeval,” ütles Lisa Holgersson.
Wallander noogutas.
Mingil hetkel läks normaalne üle ebanormaalseks, mõtles ta. Selle punkti peame välja selgitama.
Talle meenus midagi. Martinsson oli teinud märkuse Wallanderi enda automaatvastaja kohta.
„Oodake korraks,” ütles ta ja lahkus köögist.
Ta läks Svedbergi töötuppa. Automaatvastaja oli kirjutuslaual. Wallander suundus elutuppa. Nyberg põlvitas haavlipüssi kõrval. Wallander kutsus ta viipega enda juurde. Nad läksid töötuppa.
„Ma tahaksin automaatvastajat kuulata. Aga ma kardan, et kustutan midagi kogemata ära.”
„Lindi saab samasse kohta tagasi kerida,” ütles Nyberg.
Tal olid kilekindad käes. Wallander noogutas. Nyberg vajutas nupule.
Seal oli kolm teadet Martinssonilt. Iga kord oli ta maininud ka, mis kell on. Rohkem teateid polnud.
„Kas ma saaksin kuulda, mida Svedberg ütleb,” sõnas Wallander.
Nyberg vajutas teisele nupule.
Wallander võpatas Svedbergi häält kuuldes. Ka Nyberg tundis end halvasti.
Mind ei ole kodus. Aga palun jätke teade.
Oligi kõik.
Wallander läks kööki tagasi.
„Sinu teated olid lindis,” ütles ta. „Aga me ei tea, kas ta neid üldse kuulas.”
Valitses vaikus. Kõik mõtlesid Wallanderi sõnade üle järele.
„Mida naabrid rääkisid?” küsis Wallander siis.
„Keegi pole midagi kuulnud,” vastas Martinsson. „See on väga imelik. Keegi ei kuulnud laske. Ja peaaegu kõik on suurema osa ajast kodus olnud.”
Wallander kortsutas kulmu.
„Ei ole võimalik, et keegi midagi ei kuulnud.”
„Ma lähen küsitlen neid veel.”
Martinsson läks. Üks politseinik tuli kööki.
„Ajakirjanik saabus,” ütles ta.
Põrgusse, mõtles Wallander. Keegi jõudis ikka helistada. Ta vaatas Lisa Holgerssonile otsa.
„Kõigepealt peame omastega rääkima,” ütles Lisa.
„Me saame vaikida kõige rohkem homme lõunani,” lausus Wallander.
Ta pöördus politseiniku poole.
„Me ei kommenteeri praegu,” ütles ta. „Teavet jagame homme politseimajas.”
„Kell üksteist,” lisas Lisa Holgersson.
Politseinik läks. Elutoast kostis Nybergi röögatus. Siis oli kõik jälle vaikne. Nyberg võis vahel plahvatada. Kuid ta rahunes ruttu maha. Wallander läks töötuppa ja võttis põrandalt telefoniraamatu. Köögilaua ääres otsis ta välja Ylva Brinki numbri. Ta vaatas küsivalt Lisa Holgerssonile otsa.
„Helista sina,” ütles naine.
Wallanderi meelest ei olnud midagi raskemat kui teatada kellelegi lähedase inimese ootamatust surmast. Ta võttis võimaluse korral alati politseikaplani kaasa. Ta ei suutnud sellega harjuda, ehkki oli pidanud seda korduvalt üksi tegema. Ja ehkki Ylva Brink oli vaid Svedbergi nõbu, oli see ikkagi raske. Ängistustundega kuulas ta telefonisignaali. Ta tundis, kuidas ta üleni pingesse läks.
Ylva Brinki automaatvastaja hakkas tööle. Ta oli sünnitusosakonnas valves.
Wallander pani toru ära. Talle meenus, kuidas nad Svedbergiga kaks aastat tagasi käisid temaga haiglas kohtumas.
Nüüd oli Svedberg surnud. Wallanderile ei jõudnud see ikka veel kohale.
„Ta on tööl,” ütles ta. „Ma lähen räägin temaga.”
„Jah, sellega on kiire,” ütles Lisa Holgersson. „Svedbergil võib ju teisigi sugulasi olla. Lähemaid kui nõbu. Kellest me midagi ei tea.”
Wallander noogutas. Lisa Holgerssonil oli õigus.
„Tahad, ma tulen kaasa?” küsis Lisa Holgersson.
„Pole vaja.”
Kõige meelsamini oleks Wallander Ann-Briti kaasa võtnud. Samal hetkel meenus talle, et Ann-Britile polegi teatatud. Ka tema peaks kohal olema.
Lisa Holgersson tõusis ja läks köögist ära. Wallander istus tema toolile ja valis Ann-Briti numbri. Unesegane mehehääl võttis vastu.
„Ma pean Ann-Britiga rääkima. Siin Wallander.”
„Kes?”
„Kurt. Politseist.”
Mees ei olnud veel päriselt ärkvel. Aga nüüd kõlas ta hääl vihaselt.
„Mida te tahate?”
„Kas see pole Ann-Britt Höglundi number?”
„Ainus eit siin majas on Alma Lundin,” röökis mees ja viskas toru ära. Wallander arvas end kuulvat, kuidas toru hargile kolksatas. Ta oli numbriga eksinud. Ta valis uuesti, hoolikalt, ja seekord vastas Ann-Britt juba teise signaali peale. Sama ruttu kui Lisa Holgersson.
„Kurt siin.”
Ann-Britt ei tundunud unine olevat. Võib-olla ta ei maganudki? Oma probleemide pärast. Noh, sel juhul on tal nüüd üks probleem juures, mõtles Wallander.
„Mis juhtus?”
„Svedberg on surnud. Ilmselt mõrvatud.”
„Ei või olla.”
„Kahjuks on. Oma kodus. Lilla Norregatanil.”
„Ma tean, kus see on.”
„Tuled?”
„Kohe.”
Wallander