lõunast pärit naine.” Tema pilk peatus Brienne’il.
„Minu kuningas mõrvati,” sõnas neiu vaikselt, „ja mitte emand Catelyni käe läbi. Ma vannun seda oma mõõgal, vanade ja uute jumalate nimel.”
„See on Tarthi Brienne, isand Selwyn Ehatähe tütar, kes teenis Renly Vikerkonnas,” ütles Catelyn teistele. „Brienne, mul on au sulle tutvustada minu venda ser Edmure Tullyt, Vetevoo aujärjepärijat. Tema kojaülem Utherydes Wayn. Ser Robin Ryger ja ser Desmond Grell.”
„Mul on au,” kostis ser Desmond. Teised kordasid tema sõnu. Isegi sellistest tavalistest viisakussõnadest kohmetunud neiu punastas. Kui Edmure pidaski teda üheks iseäralikuks daamiks, jätkus tal vähemalt sündsust seda mitte välja öelda.
„Nii Brienne kui mina olime Renly juures, kui ta tapeti,” ütles Catelyn, „kuid meil polnud tema surmas mingit süüd.” Ta ei söandanud rääkida sellest varjust siin, avalikus kohas, kus ümberringi olid mehed, ja seepärast viipas ta käega surnukehade poole. „Kes on need poodud mehed?”
Edmure vaatas vastumeelselt üles. „Nad tulid koos ser Cleosega, kes tõi kuninganna vastuse meie rahuettepanekule.”
Catelyn kohkus. „Te tapsite saadikud?”
„Libasaadikud,” teatas Edmure. „Nad tõotasid pidada rahu ja loovutasid oma relvad, mistõttu ma lubasin neil lossis vabalt ringi liikuda, ja kolm õhtut sõid nad mu liha ja jõid minu mõdu, sellal kui mina ser Cleosega rääkisin. Neljandal ööl üritasid nad Kuningatapjat vabastada.” Ta näitas käega üles. „See suur tõbras tappis kaks vahimeest paljalt oma jämedate kätega, haaras neil kõrist kinni ja lõi neil pead vastamisi puruks, see kõhetu poiss tema kõrval aga muukis Lannisteri kongi traadijupiga lahti, olgu ta jumalaist neetud. See seal kõige lõpus oli mingi kuramuse kometimängija. Ta matkis minu häält ja käskis Jõevärava lahti teha. Vahimehed vannuvad seda, Enger ja Delp ja Pikk-Lew, kõik kolm. Minu arvates ei olnud selle mehe hääl põrmugi minu oma sarnane, aga need tohmanid hakkasid ikkagi võret üles tõstma.”
Catelyn kahtlustas, et see oli Pahareti väljamõeldis; see lõhnas just sellise kurikavaluse järele, nagu kääbus oli Kotkapesas ilmutanud. Ennemalt oleks ta pidanud Tyrioni Lannisteride seast kõige ohutumaks. Nüüd polnud ta selles enam sugugi kindel. „Kuidas te nad siis kätte saite?”
„Ah, juhtumisi ei olnud ma parajasti lossis. Ma olin teisel pool Kärestikujõge, ee…”
„Sa käisid hooramas või ringi aelemas. Räägi edasi.”
Edmure’i põsed tõmbusid sama punaseks nagu ta habe. „Oli koidueelne tund ja ma jõudsin just tagasi. Kui Pikk-Lew minu paati nägi ja mu ära tundis, taipas ta lõpuks imestada, kes seal all seisab ja käske karjub, ja tõstis häiret.”
„Ütle ometi, et Kuningatapja võeti uuesti kinni.”
„Jah, kuigi see ei läinud kergelt. Jaime sai kusagilt kätte mõõga, tappis Poul Pemfordi ja ser Desmondi kilbikandja Mylesi ja haavas Delpi nii raskelt, et meister Vyman kardab, et ka tema heidab peatselt hinge. See oli üks verine möll. Relvatärinat kuuldes tormasid veel mõned punamantlid talle appi, lausa paljakäsi. Ma lasin nad üles puua nende nelja kõrvale, kes ta vabaks lasid, ja heitsin ülejäänud türmi. Ka Jaime. Tema ei põgene enam kuhugi. Ta istub nüüd pimekongis, käsist ja jalust ahelais ja seina küljes kinni.”
„Ja Cleos Frey?”
„Ta vannub, et ei teadnud sellest vandenõust midagi. Mida sest arvata? See mees on pooleldi Lannister, pooleldi Frey, ja üdini valelik. Ma panin ta Jaime endisesse tornikongi.”
„Sa ütlesid, et ta tõi tingimused?”
„Kui neid võib nii nimetada. Võid kindel olla, et need meeldivad sulle sama vähe kui mulle.”
„Kas meil pole äkki lõunast abi loota, emand Stark?” küsis Utherydes Wayn, Catelyni isa kojaülem. „See süüdistus verepilastuses… isand Tywin selliseid solvanguid kergelt ei võta. Ta üritab kindlasti oma tütre nime süüdistaja verega puhtaks pesta, ja isand Stannis mõistab seda kindlasti. Tal pole muud valikut, kui meiega liitu astuda.”
Stannis on hulga vägevama ja tumedama jõuga liitu astunud. „Räägime nendest asjadest hiljem.” Catelyn sõitis traavi üle tõstesilla, jättes surnud lannisterlaste jubeda rivi selja taha. Tema vend järgnes talle. Kui nad Vetevoo rahvarohkesse ülemisse sisehoovi ratsutasid, jooksis hobuste eest läbi üks alasti põngerjas. Catelyn tõmbas ratsmed pingule, et last mitte alla ajada, ja vaatas jahmunult ringi. Lossi oli lastud sadade kaupa lihtinimesi ja neil oli lubatud müüride äärde hädapärased ulualused püstitada. Nende lapsed tolknesid kõikjal jalus ja hoov kubises nende lehmadest, lammastest ja kanadest. „Kes on kõik need inimesed?”
„Minu alamad,” vastas Edmure. „Nad olid hirmul.”
Ainult minu armas vend võib lasta kõik need üleliigsed suud kantsi, mida võidakse varsti piirama hakata. Catelyn teadis, et Edmure’il on soe süda; vahel tundus talle, et vend on peast vähemalt sama soe. Ta armastas teda selle eest, kuid…
„Kas Robbile saab kaarnaga sõnumi saata?”
„Ta on sõjaväljal, mu emand,” vastas ser Desmond. „Lind ei leiaks teda kuidagi.”
Therydes Wayn köhatas. „Enne äraminekut käskis noor kuningas, et me teid Kaksikutele saadaksime, kui te tagasi olete jõudnud, emand Stark. Ta palub teil isand Walderi tütreid paremini tundma õppida, et aidata tal oma mõrsjat välja valida, kui see aeg kätte jõuab.”
„Me anname sulle värsked hobused ja teemoona,” lubas Edmure. „Sa tahad kindlasti puhata, enne kui–”
„Ma kavatsen siia jääda,” sõnas Catelyn, hobuselt maha tulles. Tal polnud mõtteski Vetevoolt ja oma sureva isa juurest lahkuda, et minna Robbile naist valima. Robb tahab, et ma oleksin väljaspool ohtu ja seda ei saa talle pahaks panna, kuid tema ettekääne on liiga läbinähtav. „Poiss,” hõikas ta ja üks jõmpsikas jooksis tallist välja ning võttis tema hobuse valjad enda kätte.
Edmure hüppas sadulast maha. Ta on minust küll peajagu pikem, kuid jääb alati minu väikevennaks, mõtles Catelyn. „Cat,” sõnas Edmure nukralt, „isand Tywin on tulekul–”
„Ta suundub läände oma valdusi kaitsma. Kui me väravad sulgeme ja müüride taha varjume, võime tema möödumist rahulikult pealt vaadata.”
„See on Tullyde maa,” kuulutas Edmure. „Kui Tywin Lannister mõtleb, et saab siit terve nahaga läbi minna, siis saab ta minu käest karmi õppetunni.”
Samasuguse, nagu sa tema pojale andsid? Kui küsimus oli tema aus, võis Catelyni vend olla põikpäine nagu sõnn, kuid neil mõlemal oli üpris hästi meeles, kuidas ser Jaime oli Edmure’i väe veristeks tükkideks hakkinud, kui ta viimati lahingusse kippus. „Meil pole midagi võita, küll aga võime kaotada kõik, kui me isand Tywiniga välilahingusse astume,” sõnas Catelyn taktitundeliselt.
„Me ei hakka siin hoovis minu sõjaplaane arutama.”
„Kuidas soovid. Kus me neid siis arutame?”
Edmure’i nägu tõmbus pilve. Hetkeks arvas Catelyn, et vend purskab oma viha tema peale välja, kuid lõpuks nähvas Edmure: „Hiies. Kui sa nii väga soovid.”
Catelyn järgnes talle mööda sammaskäiku hiievärava juurde. Edmure pidas viha alati tusatsedes ja mossitades. Catelynil oli kahju, et oli venda haavanud, kuid see asi oli tema jaoks liiga tähtis, et Edmure’i au pärast südant valutada. Kui nad olid kahekesi puude alla jõudnud, pöördus Edmure näoga tema poole.
„Sul pole piisavalt mehi, et lannisterlastele välilahingut anda,” ütles Catelyn otsekoheselt.
„Kui ma kõik oma mehed kokku saan, peaks mul olema kaheksa tuhat jalameest ja kolm tuhat ratsanikku,” vastas Edmure.
„Mis tähendab, et isand Tywini vägi on sinu omast ligi kaks korda suurem.”
„Robb on võitnud vastaseid, kellel oli veel