et Kaksikuid meie käes hoida ja kindlustada, et isand Walder meile truuks jääks.”
„Ta on seda teinud,” sõnas Edmure trotslikult. „Freyd võitlesid Sahisevas Metsas vapralt ja kuuldavasti langes vana ser Stevron Härjaristil. Ser Ryman ja Must Walder ja teised on koos Robbiga läänes. Martyn on piilkonnas ennast väga heast küljest näidanud ja ser Perwyn oli sinu kaitsesalgas, kui sa Renly juures käisid. Jumalad hoidku, mida enamat on meil nende käest tahta? Robb on kihlatud ühega isand Walderi tütardest ja ma sain kuulda, et Roose Bolton on naitunud tema teise tütrega. Ja sa võtsid ju kaks tema pojapoega Talitundrusse kasulasteks?”
„Eestkostetavast võib vajadusel kergesti saada pantvang.” Ser Stevroni surm ja Boltoni naisevõtt olid Catelynile uudiseks.
„Kui meil on kaks pantvangi lisaks, siis seda vähem söandab isand Walder meid reeta. Bolton vajab nii Frey kui ser Helmani mehi. Ma käskisin tal Harrenhali tagasi vallutada.”
„See nõuab kindlasti palju verd.”
„Jah, aga kui kants langeb, pole isand Tywinil enam kuhugi kindlasse kohta taganeda. Minu enda vägi kaitseb Punase Haru koolmeid tema rünnaku vastu. Kui ta üle jõe tungib, siis ootab teda samasugune lõpp nagu Rhaegarit, kui ta üritas üle Kolmjõe minna. Kui ta edasi ei tule, jääb ta Vetevoo ja Harrenhali vahele lõksu ja kui Robb läänest tagasi jõuab, saame talle igaveseks lõpu peale teha.”
Edmure’i hääles kõlas järsk enesekindlus, kuid Catelyn soovis ometi, et Robb ei oleks tema onu Bryndenit endaga läände kaasa võtnud. Mustkala oli maha pidanud poolsada lahingut; Edmure oli maha pidanud ühe ja selle kaotanud.
„See on hea plaan,” nentis vend. „Isand Tytos arvab nii, ja isand Jonos samuti. Ütle mulle, millal on Blackwood ja Bracken olnud ühel nõul milleski, mis pole kindel?”
„Olgu pealegi.” Catelyn tundis korraga väsimust. Võib-olla polnud temast õige Edmure’ile vastu seista. Võib-olla oli see hiilgav plaan ja Catelyni kahtlused vaid naisterahva hirmud. Ta soovis, et tema kõrval oleks Ned või onu Brynden või… „Oled sa isa käest selle kohta nõu küsinud?”
„Isast ei ole mingit sõjanõu pidajat. Kaks päeva tagasi pidas ta plaani sind Brandon Starkile mehele panna! Mine ja vaata teda ise, kui sa mind ei usu. See plaan läheb korda, Cat, küll sa näed.”
„Ma loodan seda, Edmure. Loodan tõesti.” Catelyn suudles venda põsele – mõistaandmiseks, et ta mõtleb oma sõnu tõsiselt – ja läks isa juurde.
Isand Hoster Tully nägi välja peaaegu samasugune nagu enne Catelyni lahkumist – hädine, kõhnunud, ihu kahvatu ja külma higiga kaetud. Kambrit täitis haiguse lehk, tülgastav hõng, kus segunesid läppunud higihais ja arstimite lõhn. Kui Catelyn kardinad kõrvale tõmbas, oigas tema isa kumedalt ja ta silmad avanesid väreledes. Ta silmitses tütart, otsekui mõistmata, kes see on ja mida ta tahab.
„Isa.” Catelyn suudles teda. „Ma jõudsin tagasi.”
Näis, nagu oleks isa ta nüüd ära tundnud. „Sa tulid,” sosistas ta nõrgalt, vaevu huuli liigutades.
„Jah,” sõnas Catelyn. „Robb saatis mu lõunasse, kuid ma ruttasin tagasi.”
„Lõunasse… kus… kas Kotkapesa on lõunas, kullake? Ma ei mäleta… oh, helde taevas, ma kartsin… oled sa mulle andestanud, laps?” Pisarad jooksid üle isa põskede.
„Sa pole teinud midagi sellist, mida peaks andestama, isa.” Catelyn silitas tema sirgeid valgeid juukseid ja katsus ta laupa. Hoolimata kõigist meistri ravimitest kõrvetas isa ikka veel sisemine palavik.
„Nii oli kõige parem,” sosistas isa. „Jon on tubli mees, tubli… tugev, lahke… hoolitseb sinu eest… küll ta… ja heast soost, kuula mind, sa pead, mina olen sinu isa… sinu isa… sa lähed mehele siis, kui ka Cat läheb, jah, nii jääb…”
Ta peab mind Lysaks, taipas Catelyn. Jumalad hoidku, ta räägib nii, nagu poleks me veel mehele läinudki.
Isa käed klammerdusid tema käte külge, habisedes nagu kaks ehmunud valget lindu. „See nolk… nurjatu poiss… ära ütle seda nime minu kuuldes, sinu kohus… sinu ema oleks…” Isand Hoster karjatas, kui valuhoog teda raputas. „Oh, jumalad, andke mulle andeks, andke mulle andeks, andke mulle andeks. Mu rohi…”
Ja siis oli meister Vyman kohal ja tõstis karika tema huultele. Isand Hoster neelas paksu valget ravijooki sama innukalt, nagu imik võtab rinda ja Catelyn nägi, kuidas ta jälle rahunes. „Ta jääb nüüd magama, mu emand,” ütles meister, kui karikas tühjaks sai. Moonipiim oli jätnud Catelyni isa suu ümber paksu valge võru. Meister Vyman pühkis selle varrukaga ära.
Catelyn ei suutnud seda rohkem vaadata. Hoster Tully oli olnud tugev ja uhke mees. Oli valus näha, milliseks ta nüüd oli jäänud. Catelyn läks välja rõdule. Hoov seal all oli täis põgenikke ja kaikus nende lärmist, kuid teisel pool müüre voolasid jõed – puhtad ja selged ja peatumatud. Need on tema jõed ja varsti naaseb ta nende juurde, oma viimsele teekonnale.
Meister Vyman oli tema kannul välja tulnud. „Mu emand,” ütles ta vaikselt, „ma ei suuda lõppu enam kuigi kaua edasi lükata. Me peaksime virgatsi tema venna järele saatma. Ser Brynden tahaks kindlasti kohal olla.”
„Jah,” lausus Catelyn, hääl kurbusest kime.
„Ja emand Lysa ehk samuti?”
„Lysa ei tule.”
„Kui te talle ise kirjutaksite, siis ehk…”
„Ma panen paar sõna paberile, kui te just soovite.” Catelyn mõistatas, kes oli olnud see Lysa „nurjatu nolk”. Küllap mõni noor kilbikandja või rändrüütel… kuigi isand Hosteri ägeda tundepurske järgi otsustades võis see olla ka mõni kaupmehevõsu või vallassündinud õpipoiss, ehk koguni mõni laulja. Lauljad olid Lysale alati meeldinud, ülearugi. Seda ei saa talle ette heita. Jon Arryn oli meie isast kakskümmend aastat vanem, olgugi kõrgest soost.
Torn, mille Catelyni vend oli tema käsutusse andnud, oli seesama, kus ta koos Lysaga tüdrukupõlves elas. Kindlasti on tore jälle sulgvoodis magada, kui koldes põleb soe tuli, mõtles Catelyn; kui ma olen end välja puhanud, ei tundu maailm kindlasti enam nii kõle.
Kuid tema ruumide ees ootas teda Utherydes Wayn koos kahe hallides rõivastes naisterahvaga, kelle nägu varjavad kapuutsid jätsid nähtavale ainult silmad. Catelyn mõistis otsekohe, miks nad siin on. „Ned?”
Õed langetasid pilgu. „Ser Cleos tõi ta Kuningalinnast siia, mu emand,” sõnas Utherydes.
„Viige mind tema juurde,” käskis Catelyn.
Nad olid asetanud ta pukklauale ja lipuga kinni katnud – Starkide suguvõsa valge lipuga, millel oli nende vapimärk, hall ürghunt. „Ma tahan teda vaadata,” ütles Catelyn.
„Alles on ainult luud, mu emand.”
„Ma tahan teda vaadata,” kordas Catelyn.
Üks vaikivatest õdedest pööras lipu kõrvale.
Luud, mõtles Catelyn. See ei ole Ned, see ei ole see mees, keda ma armastasin, minu laste isa. Koolnu käed olid rinnale kokku pandud, kontsõrmed mingi mõõga pideme ümber põimunud, kuid need ei olnud Nedi käed, nii tugevad ja tulvil elu. Nad olid riietanud luud Nedi uhkest valgest sametist ülekuube, südame kohal ürghundiga vapp, kuid soojast ihust, millel Catelyni pea oli lugematutel öödel puhanud, ja teda emmanud käsivartest polnud midagi alles. Pea oli peenikese hõbetraadiga tagasi keha külge kinnitatud, kuid kõik kolbad näevad üsna ühtemoodi välja ja Catelyn ei leidnud nendes tühjades silmakoobastes jälgegi oma abikaasa tumehallidest silmadest – mille pilk võis olla pehme nagu udu või kalk nagu kivi. Nad söötsid tema silmad varestele, meenus talle.
Ta pöördus kõrvale. „See ei ole tema mõõk.”
„Nad ei andnud Jääd meile tagasi, mu emand,” vastas Utherydes. „Ainult isand Eddardi luud.”
„Ma pean