tuli „Kuningas Roberti Vasar”, vägevaim alus kuninglikus laevastikus… või vähemalt laevastiku selles osas, mis ei olnud eelmisel aastal koos Stannisega Lohekivile põgenenud. Tyrion oli laevu hoolega valinud, jättes kõrvale kõik need, mille kaptenid võisid – Varyse väitel – olla kaheldava usaldusväärsusega… ent kuna Varyse enda usaldusväärsus oli kaheldav, säilis teatud kartus ikkagi. Ma sõltun liiga palju Varysest, mõtiskles Tyrion. Ma vajan oma keelekandjaid. Kuigi ma ei usaldaks ka neid. Usaldus tapab.
Tema mõtted läksid taas kord Pisinäpule. Pärast seda, kui Petyr Baelish oli Vaevasilla poole teele asunud, polnud temalt mingeid teateid. See ei pruukinud midagi tähendada – või tähendas väga palju. Isegi Varys ei osanud midagi arvata. Eunuhh oli oletanud, et võib-olla oli Pisinäppu teel tabanud mingi õnnetus. Ehk oli ta isegi tapetud. Tyrion oli selle peale põlglikult mühatanud. „Kui Pisinäpp on surnud, siis olen mina hiiglane.” Tõenäolisemalt tõrkusid Tyrellid abieluettepanekule vastu. Tyrion ei saanud seda neile pahaks panna. Mina Mace Tyrelli asemel eelistaksin pigem Joffrey pead piigi otsas kui tema riista minu tütre sees.
Väike laevastik oli lahel juba kaugele eemaldunud, kui Cersei lahkumiseks märku andis. Bronn tõi Tyrioni hobuse ja aitas ta sadulasse. See oli küll Podrick Payne’i ülesanne, kuid nad olid Podi Punasesse Kantsi jätnud. Kõhetu rändsõduri saatel tundis Tyrion ennast märksa kindlamini kui oma kannupoisi seltsis.
Kitsaid tänavaid palistasid linnavahid, kes odavarte abil rahvahulka tagasi hoidsid. Kõige ees, mustades soomussärkides ja kuldkollastes mantlites piigimeeste kiilu tipus, ratsutas ser Jacelyn Bywater. Tema järel tulid ser Aron Santagar ja ser Balon Swann, kes kandsid kuninga lippe – ühel Lannisteride lõvi, teisel Baratheonide kroonitud hirv.
Kuningas Joffrey järgnes neile kõrgel hallil ratsul, kuldne kroon kuldkollastel käharjuustel. Tema kõrval ratsutas Sansa Stark raudjal märal, kordagi vasakule või paremale vaatamata, paksud kastanpruunid juuksed kuukividest peavõrgu alt õlgadele langemas. Neist mõlemal pool ratsutasid kaks Valvkonna rüütlit – Hagijas kuninga paremal käel ja ser Mandon Moore Starki tütrest vasakul.
Nende järel tuli tihkuv Tommen, keda saatis valge soomusrüü ja mantliga ser Preston Greenfield, ja siis Cersei koos ser Lanceliga, kaitsjaiks Meryn Trant ja Boros Blount. Tyrion asus oma õe kõrvale. Neist tagapool tulid ülemseitsmik oma kandetoolis ja pikk rodu teisi õukondlasi – ser Horas Redwyne, emand Tanda ja tema tütar, Jalabhar Xho, isand Gyles Rosby ja teised. Kõige lõppu jäi kaitsesalklaste topeltrivi.
Habetunud ja pesemata näod põrnitsesid ratsanikke odaderivi tagant tuima põlgusega. See ei meeldi mulle mitte üks põrm, mõtles Tyrion. Bronn oli hajutanud rahva sekka paarkümmend sõjasulast, kellel oli käsk summutada mis tahes rahutused juba enne nende puhkemist. Võib-olla oli Cersei oma Kettleblackidele sama käsu andnud. Miskipärast oli Tyrionil tunne, et sellest poleks suurt abi. Kui tuli on liiga äge, kõrbeb puding põhja ka siis, kui sa potti peotäie rosinaid viskad.
Nad ületasid Kalakaupmeeste platsi ja ratsutasid mööda Poriteed ja pöörasid siis kitsale käänulisele Konksule, alustades tõusu Aegoni Suurkünkale. Üksikud hääled hakkasid hõiskama: „Joffrey! Ta elagu! Ta elagu!”, kui noor kuningas mööda ratsutas, kuid iga hõiskaja kohta tuli sada vaikijat. Lannisterlased liikusid läbi räbalais meeste ja näljaste naiste mere, rühkisid läbi mornide silmade laine. Otse Tyrioni ees naeris Cersei millegi peale, mida Lancel oli öelnud, kuigi kääbusele tundus, et tema lõbusus on teeseldud. Õele ei saanud neid ümbritsev pinevus märkamatuks jääda, kuid ta püsis arvamusel, et sellest saab üle muretut nägu tehes.
Poole tee peal trügis üks halav naine kahe valvuri vahelt läbi ja jooksis tänavale, kuninga ja tema kaaslaste ette, lapse surnukeha pea kohale tõstetud. See oli sinine ja üles tursunud ja kole, kuid kõige jubedamad olid ema silmad. Hetkeks tundus, nagu kavatseks Joffrey ta kapjade alla ajada, kuid Sansa Stark kummardus kuningale lähemale ja ütles talle midagi. Kuningas sobras oma kukrus ja viskas naisele hõbemündi. See põrkas vastu last ja veeres eemale, linnavahtide jalgade vahelt rahvamurru sekka, kus kümmekond meest selle üle kisklema läksid. Lapse ema ei pilgutanud silmagi. Tema luidrad käsivarred vabisesid poja surnukeha raskuse all.
„Las ta olla, Majesteet,” hõikas Cersei kuningale, „me ei saa selle vaesekese heaks midagi teha.”
Ema kuulis teda. Mingil moel jõudis kuninganna hääl tema sassis mõistuseni. Tema lõtv nägu moondus vihkamisest. „Hoor!” kriiskas ta. „Kuningatapja hoor! Vennanussija!” Surnud laps kukkus ta kätelt maha nagu jahukott, kui ta Cersei poole osutas. „Vennanussija vennanussija vennanussija.”
Tyrion ei näinud, kes sõnnikut viskas. Ta kuulis vaid Sansa ahhetust ja Joffrey vanderöögatust ja kui ta pead pööras, pühkis kuningas oma põselt pruuni rooja. Seda oli pritsinud ka tema kuldkollastesse juustesse ja Sansa jalgadele.
„Kes selle viskas?” kisendas Joffrey. Ta ajas sõrmed juustesse, tegi hirmsa näo ja virutas eemale veel ühe peotäie sõnnikut. „Võtke loopija kinni!” karjus ta. „Sada kuldmünti mehele, kes ta üles annab.”
„Ta oli seal üleval!” hõikas keegi rahva seast. Kuningas keerutas oma hobust ringiratast, silmitsedes katuseharju ja lahtiseid rõdusid nende kohal. Inimesed rahvamurrus näitasid käega, tõuklesid, kirusid üksteist ja kuningat.
„Palun, Majesteet, las ta olla,” anus Sansa.
Kuningas ei teinud temast väljagi. „Tooge see sõnnikuloopija siia!” käskis Joffrey. „Ta lakub mu sellest puhtaks või ma raiun tal pea maha. Peni, kas tood ta siia?”
Kuulekalt hüppas Sandor Clegane sadulast maha, kuid ta ei pääsenud kuidagi läbi inimmüüri, rääkimata katusele jõudmisest. Need, kes seisid talle kõige lähemal, hakkasid nihelema ja rüselema, et eest ära saada, teised aga trügisid ettepoole, et näha. Tyrion haistis õnnetust. „Las olla, Clegane, see mees on ammu sääred teinud.”
„Tooge ta siia!” Joffrey näitas käega katuse poole. „Ta oli seal üleval! Peni, raiu nendest läbi ja too–”
Tema viimased sõnad uppusid lärmi, lainetavasse raevu- ja hirmu- ja vihkamiskõminasse, mis igast küljest nende peale hoovas. „Värdjas!” kisendas keegi Joffreyle, „ilge värdjas!” Teised hääled karjusid kuningannale „Hoor” ja „Vennanussija”, Tyrioni aga kostitati hõigetega „Väärakas” ja „Poolmees”. Nende solvangute taustal kuulis ta üksikuid hüüdeid „Õigust” ja „Robb, kuningas Robb, Noor Hunt” või „Stannis!” ja isegi „Renly!” Mõlemal tänavapoolel surus rahvas odavarte vastu ja linnavahid nägid vaeva, et rivis püsida. Pea kohal vihisesid kivid ja sõnnik ja midagi veel hullemat. „Andke meile süüa!” kriiskas üks naine. „Leiba!” müristas mees tema taga. „Anna meile leiba, värdjas!” Silmapilgu jooksul ühines selle hüüdega tuhat häält. Kuningas Joffrey ja kuningas Robb ja kuningas Stannis olid unustatud ja nüüd valitses ainult kuningas Leib. „Leiba,” lärmasid nad. „Leiba, leiba!”
Tyrion ajas oma ratsu õe kõrvale ja röökis: „Tagasi lossi. Kohe!” Cersei noogutas napilt ja ser Lancel tõmbas mõõga tupest. Rivi eesotsas karjus Jacelyn Bywater käsklusi. Tema ratsanikud langetasid piigid ja tungisid kiiluna edasi. Ärevil kuningas pööras oma hobust järsult sinna-tänna, kui käed linnavahtide rivist mööda sirutusid ja teda krabada püüdsid. Ühel õnnestus Joffrey jalast kinni haarata, kuid seda vaid hetkeks. Ser Mandoni mõõk vihises alla ja raius käe randme küljest. „Mine!” hüüdis Tyrion oma õepojale ja andis tema hobuse laudjale terava laksu. Loom ajas end hirnudes tagajalgadele ja tormas siis edasi, nii et rahvamurd tema ees kahte lehte tõmbus.
Tyrion kappas otse kuninga kannul avanenud tühimikku. Bronn ratsutas tema kõrval, mõõk käes. Tyrioni peast lendas mööda sakiline kivi ja roiskunud kapsapea purunes vastu ser Mandoni kilpi. Neist vasakul ei pidanud kolm linnavahti survele vastu ja rahvamurd rüsis edasi, sõtkudes kukkunud mehed jalgade alla. Hagijas oli kuhugi tahapoole jäänud, kuigi tema ratsanikuta hobune kappas nende kõrval. Tyrion nägi, kuidas Aron Santagar sadulast kisti ja kollane-must Baratheonide