ja sitke, hallid silmad kuidagi tundetult intelligentsed ning näojooned peaaegu luises näos mõõdukalt, isegi meeldivalt teravad.
Kolmekümnene politseiseersant, Ivori eakaaslane, tundus tema kõrval rässakas, peaaegu robustne. Ometi tajus Ivor kuidagi, et neil mõlemal on üks ja seesama sisu. Nad suutsid kohaneda. Kuuluda ilma kasutute sentimentideta selle viimase ellujääjate protsendi hulka, ükskõik kummal pool barrikaadi nad seda ka ei teinud.
Aga tema ise? Ivor kahtles kõvasti. Või tegelikult ei kahelnud ta üldse – ta teadis, et tema ei kuulu. Suletud ja reeglitega seltskonnas suutis ta end maksma panna, kuulus isegi kuidagi endastmõistetavalt liidrite hulka – nii koolipõlves kui hiljem. Aga see positsioon tugines tegelikult teistele, sisemiselt või füüsiliselt vahest tugevamatele, kes millegipärast lasid tal ennast kuidagi märkamatult juhtida, kuna avastasid, et see tuleb neile kasuks. Ent võõras keskkonnas, nii-öelda avamaastikul kaotas ta pea ja muutus nõrgaks. Need kaks olid aga sisimas ürgmehed, kes oskasid vajaduse korral loota ainult iseendale.
„Juhata teed,” ütles – käskis? – Mirek „Wilson Grandi” käivitades. „Me peame ikkagi lõpuni üle vaatama, kui juba siin oleme. Kes teab…”
Näis juba, et ta hoolib Ivori perekonna leidmisest rohkem kui viimane ise.
Sõita polnud palju, ainult kaks tänavapöörangut. Selle aja jooksul nägid nad veel kaht inimest: elatanud naist, kes oma või naabri rüüstatud aiakeses ringi tatsas, ning peaaegu sama vana taati kui esimene. Too komberdas somnambuuli ilmega mööda tänavat ega püüdnud sõiduki ilmudes isegi kõrvale tõmbuda. Tema oli oma hirmupiirid ammu ületanud ega peljanud enam midagi. Peatuda polnud mõtet. Vaevalt need kaks kaubanduskeskuse juures kuuldule suurt lisa oskasid pakkuda.
Siis olid nad Lensi tänava kolmanda maja kustunud tuhaaseme juures. Kodu. Õigemini koht, kus see oli seisnud. Isegi aed oli autodega mõlemalt poolt väravat maha rammitud, värav ise kahe raudposti vahel nagu saatuse irooniana püsti ja kinni. Ivor sisenes värava kaudu.
Ta ei teadnud, miks ta seda tegi. Ta ei teadnud, miks ta üldse sisenes. Ka tänavalt oli ju näha, et siin polnud enam midagi järel. Maja oli olnud üleni puust ja kuni madala vundamendini maha põlenud. Nii puhtalt, et polnud peaaegu isegi rususid, kuna ka katuse oli isa mingi nostalgia tõttu sindlitest üles löönud. Neid polnud enam kusagilt saada ja tuli eritellimusel valmistada. Isa lasi tuleviku tarvis veel kaks komplekti teha, sest hulgi tuli odavam. Naabrid olid vana Renniki veidruste üle naernud, aga omajagu austavalt. Mees teadis, mida tahtis, ja tegi seda.
Nüüd oli kõik vaid põrm, isegi korsten oli kokku kukkunud. Kaks ikka veel püstiste tüvedega, kuigi kõrbenud okstega õunapuud seisid teine teisel pool maja ning paistsid olevat ainsad leinajad. Praegu, tõsi küll, Ivor ka. Siin vedeles tuhana kõik, mis oli järel ta minevikust.
Ema lillepeenrad olid sodiks tallatud. Igatahes mitte tuletõrjujate poolt, keda poleks ligigi lastud, isegi kui neid kusagilt võtta olnuks. Siis märkas ta kellegi kontsa all pooleldi mulda tallatud väikest medaljoni. See oli õe oma. Ivori enda kingitus talle viieteistkümnenda sünnipäeva puhul. Kuue aasta eest. Mitte midagi suurejoonelist, aga Toniale armas. Ta kandis seda mõnikord ikka veel ja tema, Ivori, sünnipäevadel alati. Ja just üleeile oli Ivoril olnud kahekümne kaheksas sünnipäev.
Ivor kummardus ja tõstis medaljoni maast üles. Sellel oli peen hõbekett ikka veel küljes, kuid… katki rebenenud… Ivor kogus kõik ainsasse tillukesse kogumisse ja surus tugevasti rusikasse. Pilk langes mingi raskuse all kokku vajunud ümmargusele aialauale. See oli hüübinud verega koos ja mitme kuuliauguga. Vaimusilma ette kerkis pilt tütart kaitsvast isast, kes lauaplaadile paisati ja laua kokku vajudes ülevalt valanguga läbi puuriti.
Muidugi võis see ka ema olla, aga tõenäoliselt siiski isa. Ema poleks sealsamas tapetud. Ta oleks enne ka muuks kõlvanud.
Kellegi käsi langes Ivori õlale. Rolle.
„Sa ei tea, kes siin suri,” ütles hääl. „Vaevalt et selles olukorras igaüks vagalt oma hoovis püsis. See võis olla kes iganes.”
„Võis,” nõustus Ivor kõlatult. Aga ta teadis, et ei võinud. Ja isegi kui Rollel olnuks õigus ja ta pere oli omil jalul koos teiste lahkujatega ära läinud, siis mida see muutis? Ainult pikendas agooniat.
„Lähme,” ütles Rolle vaikselt. „Tee pole just lühike ja vaid ühe autoga siin linnas pimedal ajal liikuda ei tule kasuks isegi siis, kui auto on niisugune nagu meil.”
Tal oli õigus. Mõtlema pidi elavatele. Nende arvukus vähenes niigi hirmuäratavalt kiiresti. Ja Ivori kaaslastel puudus siin isiklik huvi. Ometi võttis egoistlik pool sel leinahetkel Ivori üle võimust.
„Maja on küll maha põlenud, aga äkki on nad kusagil mujal varjul. Vabu ulualuseid leidub siin nüüd külluses. Teistel polnud ehk linnast abi loota, aga nemad pidid ometi teadma, et mina Tsitadellist tulemata ei jää.”
„Sa ju kuulsid, et kõik, kelle jalad veel kandsid, pagesid siit teadmata suunas,” märkis Rolle kannatlikult.
Ent Mirek toetas ootamatult Ivorit. „Kui me juba siin oleme, võiks ehk tõesti proovida veel kellegagi rääkida. Asukaid on siin nüüd nii vähe, et küllap on kõik juba kõiki ümberkaudseid näinud. Ja mina tahaks meie imemasinat natuke üle vaadata. See on ikkagi ainult katseeksemplar, pooleldi veel ise ümber ka tehtud. Rumal lugu, kui peaksin seda keset päris linna putitama hakkama. Ei tuleks vist tervisele kasuks. Teie käige seni ringi. Aga kui kedagi ei leia, olge veerand tunni pärast tagasi.”
Ivor oli selle tahtliku viivituse eest tänulik. Et see tehniliselt vajalik polnud, taipas ta kohe. Mirek ei võinud olla mees, kes niisugusele teekonnale mingi ebakindla romuga oleks asunud ja Lessing polnud mees, kes seda sündida oleks lasknud. Viivituse põhjus oli ilmselgelt otsitud.
Ivor ja Rolle hakkasidki minema, aga veel enne kui nad lähima tänavanurgani jõudsid pöörata, peatas neid Mireki hõige. Nad vaatasid tagasi. Mirek polnud enam üksi. Talle lähenes teiselt poolt aeglaselt astudes keegi naine – või tüdruk, nii kaugelt silm täpselt ei seletanud. Minejad kiirustasid jooksusammul tagasi. Ei olnud mõtet ehku peale kedagi vähestest kohalikest otsima minna, kui üks just ise nende juurde tuli.
Naine lähenes Mirekile küll aeglaselt, kuid oli lähemal ning jõudis auto juurde varem kui Ivor ja Rolle, kes küll jooksid, ent palju kaugemalt. Päral oli ta siiski ainult natuke enne jooksjaid. Võis näha, et ta lonkas märgatavalt. Naise nägu oli küll määrdunud, aga noorust see kinni ei katnud – nagu ka silmanähtavalt katsumusi üle elanud teksad ning ilmselgelt kammimata juuksed.
„See on Lenna,” ütles Mirek, kellele tüdruk ennast tutvustada oli jõudnud. Midagi muud polnud ta vist veel öelda saanud, sest lisas nüüd juba neile kõigile: „Lenna Cleaden. Nägin keldriaknast esimest politseivormi mitme päeva jooksul ja söandasin seetõttu…”
Ta laiutas nõutult käsi. Otsekui oleks kõik, mis ta üldse seletada oskas, juba seletatud. Mehed tundsid end veel nõutumalt, kuna ei teadnud, mida sel puhul õigupoolest ette võtta. Kas see tüdrukunääps lootis naiivselt, et üksainuke väljailmunud politseinik või ka nad kõik kolmekesi suudaksid ainsa käeliigutusega korra linnas uuesti majja lüüa ning vanad turvalised ajad jälle tagasi tuua?
„Seersant Rolle,” pomises end tutvustades politseinik, kellele ta amet vist terve reisi jooksul esimest korda meelde tuli. „Me otsime siin härra Renniki perekonda…” osutas ta Ivorile.
Ka Mirek ütles oma nime, kuid teda tüdruk vist enam ei kuulanudki, vaatas hoopis avardunud silmadega Ivorile otsa. „Aga ma ju tunnen teid! Ivor Rennik! Te elate… elasite siinsamas.”
„Seda küll, aga…” oli Ivor segaduses.
„Endast nooremaid ei mäletata kunagi,” nentis tüdruk, ei hääles ega ilmes vähimatki lõbu või naeru, mida taolistel puhkudel muidu ilmutatakse. Näis, et ta ei ilmuta niisuguseid tundeid enam iialgi. „Toniaga tundsime teineteist päris hästi. Meil oli koolis ainult üks klass vahet.”
„Sa tead Toniat?” süttis Ivoris uus lootus. „Äkki tead ka, kus ta praegu…”
Mehe