kvartali, mille nad on oma võimu alla saanud.”
„Armas taevas,” pomises Ivor vastu seljatuge vajudes. „Ma olen näinud kaadreid üheksateistkümnenda aasta Inglismaa märatsejatest Ja kolmekümne neljanda aasta New Yorgi linnasõjast. Need seal olid oma kaigastega lihtsalt poisikesed.„
„Olidki,” kinnitas Mirek. „Siis oli see ainult pime viha, mis vist neid endidki ära kohutas ja ruttu üle läks. Nüüd on viha niisama pime, aga asi lipsas üle piiri ja tagasiteed enam ei olegi. Viimased aastakümned on pingeid kümneid kordi hullemaks kruvinud. Nüüd löövad täismehed ka kaasa. Nemad sellega juba niisama lihtsalt ei lepi, et ühelt poolt lendavad kosmoselaevad Marsile, aga teisalt on nemad mõttetult kidunema jäetud kui lihtsalt ülearused. Nad leiavad, et olgu siis juba kõik – võrdselt ja ühetaoliselt – ülearused. Mis neil kaotada on?”
Ivor suunas oma autojuhile imestava pilgu ja tal kibeles keelel küsimus, kes muidu nii sõnaaher ja kuulekalt oma ülesandeid täitev sohver õieti on. Taoline sõnavõtt ei läinud imagoga just nagu kokku. Kuid seersant Rolle ennetas teda, küsides.
„Nii et see imeauto tulistab siis rakettmürske?”
„Jah, kui silmad või armatuuriekraanid näevad, et meid endid millegi samalaadsega ähvardatakse,” noogutas Mirek süngelt. „Praegu oli just niisugune juhus. Meie soomusest poleks enam abi olnud.”
Nüüd esitas Ivor ikkagi ka oma küsimuse. „See ei ole küll tavaline „Wilson Grand” ja sina ei ole tavaline sohver. Oled mõni tankist või? Kes siis, kurat võtaks?”
„Mu nimi on ikka veel Mirek,” vallandus lõpuks vanema mehe huulilt. „Mis sa arvad, kas Lessing oleks lasknud talle hädavajaliku inimese sellesse vastküpsetatud põrgusse ilma igasuguse kaitseta?”
„Ole siis pealegi Mirek, aga kes sa oled?” ei jäänud Ivor rahule.
„Seda pead Lessingi käest küsima,” tuli napp vastus, mille toon välistas teema jätkamise. „Lessing jääb mulle selle nalja eest igatahes tubli teene võlgu,” järgnes pärast väikest pausi, kuid sellessamas edasisi küsimusi välistavas toonis. Ivor pani ainult tähele, et Mirek ei nimetanud direktor Lessingit mitte ametinimega, vaid ainult nimega. Seda ei teinud just paljud. Kindlasti ei teinud seda mõni harilik autojuht – vähemalt mitte direktori enese alluvate kuuldes. Mirek aga väljendus nii, nagu käiksid nad Lessingiga ülepäeviti koos golfi mängimas. Ja mitu korda järjest välistas juhuslikkuse.
3
Nad ületasid jõe sildade vahelt, kummastki peaaegu võrdses kauguses. Veetõke polnud laiem kui sada viiskümmend meetrit ja see ei nõudnud „Wilson Grandilt” mingit pingutust. Ainult väljumiseks tuli sobivat kohta otsida, kuna otse veest nad hüppeid sooritada ei suutnud; kuivale pidi jõudma rataste jõul. Õnneks olid kõik kolm paari sõiduki otstarvet silmas pidades veorattad ja praeguse veetaseme juures ei ulatunud vastaskallast kindlustav kivibarjäär igal pool veepiirini.
Peale nende ei paistnud jõel mingit liiklust. Kaugel kai ääres seisis küll suuremaid ja väiksemaid paate – mõni ilmselgelt ka kaldaäärses madalas vees põhja lastud –, aga isegi binokli abil ei täheldanud silm neil inimtegevust, ammugi polnud võimalik kindlaks teha nende sõidukõlblikkust.
Ületulekut ei takistanud keegi. Et kusagil pidi neid märgatama, selles polnud kahtlust. Võib-olla ei pidanud keegi neid selles punktis endale ohtlikuks, vahest tuli niisugune jõeületus liiga suure üllatusena, aga võimalik, et nii kummalist „elukat” ennast peeti hoopis liiga ohtlikuks ja hoiti igaks juhuks teelt kõrvale.
Vaateväli oli tänavamüüride vahelt välja pääsedes tohutult avaram ja taevas hiigellinna kohal paistis täies mahus. Ühes sellega ka põlengusuitsude sambad, mis mõõdukas tuules ida poole kaldusid, et kõrgustes ühte sulavaks vineks lahustuda. Mõned olid suured ja mustad, viies mõtted kütusereservuaaridele, teised vaid hallid vinetised nagu millegi eelnenu järelõhetused.
Põlengute konkreetseid asukohti oli võimatu määrata, võis aimata ainult suunda. Ivori niigi rasket südant koormas arusaam, et neid jätkus ka Grinti pool. Siiski asus kodu liiga kaugel otsustamaks, kas mõni kahjutuledest möllas konkreetselt just seal. Jäi ainult rõhuv tõdemus, et miks peaks seegi paik teistest erinema. Aga üle ei jäänud muud kui hoida pea külm ja ära oodata. Lootusele andis tuge teadmine, et Grinti rajoon jäi linna suhtes tõepoolest väga kõrvaliseks.
Teisel kaldal oli teekond enam-vähem niisama pikk. Kuna aga Rolle teadmised praegustest oludest seal olid tunduvalt kehvemad, võttis selle läbimine märksa rohkem aega ja iga minut neist näris Ivori närve nagu nüri saega.
Et ta oma päästeaktsiooni ka varem ette võtta ei taibanud! Aga Grinti oli ju ometi vaikne äärelinn ja viimane võimalik mobiilikõne viie päeva eest – enne sellegi sidevõimaluse kadumist – jättis üsna rahustava mulje. Ei, nende kandis olevat kõik vaikne. Küllap uskusid nemadki võimude rahustavaid valesid. Nagu ta, neetud lollpea, isegi.
Siis muutus ühenduse pidamine võimatuks, kuna mobiilside lihtsalt lakkas. Väidetavalt selleks, et lõigata ära jõukude omavaheline koordineerumine nii linna sees kui linnade vahel. Internet oli juba ammu enne seda isikliku suhtlemise tarvis immuunseks muutunud. Ja siis hoopis lakanud. Võimudele, niipalju, kui neid veel leidus, jäi raadioside. Siis lõpuks Ivor tegutsema hakkaski, kuigi tal katastroofi tegelikest mõõtmetest veel aimu polnud.
„Wilson Grandi” edasine teekond ei erinenud takistuste poolest märkimisväärselt liikumisest Tsitadelli-poolsel kaldal. Raskemat sorti intsidente tuli ette kaks. Ühest õnnestus neil suuremate sekeldusteta kõrvale põigelda, teine nõudis pääsemiseks veel kaks rakettmürsku.
„Palju sul neid üldse on?” tahtis Rolle teada.
„Kokku oli kaheksa, nii et viis on järel,” andis Mirek ülevaate. „Paremas tiivas on veel kuulipilduja, aga padrunivaru pole suurem asi. Ise monteerisime peale ja ruumi jäi napiks. Ega need mürsud ka algul selle pilli juurde kuuluma pidanud. Kõik on põlve otsas kokku pandud.”
„Noh, võime läbi tulla küll,” arvas seersant optimistlikult ja patsutas oma automaati. „Minu mängukann on ka midagi väärt. Kolm ketasmagasini, igaüks saja kahe pauguga.”
„Aga siis tuleb sul oma ülemine ots koos peanupuga siit välja pista ja vaevalt õnnestub sel juhul kõiki neid pauke ära teha,” jahutas Mirek ta indu.
Ivor oli vägisi sunnitud mõtlema, mis šansid tal üksipäini ja ilma selle autota üldse oleksid olnud, nagu ta algul oma süütus teadmatuses oli kavatsenud, ja jõudis paratamatule järeldusele, et isegi pehmelt öeldes – olematud.
See omakorda kergitas taas küsimuse: miks ikkagi Lessing talle nii vinge soomusauto muretses? Ja veel taolise juhiga nagu Mirek (tõsi, ilma oskusliku juhita poleks tal autost nagunii kasu olnud). Kas ainult tema väärtusliku isiku pärast, igaks juhuks või… või teadis direktor toimuva koledusest palju rohkem, kui alluvate ees välja näitas? Mis tekitas omakorda küsimusi. Näiteks, miks ta siis üldse minna lubas?
Võinuks ju selgitada, kas või valetades teadmist teeselda, et kõik on nagunii täiesti otsas ja minekul pole enam mõtet. Kaasa tunda ja puha. Aga kõik need küsimused pidid ootama. Praegu oli tähtis ainult üks ja ei midagi muud. See, milleks ta siia tuli.
Nüüd Ivor juba tundis ümbrust. Siin oli möödunud ta lapsepõlv. Aga… tundmine ei tähendanud veel ära tundmist. Hävingu jäljed olid niisama märgatavad kui teisteski paikades, ainult et siin torkasid nad silma veel valusamalt kui mujal. Sest ta ju mäletas täpselt, missugused olid need tänavad enne välja näinud. Iga purustus, iga ahervare lõikas meeltesse palju isiklikumalt, kui see oli olnud võõrastes linnaosades.
Hingele laskus aegamisi teadmise must raskus. Lootus polnud siiski veel päris surnud. Seda ei saanud miski kustutada, enne kui ta polnud oma silmaga päriselt näinud…
Jäi veel ainult lai riba metsaparki. Juba kesklinnast veidigi eemal ei olnud need haruldased. Siin, peaaegu linnast väljas seda enam. Puud rohetasid või ka juba kolletasid endiselt, nagu poleks midagi juhtunudki,