noorepoolse, aga hädavajaliku alluva ultimaatumi peale üksnes suu kriipsuks tõmmata ja suurema puiklemiseta käsupaberid muretseda.
Inimlikult sai ta Ivorist ju arugi. Seda tähendasid lahkumissõnad, kui noormees temalt saadud autol – taas Tsitadelli omandus – oma enam kui ebakindlale teekonnale asus: „Olgu sul õnne. Ehk ikka leiad veel kellegi.”
Nüüd seisis Ivor Tsitadellile lähimas välislinna politseijaoskonnas, eiras kindlameelselt siin valitsevaid laostumise ja allakäigu tunnusmärke ja tutvustas kaptenit oma volitustega. Need olid nii tõhusad, kui üldse olla said, nii et Husak – oma nime polnud ta öelnud, see paistis vaid nimesildilt rinnas, samuti määrdunud klaasukselt – ei püüdnudki end välja keerutada, kui väga ta ilme ka vastumeelsust ei väljendanud.
„Ja mida ma teie heaks siis teha saan?” küsis ta toonil, mis väljendas, et parema meelega piirduks ta tassi suhkruta tee pakkumisega.
„Ei midagi erilist. Pean Grinti rajooni jõudma ja sealt mõned inimesed leidma.”
„Ei midagi erilist!” osatas Husak. „Praegustes oludes kuluks ainuüksi minekuks vähemalt kaks tundi. Mu tosinast autost on seitse tänavatel vedelev vanaraud, neli on meestega väljas ja viies…”
Ta tegi käega liigutuse, mis väljendas arvamist, et tema kaela peale saadetud Rennik ei tahagi kuulda, mis on viiendaga, aga otsustas siis ümber ja selgitas, et kui selle sisemus kord verest puhtaks saab, ei jõuaks sellega pimeda tulekuks enam tagasi ja selleks ajaks on linna peal ammu jälle põrgu lahti.
„Ma ei vajagi autot,” ütles Ivor. „Mul on oma, ja juht samuti. Ma vajan hoopis teejuhti. Me ei kihuta siin vist mööda avaraid magistraale, kui ma ei eksi. Nii palju kui Tsitadellist siia tulles näha võis, tekib võrdlus pigem miiniväljaga. Või nimetada seda ehk kõrgema taseme takistusribaks?”
„Kesklinna sildu hoitakse aeg-ajalt tule all,” lisas Husak omalt poolt. „Keegi siin ei tea, miks just ja millal. Banded on paremini informeeritud kui meie, millal neile soovimatuid konkurente võib oodata. Aga üle kaugemate sildade tuleb tee veel pikem ja ega tea, mis sealgi käimas on. Siis jääte suisa öö peale ja see, julgen öelda, ei ole lustipiknik.”
„Ka mina tahaks tänase päevaga toime tulla,” nõustus Ivor. „Muidu panevad nad Tsitadellis veel sõiduki kuritarvitamist pahaks. Eks meilgi ole kitsas käes. Uut kraami pole juba teab mis ajast juurde tulnud.”
„Mis sul siis on?”
„Mul on „Wilson Grand”.”
„Viimane mudel?” kerkisid Husaki kulmud kõrgemale.
„Viimasest järgmine. See pole seeriatootmisse veel jõudnudki. Ma ju teadsin, kuhu tulen.”
Kapten lasi vaikset vilet. „See on siis ju pigem amfiibtank, ainult ilma kahurita. Silla muret sul seega ei ole. Sõidad lihtsalt üle jõe nagu valaskala.”
„Kaardist pole praeguses olukorras ikka abi,” tuletas Ivor meelde. „Nii et see teejuhi probleem.”
„Käsk on vanem kui meie,” ohkas Husak. „Teejuhi saad.”
Vahepeal oli suurde tööruumi veel mehi tulnud. Küllap oli üks või ka kaks neljast veel käigus olevast patrullautost reidilt naasnud. Või mis patrullimisest siin rääkida. Pigem katsuti linnas toimuva kohta vaid luuret teha, et oleks kõrgemale poole olukorrast midagi ette kanda ja seejuures ise ühte tükki jääda. Kapten avas ukse ja viipas ühe mehe enda juurde.
„Seersant Rolle,” esitles ta umbes kolmekümnest jässakat meest. „See siin on härra Rennik Tsitadellist endast. Ta vajab teejuhti Grinti piirkonda, nii et võta see sõit ette. Sa tunned sealseid olusid kõige paremini. Transport on tema poolt.”
„Meilt kogu see tee Grinti?” kordas pigem elavat arsenali kui politseiseersanti meenutav mees vastumeelselt, nagu oleks talle pakutud sundpuhkust Lõunapoolusele ilma telgi ja proviandita. „Kas siin asutatakse mingit enesetapjate klubi? Ja et vaid ühe masinaga?”
„Aga see pole lihtsalt masin vaid „Wilson Grandi” uusim mudel,” seletas kapten rõõmsat ilmet ette manades, mis tal just päris ehtsalt ei õnnestunud. „Saad veel enne surma seda imet katsetada. Üks kuulikindel „Wilson Grand” on just õige pill läbi linna tiiru tegemiseks. Saame meiegi pildi ette, mis mujal õieti lahti on.”
„Nägin jah sisse tulles üht imeriista,” noogutas Rolle. „See on siis teie oma? Ainult et rakettmürsu puhul pole miski kuulikindel.” Ta heitis Ivorile, kes talle selle õnnetuse kaela tõi, morni pilgu.
„Käsk on vanem kui meie,” kordas kapten juba enne öeldut, seekord alluva ees mitte ohates, vaid võltsoptimismiga.
„Noh, Grinti kant ise olla siiani veel päris rahulik,” arutles seersant. „See ju peaaegu ei olegi linnas. Kuigi üleeile olla justkui seal ka midagi juhtunud Küsimus on teekonnas sinna.”
Ta heitis Ivori suunas veel ühe sünge pilgu. Praegu oli selleks muidugi konkreetne põhjus, aga ka muul ajal ei vaadanud välislinna asukad kaitstud ja privilegeeritud Tsitadelli inimesi kuigivõrd teistsugusel moel. Neid, keda on jäetud lausvihma kätte – või praeguses olukorras inimlikku laadi loodusjõudude meelevalda – ei saanud just suures ebaõigluses süüdistada, kui nad kõigi ühistööna loodud, aga vaid väheste jaoks määratud „vihmavarju”-aluse asukaid sel viisil seirasid.
Mitte just väga ammu oli Ivor ise niisamuti vaadanud. Veidi enne seda, kui ta oma juhusliku geneetilise sobivuse tõttu asendamatuks muutus – sest temasuguseid oli tsivilisatsiooni globaalse kollapsi tõttu peaaegu võimatu juurde leida – ja ootamatult ka ise Tsitadelli asukaks sai. Kuid ainult ta ise, mitte tema pere.
Aga nüüd oli tal oma seisundi tõttu vähemalt võimalik omaste heaks midagi ära teha ja seda pidi kasutama, eriti kui arvestada, et viimasel ajal oli nende peaaegu mitte linnarajoon kuulu järgi samuti rahutustest haaratud. Seda kuuldes oligi ta direktor Lessingile oma ultimaatumi esitanud. Kiruda võis ainult, et ta ei teinud seda juba varem. Ilmselt ei jätkunud tal enne piisavalt söakust, tuli jõuda meeleheite viimase piirini, et sedavõrd tagajalgadele tõusta. Ja ega olukord Grinti rajoonis saanud veel ka väga hull olla. See oli peaaegu maal.
„Nii et las käia,” laksas kapten peopesad otsustavalt vastamisi. „Sina, Rolle, kuulad härra Rennikit nagu mind ennast ja tema kuulab sinu näpunäiteid, mis teie mõlema tervisele kindlasti kahjuks ei tule. Selle tandemiga rüsite nii paksust kui vedelast läbi.”
2
Välimuselt meenutas „Wilson Grand” lihtsalt suuremat sorti ning tänavahallikat kaitsevärvi luksuslimusiini. Ainult erisegust kummid, kuulikindel korpus ja klaasid ning veel mõnedki märkimisväärsed eriomadused tegid temast selle, mis ta oli – peaaegu et väikese iseliikuva kindluse. Tavaliselt veeti „Wilson Grandidega” sedasorti prominente, kellele massid just lillesülemitega vastu ei tormanud.
See siin kuulus veel seeriatootmisse laskmata katsepartiisse, aga osutus sellest hoolimata – või just selle tõttu – sõiduriistaks, mida nad siin linnas kõige hädapärasemalt vajasid. Kui tank välja arvata. Aga linnalahingutes omaenda elanikkonna vastu ei söandanud keegi väheseid veel säilinud tanke välja tuua. Ükski hing ei osanuks ette ennustada niisuguse vägivalla tagajärgi, kaasa arvatud seda, kelle poolel nende kahurid üldse tulistama võivad hakata. Ja keda.
Esimese õhuhüppe sooritas „Wilson Grand” juba vaevalt kolme kvartali kaugusel, väljakult ära pööravas kõrvaltänavas, mille oli blokeerinud kahest põlenud autovrakist ja muust käepärasest püstitatud barrikaad. Pöörde tingis seersandi andmetele tuginev kahtlus, et otsesuunal jätkates võib ka päeval ebameeldivustesse sattuda.
Kõrvaltänavas tegi Rollet ettevaatlikuks just see, et barrikaad oli mehitamata. Kogu moodustis otse kutsus naiivset autosõitjat parempoolsesse uude põiktänavasse pöörama. Ja seal tõenäoliselt juba oodati.
„Nüüd kahe järgneva käänaku ajal vasakule,” õpetas Rolle, kui oli ootamatust õhulennust tingitud üllatuse järel hingamise jälle normi saanud. „Miks me siis üldse siin tänaval ukerdame ja parem