sa öelda,” täpsustas Iris kurjakuulutava tooniga. „Inimesed, kes keelduvad oma tundeid vaos hoidmast; kes elavad väljapoole; kes…” ta vaatas ringi, „lõpuks jäävad häbiväärselt vanaks.” Ta krimpsutas nina. „Peata mind, enne kui ma jälle meenutama hakkan. Tee karp lahti!”
Miriam kuuletus. See oli poolest saadik täidetud koltunud, hoolikalt kokku volditud ajalehtede ja vanade fotokoopiatega. Veel oli seal paberkott ning mõned tõendid ja ametlikud paberid.
„Kotis on kraam, mis politsei leidis su pärisema juurest,” seletas Iris. „Isiklikud asjad. Riided pidid nad asitõendina endale jätma, aga asjadele ei tulnud keegi järele ja mõne aja pärast anti asjad Morrise kätte hoiule. Seal on su ema medaljon – sa peaksid seda ehk esialgu turvalises kohas hoidma, ma arvan, et see võib päris väärtuslik olla. Need ajalehed – see oli õudne lugu. Õudne.”
Miriam keeras pealmise lehe lahti, see krabises vaikselt vanadusest, kui ta seda luges. Leiti tundmatu noahaavadega naine, laps võeti hoole alla. See tekitas temas väga omapärase tunde. Loomulikult oli ta seda teadnud juba palju aastaid, nüüd näis aga nii, nagu näeks ta seda esimest korda ajalooraamatus, mustaga valgele trükituna. „Siiamaani pole teada, kes ta oli?” küsis Miriam.
„Kust nad seda teada saaksid?” Iris vaatas teda iseäraliku pilguga. „Vahel avab politsei mõne vana juhtumi uuesti, aga ainult siis, kui leitakse uusi andmeid või tehakse DNA analüüs, aga kolmekümne kahe aasta pärast on suurem osa tunnistajatest ära kolinud või surnud. Esimene asjaga tegelenud politseinik on pensionile läinud. Tõenäoliselt ei juhtu enne uute andmete ilmnemist midagi. Leitakse näiteks veel üks laip või keegi tunnistab aastaid hiljem üles. See on lihtsalt üks neist õudsetest asjadest, mis vahel inimestega juhtuvad. Ainus ebatavaline asi selle juures olid sina.” Ta vaatas Miriamit hellalt.
„Miks lubati kahel radikaalil üldse adopteerida, üks neist liiatigi elamisloaga võõramaalane ning mõlemad osalised sõjavastastes protestides ja muus säärases…” Miriam vangutas pead. Muigas siis: „Kas arvati, et ma võtan sul hoo maha või midagi niisugust?”
„Võimalik, võimalik. Aga ma ei mäleta, et keegi oleks meilt adopteerimise käigus midagi poliitiliste vaadete kohta küsinud – tollal oli lapsendamine üldse palju lihtsam. Meie tausta kohta ei küsitud suurt midagi, ainult seda, kas me oleme abielus. Muuseas, me ei säilitanud tollaseid ajalehti. Morris ostis hiljem raamatukogu varueksemplare või lasi koopiaid teha.”
„Nii.” Miriam pani väljalõike tagasi, asetas kaane karbile ja vaatas seda mõtlikult. „Ammune ajalugu.”
„Tead, kui sa peaksid tahtma seda uurida…” Iris kasutas tema peal jälle seda pilku, läbitungivat teemantotsikuga inkvisiitoripilku, mida Miriam püüdis vahel raskemate intervjueeritavatega järele teha. „… ma võin kihla vedada, et sinu kogemustega ajakirjanik saab sellega paremini hakkama kui mõni sõõrikuid täistopitud politseinik oma igapäevase töö käigus. Kas sa ei arva nii?”
„Ma arvan, et ma peaksin aitama oma õigel emal välja mõelda, kuidas mitte liiga palju rabeleda, kui ta jälle tervemaks saab,” vastas Miriam kergelt. „Esialgu on palju pakilisemaid asju, mida uurida, nagu näiteks – kas su tee on ära jahtunud või kas sul on köögis küpsiseid. Me võiksime jätta minevikus tuhnimise mõneks teiseks korraks, eks ole?”
Roosad tuhvlid
Miriam sõitis aeglaselt kodu poole, mõtted hajevil, ja noogutas klaasipuhastite töö taktis pead. Liiklus oli tüütu nagu ikka, aga midagi mõtisklusi häirivat ei juhtunud.
Ta parkis auto, tõmbas õlad ilma tõttu kühmu ja sibas esiukse juurde. Nagu tavaliselt läksid võtmed segamini.
Miks juhtub see alati just siis, kui mul on kiire, mõtles ta. Sisse pääsenud, raputas ta end vihmamantlist ja jakist välja, nagu vastsündinud koiliblikas rabeleb välja oma vettinud kookonist, riputas need nagisse, toetas siis õlakoti ja nüüd niiskeks saanud pappkarbi vanale telefonilauale ning kummardus saapalukke avama. Nahksetest piirangutest vabad, paindusid pöiad mõnuga, kui ta need kulunud roosadesse tuhvlitesse pistis. Siis märkas ta automaatvastaja vilkuvat tuld.
„Sulle on uusi teateid,” ümises ta kojujõudmise kergendusest kergelt maniakaalsena. „Käigu nad perse.” Ta suundus kööki, lülitas kohvimasina sisse, valas siis kruusi täis ja viis oma urgu.
Urg oli varem olnud selle äärelinnamaja söögituba, kandiline ruum, mida ühendas elutoaga võlvkaar ja köögiga teenindusluuk. Nüüd oli see ülekoormatud töötuba, kahes seinas raamatukapid ja kolmandas suur kulunud laud. Vaba seina võttis enda alla verandale viiv kahe poolega klaasuks. Vihm jättis sellele väänlevaid teojälgi ja pritsis piisku üles verandal seisvatest vett täis savipottidest. Miriam asetas kohvikruusi keset lauale kogunenud kraami ja kortsutas seepeale kulmu. Jahmunult ütles ta valjusti: „Korralagedus. Kuidas kurat siin kõik nii sassi on läinud?”
„See on halb,” ütles ta oma laua ees seistes. „Kuuled?”
Jonnakad paberid ja laialipillatud pudinad keeldusid kangekaelselt allumast, nii ründas ta neid ise, sorteeris kirjad virnadesse, avas avamata ümbrikud ja viskas tarbetu reklaami ära, otsis välja kviitungid ja täitis arvete blanketid. Selgus, et lauale on kogunenud peaaegu üheksa kuu jagu kultuurikihti ja selle koristamine juhtis meeldival kombel tähelepanu kõrvale tööl toimunule mõtlemisest.
Kui lauapind paistma hakkas – ja ta tõi köögist puhastusvahendit kohvirõngaste kõrvaldamiseks –, võttis ta ette meilid. Sellega läks kauem, ja kui ta oli viimaks arvutis kõik saabunud teated üle vaadanud, langes klaasile trummeldav vihm juba tumedast õhtutaevast.
Kui kõik näis korras olevat, tuli talle veel üks mõte. „Paberitöö. Hmm.” Ta läks esikusse ning võttis roosa- ja rohelisekirju kingakarbi. Nägu krimpsutades valas ta selle sisu välja. Paberid voolasid lauale, miski aga kõlksatas ja libises põrandale. „Mis?”
Paberkott. Midagi selles, mingi kõva ja külm tuum oli selle üle lauaääre vedanud. Ta vaatas paar sekundit ringi, kummardas siis ja tõstis koti võidukalt kolletavate väljalõigete, rääsunud fotokoopiate ja kreemikate dokumentide virna kõrvale. Üks neist paberitest näis sünnitunnistusena – ei, formularina, mis täidetakse sünnitunnistuse asemel, kui kõik üksikasjad pole teada. Jane Doe, vanus umbes kuus nädalat, kaal … silmad rohelised, naissoost, vanemad teadmata… hetkeks tundus Miriamile, et ta põrnitseb seda kusagilt kaugelt, läbi pimeda tunneli.
Jättes kõlksatanud asja esialgu kõrvale, võttis Miriam ette paberid ja sorteeris need kahte virna. Ajaleheväljalõiked ja bürokraatia. Väljalõiked olid õigupoolest suuremalt jaolt fotokoopiad, mis rääkisid lihtsat – kuigi ehk salapärast – lugu, millega ta oli tuttav juba neljandast eluaastast saadik. Pussitamine pargis. Noor naine – veidra riietuse põhjal otsustades ilmselt hipi või võib-olla ka mustlane – leiti puuderohkest piirkonnast surnuna. Surma põhjuseks oli rohke verejooks sügavast haavast vasakus õlas ja seljas; haav oli tekitatud terariista, võib-olla matšeetega. Juba see oli tavatu. Veelgi tavatumaks tegi selle aga kuuenädalane lapsuke, kes läheduses kogu oma napi jõuga karjus. Vanem koeraga jalutanud mees kutsus politsei. Kõik kokku oli harukordne ime.
Miriam teadis, et salapärase loo lõpp oli kusagil Morris ja Iris Becksteini lohutavate käte vahel. Loo teist, verist ja lahtist lõppu oli ta kõigest väest püüdnud oma elust välja toimetada. Ta ei tahtnud olla kellegi teise laps, tal juba oli kaks täiesti sobivat vanemat ning üldine arvamus, nagu oleks vereside kasvukeskkonnast tähtsam, tegi ainult haiget. Irise taustalugu näitas midagi muud: sõja järel ebasõbralikku Inglismaa linna pidama jäänud holokaustipõgenike ainsa lapsena oli ta kahekümneselt emigreerunud ning Morrisega kohtumise ja abiellumise järel polnud ta kordagi tagasi vaadanud.
Miriam raputas paberkoti sisu sünnitunnistuse asendajale. See oli läätsekujuline hõbemedaljon peene keti otsas. Pind oli kulunud ja aja jooksul tuhmunud, kuid sellele oli graveeritud mingi vapp: kilp ja loomad. Paistis üsna odavana. „Hmm.” Ta võttis selle kätte ja vaatas lähemalt. Ilmselt sellest emps rääkiski, mõtles ta. Väärtuslik? Keti aasa juures oli mingi haak. „Huvitav…”
Ta