kui õhu käes seisnud välimine külg oli arvata lubanud.
Miriam ohkas ja nõjatus oma vetruva kontoritooli seljatoele.
„Nii palju siis sellest võimalusest,” ütles ta väljalõigetele süngelt. Polnud pilti tema emast või ammukadunud isast. Ainult mingi maotu cloisonné-tehnikas sõlmiline muster.
Ta uuris lähemalt. Sõlmed. Pisut keldi mustrite moodi. Vasakpoolne element näis korduvat paremal pool. Kui hakata ülevalt vasakult mööda seda kaart minema, sinise kaare alt läbi…
Miks oli ta sünnitanud ema seda asjakest kandnud? Mida oli see talle tähendanud. (Sinine kaar läks läbi kahe omavahel ühendatud rohelise keeru.) Mida oli ta seda vaadates näinud? Oli see mingi abivahend mediteerimiseks? Või lihtsalt kena vaadata? Päris kindlasti polnud see mingi vapp.
Miriam kallutas end veelgi tahapoole. Ta tõstis medaljoni kõrgemale ja kiigutas seda silmade ees, lastes valgusel selja tagant raamatukapi klaasilt heledale hõbedasele pinnale peegelduda. Sõlme südamesse näisid kogunevat pimestavad sinivalged kuumahelmed. Ta kissitas silmi ja tundis, et peanahk sügeleb. Südame tuksumine muutus kõrvus talumatult valjuks. Oli tunda kõrbenud leiva lõhna, pilt võimatust sõlmest pöörles ta ees õhus nagu ruumiline isogramm ja püüdis ta pead pahupidi pöörata…
Kolm asja juhtusid korraga. Järsku haaras teda iiveldus, lamp kustus ära ja ta tool kukkus tagurpidi ümber.
„Ai! Neetud!” Miski põntsatas Miriamile vastu külge ja ta tõmbus kukkudes kössi, veeres maas edasi ja tõstis käed kaitseks näo ette. Sisikond tõmbus krampi, iiveldus läks vastupandamatuks ning siis tuli tooli käetugi ja andis nimmetesse kolaka. Ta põlved olid märjad ja tuled ei põlenud. „Kurat!” Pea oli lõhkemas, südamelöögid tuikasid, nagu oleks keegi ta kolbas puurvasarat kasutanud, ja kõhus keeras. Järsku tekkis hirm: see ei saa olla migreen. Algus oli liiga kiire. Pahaloomuline hüpertensioon?
Tahtmine oksendada oli tugev, kuid hakkas hetke pärast järele andma. Miriam lebas minuti liikumatult, oodates, et kõht rahuneks ja valgus tagasi tuleks. Neetud, on see aneurüsm? Ta pigistas medaljoni nii kõvasti, et see ähvardas paremasse pihku augu teha. Ta püüdis ettevaatlikult käsi ja jalgu liigutada – kõik tundus toimivat ja ta lubas endale väikese kergendusohke. Lõpuks, kui ta oli kindel, et sisikonnaga on kõik korras, ajas ta end põlvili ja nägi…
Puud.
Igal pool puud.
Puud tema urus.
Kuhu seinad jäid?
Hiljem ei suutnud ta järgnenud õudset minutit enam meenutada. Oli pime, seda muidugi, aga mitte ka kottpime. Ta oli hämaral metsasel nõlval ning pöögid, jalakad ja muud tuttavad puud kerkisid hämarusest kurjakuulutavalt esile. Maa oli kuiv ja tema tool vedeles kohatult suure vahtra jalamil põõsastikus. Ringi vaadates ei näinud ta märkigi oma majast, naabermajadest ega tänavalaternatest. Kas on täielik elektrikatkestus? mõtles ta segaduses. Kas ma kõndisin unes või midagi sellist?
Ta ajas end kohmakalt püsti, tuhvlid polnud kõdunevatel lehtedel ja kuivadel rohutüügastel liikumiseks just kõige sobivamad jalanõud.
Ta võdises. Oli külm – mitte lausa talviselt külm, aga siiski neetult külm pükstes, sviitris ja pehmetes tuhvlites ringi jalutamiseks. Ja…
„Kus kuradi kohas ma olen?” küsis ta tühjalt taevalt. „Mida kuradit?”
Olukorra jaburus jõudis pärale ja ta hakkas itsitama, ehmunult, närviliselt ja peljates, et ei saagi sellest itsitamisest enam lahti. Ta pööras kohapeal ringi, püüdes näha kõike, mida ümbruses üldse näha oli. Idülliline mets öö hakul. Natüürmort hullunud ajakirjaniku ja pruuni kontorimööbliga. Tuuleiil raputas oksi ta pea kohal ja päästis valla jämedate piiskade külma duši. Mõned tilgad langesid Miriami käsivartele ja näole ning panid ta judisema.
Õhk oli värske – liiga värske. Ning puudus suurlinna taustasumin, müra, mis kunagi päriselt ei kadunud. Nii vaikne ei olnud isegi maal ja tõepoolest – kui ta peatus, et kuulatada, siis polnud täiesti vaikne; ta kuulis üha süvenevas hämaruses kauget linnulaulu.
Ta hingas sügavalt sisse, siis veel kord. Ta sundis end kätt medaljoniga püksitaskusse pistma ja siis seda lahti laskma. Nagu kinnisidee küüsis, patsutas ta veidi aega taskut, ise peavalust vaikselt niutsudes. Auke ei ole, tuli ähmane mõte. Kord oli ta hoidnud samasuguste pükste taskus peenraha, kuni see taskuvoodri läbi kulutas ja mündid lõputut segadust tekitades maha hakkasid pudenema.
Millegipärast tekitas mõte medaljoni kaotamisest temas musta paanikat.
Ta vaatas üles. Õhtu esimesed tähed olid nähtavale ilmumas ja taevas oli peaaegu pilvitu. Oli tulemas külm öö.
„Niisiis,” pomises ta. „Sa ei ole kodus. Aih. Sul on kohutav peavalu ja sa ei usu, et jäid toolil magama, kuigi sa saabusid siia koos tooliga.” Ta vaatas pööraste kahtlustega ringi. Need romaanid, mida Ben vahel luges, polnud talle kunagi istunud, kuid tühiseid telesarju oli ta ometi piisavalt näinud, et neist nüüd inspiratsiooni saada. Selliseid sarju nagu „Twilight Zone” ja „Time Squad” näiteks.
„Niisiis: ma ei tea, kus või millal ma olen, aga kodu see ei ole. Kas ma jään paigale ja loodan, et mind automaagiliselt mu kööki tagasi tõmmatakse, või… mis? See oli medaljon, siin pole kaksipidi mõtlemist. Kas ma pean tagasipääsemiseks seda uuesti vaatama?” Ta kobas närviliselt taskus. Sõrmed haarasid soojast metallist. Ta hingas kergemalt. „Hästi. Hästi.”
See on lihtsalt närvidest, mõtles ta. Üksinda öises metsas – kes siin elavad? Karud? Kuuguarid? Siin võib kohata ükskõik keda, täiesti suvalisi elukaid. Oleks aga nali, kui ta läheks ümbrust uurima ja astuks lõgismao peale, kas pole? Kuigi, sellise ilmaga…
„Ma lähen parem koju,” pomises ta endale ja oli juba medaljoni välja tõmbamas, kui märkas eemal hubisevat tulukest.
Ta oli segaduses ja väsinud, tal oli olnud tõeliselt halb päev ning siis oli mingi kosmiline trikster-jumal sokutanud talle maagilise amuleti, et näha, mida ta sellega teeb. See sai olla ainus seletus, leidis ta tagantjärele. Täie mõistuse juures Miriam oleks maha istunud, oma võimalusi analüüsinud ja siis tegevusplaani koostanud. Aga see ei olnud täie mõistuse juures Miriam, kes oranži hubisevat tulukest nähes läbi võsa ja puude künkanõlvast alla selle poole hakkas murdma.
Tuled. Kõlin, umbes nagu ahelad. Tümpsumine ja õõnsa kõlaga kolksatused – ning vaiksed hääled. Järsku komistas ta teele – see polnud lai, pigem nagu jalgrada, mille pind oli ära trambitud ja mudane. Valgus! Ta põrnitses neid – ratsanikke, kes rada mööda tema poole tulid, latern rippus esimese mehe väljasirutatud piigi otsas. Tuhm valgus peegeldus metallilt, justkui muuseumist pärit kiivrilt ja turviselt. Keegi hõikas midagi, mis kõlas nagu: „Curl!” Näe. Ta ratsutab minu poole, mõtles Miriam juhmilt. Aga mis see tal…
Sisikond äärmuslikust hirmust vedel, pööras ta ringi ja jooksis. Tema tagant kostis lamedakõlaline püssituli, öösse lastud korduvad lühikesed valangud. Nähtamatud sõrmed haarasid oksi Miriami pea kohal, hääled tagapool kasvasid kisaks ja hüüeteks. Madalad oksad kraapisid nägu, kui ta hingeldades ja niutsudes ülesmäge rajast eemale jooksis. Veel pauke, veel laske – neid oli üllatavalt vähe, aga juba ükski lask oli liiga palju. Ta jooksis otse vastu puud, kukkus, hing kinni, selili, ajud peas klõbisemas nagu kuivanud oad kaunas, ajas end kiiremini jalule, kui oleks üldse võimalikuks pidanud, ning komberdas jälle õhku ahmides ja pääsemist paludes öösse.
Lõpuks ta peatus. Kusagil oli ta tuhvlid jalast kaotanud. Nägu ja roided tundusid sinikaid täis olevat, süda tagus ja ta suutis hädavaevu hingata. Aga jälitajate hääli polnud kuulda. Nahk oli imelikult pingul ja kõik asjad olid liiga külmad. Niipea, kui ta enam ei jooksnud, vajus ta kössi ja päästis valla paukuva köhahoo, mis vaid pikenes meeleheitlikest katsetest seda summutada.
Ta rind tulitas. Oh, jumal, kestahes jumal. Kes sa mu siia panid. Ma tahan sulle öelda, et ma vihkan sind!
Ta ajas