silmad tõmbusid pilukile ja ta näris pastaka otsa. See vajas veel planeerimist, aga vähemasti hakkas tunduma, nagu oleks ta oma lambad aedikusse saanud. Ta hakkas konkreetseid ülesandeid kirja panema.
1. Helista Andyle Gloobusse. Püüa müüa talle artikkel – või kolm.
2. Lepi kokku kohtumine Steve’iga Sõnumitoojast. Uuri, mida ta tahab.
3. Kohtu Pauliega. Vaata, kuidas tal läheb. Uuri, kas me saaksime endale tähelepanu tõmbamata taastada uurimistöö tulemused. Uuri, kas me saame selle anda Andyle või Steve’ile. Kontrolli võimalikke seoseid. Kui me peaksime avaldama, hakkavad juhtuma vastikud asjad. Helistada FBI-le?
4. Katseta, kas eileõhtune on korratav. Hangi tõendeid, siis tunnistaja. Kui asi on minus, hangi abi. Kui ei ole minus…
5. Tee kindlaks, mis see on.
Pärastlõunal läks Miriam šoppama. Ta oletas, et see mõjub teraapiana. Tööotsingud võib unustada, selleks on aega ka siis, kui ta teab kindlalt, kas on mingil hämaralt tavatul moel hulluks minemas või mitte. Oli oktoober, ilus aeg matkamiseks, aga sügis oli käes ja Põhja-Atlandilt pärit madalrõhkkond võis ilma ainsa hetkega vastikuks pöörata. Põhjalikud ettevalmistused olid seega asjakohased. Lõpuks komberdas ta koju matkatarvete koorma all: telk, jope, uued saapad, kaasaskantav ahi. Selle kõige metrooga koju vedamine oli paras pind tagumikus, aga tõestas vähemalt, et ta on võimeline raskust kandes kõndima.
Mõne tunni pärast oli ta valmis. Ta kontrollis neljandat korda kella. Tunni eest oli ta võtnud kaks tabletti ibuprofeeni ja propioonhappe inhibiitor pidi nüüd oma tööd tegema.
Ta pingutas seljakoti vöörihma ja sirutas end närviliselt. Kuur oli kitsas ja pime ning tundus, et tal pole oma matkavarustuse ja seljakotiga seal ruumi ümbergi pöörata. Kas ma panin varuvõtme tagasi? küsis ta endalt. Kiire kontroll tõestas, et oli pannud küll. Tähtsusetud mõtted olid kui pidev küsimus: Olen ma hulluks läinud? – vähemalt seni, kuni ei andnud ettekäänet kõrvalepuiklemiseks.
Hea küll, nagunii ei juhtu midagi.
Medaljon. Ta hoidis seda vasakus käes. Paremaga patsutas ta parempoolset tagataskut. Formaalselt võttes oli see revolver ebaseaduslik – aga Ben oli rõhutanud, et eelistab trahvi registreerimata tulirelva eest omaenese matustega tegelemisele. Tärisev mälestus automaatvastajast kostnud lõrisevast häälest ja pimedusest kostnud püssipaukude kajast sundis ta hetkeks peatuma.
„Kas ma tõesti tahan seda teha?” küsis ta endalt. Elu oli juba niigi keeruline.
Jah, kurat võtaks! Sest ma olen kas hull, ja sel juhul pole vahet, või siis oli mu bioloogiline ema osaline milleski tohutult suures. Milleski palju suuremas kui miljardi dollari ulatuses rahapesu Proteome’i ja Biphase’i kaudu. Ning kui ta seepärast tapeti… Pikalt tähelepanuta jäänud ebaõiglus torkis ta südametunnistust.
„Hea küll,” ütles ta endale. „Teeme ära. Iseenese jälgedes.” Ta itsitas süngelt ja klõpsas medaljoni lahti, olles valmis selleks, et näeb seal kellegi fotot, maali või midagi muud, mis teataks, et ta vajab abi…
Sõlm püüdis ta silmi pahupidi pöörata ja siis polnud kuuri enam seal.
Miriam ahmis õhku. Õhk oli külm ja ta pea tuikas – aga mitte nii kõvasti kui eelmine kord.
„Vau.” Ta pistis medaljoni hoolikalt vasakusse taskusse ja võttis välja oma väikese diktofoni. „Märkmete algus: kolmapäev, 16. oktoober kell 20. On pime ja temperatuur on siin kümme kraadi madalam. Kus kurat see „siin” ka ei oleks.” Ta pööras aeglaselt kohal ringi. Igas suunas oli näha vaid lehtedeta puid. Ta seisis nõlvakul, mis polnud küll järsk, kuid siiski piisavalt kaldus, et seletada, miks ta oli libisenud.
„Inimtegevuse märke pole näha. Ma võin minna tooli otsima või mitte. Hmm. Ma arvan, et parem mitte.”
Ta vaatas üles. Pea kohal kuusirbi all kihutasid tuulest aetud pilved. Ta ei pannud taskulampi põlema. Pole vaja endale tähelepanu tõmmata, meenutas ta endale. Vaata ainult ringi, ja siis koju…
„Ma olen astronaut,” pomises ta diktofoni. Ta astus sammu edasi, suure jalaka poole, ja tundis, kuidas kott seljas õõtsus. Ta pööras ringi, peatus, siis põlvitas ja asetas kuurist võetud vana potikillu just seal, kus ta enne oli seisnud, lehtedega kaetud mullale. „Neil ja Buzz veetsid esimese reisi ajal Kuul ainult kaheksa tundi. Kahe retke käigus ainult umbes neli tundi pinnal. See siin on minu kuuretk.” Kuni ma ennast lollist peast maha lasta ei luba, meenutas ta endale. Või kinni ei jää.
Ta oli võtnud kaasa oma magamiskoti ja telgi, esmaabipaki ja Beni revolvri (lihtsalt igaks juhuks, aga ta tundis end seepärast nurjatuna). Kuid ta ei tundnud end nagu kodus. See tundus asustamata metsana – ja Miriam ei tundnud end metsas koduselt. Eriti veel siis, kui siin oli püssidega mehi, kes tulistasid tema poole, nagu oleks jahihooaeg ja lahutatud juuditarid ei kuuluks kaitsealuste liikide hulka.
Miriam tegi kümme sammu ülesmäge, siis peatus ja jäi hinge kinni hoides kuulama. Õhk oli külm ja niiske nagu jõelt kerkiv udu. Mitte midagi polnud kuulda: ei liiklusmüra ega kaugete rongide või lennukite mürinat. Eemalt õhust kostev huige võis tähendada jahti pidavat öökulli, aga see oli ka kõik.
„On tõeliselt vaikne,” sosistas Miriam mikrofoni. „Ma pole kunagi kuulnud, et oleks nii vaikne.”
Ta võpatas ja vaatas ringi. Võttis siis välja väikese taskulambi ja saatis valguseloigu pikki teravaid varje heitvate puude vahele. „Seal!” hüüatas ta. Veel viis sammu ja ta leidiski oma pruuni pöördtooli kõdunevate lehtede hunnikust. See oli märg ja põhjalikult vormist väljas, tema aga embas seda nagu ammukadunud kallimat, tõstis üles ja asetas hoolikalt ratastele. „Jah!”
Meelekohad tuikasid, kuid ta oli ülirõõmus.
„Ma leidsin selle,” usaldas ta diktofonile. „Ma leidsin tooli. Nii et see on sama koht.” Aga tool oli kannatada saanud. Õigupoolest võis selle maha kanda – juba siis, kui ta selle hankis, oli tegemist olnud vana, uue katte saanud tooliga ja öö vihmases metsas polnud sellele kasuks tulnud.
„See on päriselt,” ütles ta vaikselt, sügavat rahulolu tundes. „Ma ei lähe hulluks. Või kui ma olen selle välja mõelnud, siis teen ma seda neetult järjekindlalt…” Ta raputas pead. „Mu bioloogiline ema tuli siia. Või siit. Või midagi. Ning teda pussitati ja keegi ei tea, miks või kes seda tegi.”
See tõi ta tagasi reaalsuse juurde. Mõjus kajana ta enda olukorrale, anonüümsetele ähvardavatele telefonikõnedele ja muudele lõpetamata asjadele. Ta ohkas ja läks tagasi potikillu juurde. Istus siis peanahka hõõrudes maha, selg suure jalaka poole.
Ta lõpetas järsult rääkimise, pistis diktofoni tagataskusse, tõmbas medaljoni välja ning hoidis hinge kinni.
Murduva oksa praksatus kostis vaikses õhtus kaugele. Ta klõpsas medaljoni ehmunult lahti, keskendus selle sügavusele ja valmistus lähenevale pohmelusele vastu seisma. Ta tõepoolest ei tahtnud öösel metsas olla – vähemalt mitte ilma palju põhjalikuma ettevalmistuseta.
Järgmisel hommikul – pärast seda, kui oli ta helistanud Andyle Gloobusse ja leppinud kokku, et teeb riskikapitalistide majadest rääkiva artikli juurde lisaloo nende majanduslikest saavutustest, kasseerib selle eest sisse pool oma senisest kuupalgast ja saab ehk oma iganädalase veeru, kui tema artiklid on piisavalt head – võttis Miriam end kokku ja helistas Paulette’ile. Viienda kutsuva helina juures valmistus ta juba automaatvastajaga rääkima, aga Paulette võttis siiski toru.
„Hallo?” Paulie hääl oli kõhklev, tema puhul oli see tavatu.
„Hei, Paulie! Mina siin. Vabanda, et ma sulle eile tagasi ei helistanud, aga mul oli migreen ja, noh, mitu asja korraldada. Mu pea hakkab alles nüüd enam-vähem tööle. Kuidas sul läheb? Kas kõik on korras?”
Lühike vaikus.
„Umbes nii korras, kui sa võid ette kujutada,” ütles Paulette ettevaatlikult.
„Oled sa saanud, hmm, imelikke telefonikõnesid?”
„Võib