tagataskut. Kas revolver ainult ärritaks karu või oleks sellest ka rohkem kasu? Ta polnud arvanud, et see paik on nii mahajäetud. Karusid ei olnud, aga ta leidis jõekese, täpsemalt – oleks sinna peaaegu sisse kukkunud.
Mets jätkus igas suunas, kuhu ta ka läks. Inimasustusest polnud rohkem märke peale juba nähtud suitsuvine. Kell oli nüüd neli. Ta naasis lagendikule päris kindlana, et ümbruses kedagi pole, ning võttis telgi seljakoti küljest lahti. Kuppeltelgi püstitamiseks kulus pool tundi ning veel pool tundi selleks, et katta telk võrgu ja puulehtedega, kuni seda võis eemalt vaadates pidada mahalangenud puude ja okste ebamäärase kujuga hunnikuks. Jõest kümneliitrise nõuga vee toomine nõudis viisteist minutit. Pool tundi läks telgi lähedusse augu kaevamisele, siis kümme minutit sellele, et köis üle oksa visata ja oma toidukott maapinnalt kättesaamatusse kõrgusse tõmmata. Pimedus leidis ta kaasaskantavat gaasiahju läitmast, et tee jaoks vett keeta. Ma sain hakkama, mõtles ta võidukalt. Ma ei unustanud midagi olulist! Nüüd tuli tal veel järgmine päev ja ülejärgmine hommik nii hakkama saada, et keegi teda ei märka.
Ilma lõkketa läks öösel väga külmaks, aga tõmblukuga suletud telgis oli magamiskotis liigagi palav. Miriam magas kergelt, ärgates iga vähimagi hääle peale – talle tegid muret karud ja teised suured loomad, kes võisid ta improviseeritud laagrist läbi jalutada, ning teda hirmutasid tuule ohked ja koidueelse vihmasabina tilkade langemine. Korraks tundus talle, et ta kuulis kaugusest huntide ulgumist. Kuid koit saabus äpardusteta ja ajas ta ähmaste silmadega telgist välja, kükitama kraavi kohale, mille ta oli eelmisel päeval kaevanud.
„Skaudiõpe kulus viimaks ära,” ütles ta pilklikult muiates diktofoni.
Vorsti ja ube sisaldav konserv ning kange must kohv selle peale moodustasid rahuldava hommikusöögi.
„Mis nüüd?” küsis ta endalt. „Kas ma jään laagrisse ootama või lähen uurimisretkele?”
Hetkeks jäi Miriam kõhklema. Määratu kogus metsikut loodust hakkas talle närvidele käima, nagu ka olukorra tähendus, millesse ta ülepeakaela oli tormanud. „Ma võin jala murda ja keegi ei leiaks mind iial. Või…” Püssilasud öös. „Keegi pussitas mu ema ja ta ei tulnud siia varjule. Sellel peab olema mingi põhjus. Või kuidas?”
Üksildus mõjus talle nii, et tekitas tahtmise lobiseda, rõhuvat vaikust kuidagi täita. Aga pudenevad sõnad ei öelnud talle kuigi palju, ainult ehk seda, et ta… Tunnistame ausalt. Ma kardan. Siia tulla polnud mõistlik, eks ole? Aga ma pole mõistlikult käitunud sellest ajast peale, kui mind esmaspäeval vallandati.
Ta tõmbas seljakoti küljest lahti väiksema, tõmblukuga kinnitatud koti, täitis selle kõige hädavajalikumate asjadega ja võttis suuna järsakule.
Oli selge, külm hommik ja eelmisel päeval nähtud suitsuriba oli kadunud. Ent ta teadis umbkaudu, kus ta oli seda näinud, ning hoolikas vaatlus binokliga tõi selle jälle esile: tühik puulatvade rivis ja peaaegu nähtamatud katused. Selleni võis olla umbes kolm miili maad. Ta vaatas taevasse ja hammustas huulde. See on võimalik, otsustas ta, ise ikka kaheldes, kas see oleks ikka arukas tegu. Aga ma lähen hulluks, kui pean kaks päeva ühe koha peal ootama, ja Paulie ei tule enne homset. Suunanurk ja kaugus said kirja märkmikku ning kaardile ning järsaku serval tegi ta igale viiendale puule heleda täkke, mis aitaks tal tagasiteed leida. Nõlv oli liiga järsk, et sealt omal jõul alla ronida, aga kui ta läheks piki seda edasi, pääseks ta lihtsamat teed pidi orgu.
Nagu selgus, polnud lihtsam tee läbinisti turvaline. Pool miili edasi – pool miili sumpamist läbi lehehunnikute, ettevaatlikku möödumist mahalangenud tüvedest ning hoolikat ringivahtimist – pani ootamatu heli Miriami tarduma, süda kurgus ja veri jäätumas. Metall, mõtles ta. See oli metalli kõlin! Kes seal on? Ta laskus kükakile ja toetas selja vastu puutüve, kusagil lähedal korskas aga hobune või muul.
Nüüd oli kuulda kabjalööke, sekka naha kriuksumist ja üksikuid metallikõlksatusi. Miriam kössitas väga vaikselt puu vastas, külm higi seljalohus, ja püüdis mitte hingata. Ta polnud kindel, kuid tundus, et on ainult üks komplekt kapju. Oma maskeerimisvärvides jope, musta kootud maski ja nöbininalise revolvriga paremas käes pidi ta olema süütute silmade jaoks hirmuäratav vaatepilt, ometi oli just tema poolsõgedaks ehmunud.
Ta püsis täiesti liikumatult paigal, kui veidralt riietatud mees muulaga temast vähem kui kümne jardi kauguselt möödus. Loom oli raskelt ülekoormatud, punutud korvide pungil virn seljal õõtsumas. Muula omanik kandis mingeid pükse, kuid peast põlvedeni näis ta olevat mässitud vanasse, koidest näritud tekki. Ta ei paistnud varga moodi välja, ainult puruvaesena, nägu vabas õhus viibimisest kortsus ja päevitunud.
Muul peatus. Omanik sirutas hajameelselt käe ja laksas talle kepiga vastu tagajalgu. Mees mühatas midagi, see kostis umbes nagu saksa keel, aga pehmemalt, mitte nii sisisevalt.
Miriam vaatas, hirm lummuseks sulamas. Seal teki all oli mehel vööl nuga, lausa seatapja puss, peaaegu nagu lühike mõõk. Muul tegi veidrat kurtvat häält ja hakkas jälle liikuma. Mis seal korvides on? mõtles Miriam. Ja kuhu ta need viib?
Oli ilmne, et neis metsades elavad inimesed. Ole parem ettevaatlik, hoiatas ta ennast ja hingas rahunemiseks sügavalt, oodates, et mees silmist kaoks. Ta kaalus jälle, kas ei peaks kohe oma laagrisse tagasi minema. Lõpuks jäi uudishimu peale – kuid see uudishimu oli segatud närvilise ettevaatusega.
Tunni pärast leidis Miriam puude vahel lookleva raja. Ka parima kujutlusvõimega poleks saanud seda pidada sillutatud teeks, kuid mõlemal pool olid madalamad taimed maha trambitud ning rada ise oli porine ja sile. Värsked pabulad näitasid, et siit oli möödunud ka mees muulaga. Seal, kus ta enda rada teega ristus, lõikas ta puusse märgi, kraapis rohmakalt koorde suunanurka ja kaugust väljendavad numbrid. Kui ta kasvav kahtlus peaks tõeks osutuma, ei oska siinsed inimesed neist märkidest midagi välja lugeda. Ta hakkas puude vahel piki teed minema, hoides seda parasjagu nägemisulatuses. Pool miili edasi said puud otsa, asendudes hulga mahalangenud tüvede ja kändudega – mõnel neist kasvasid hämmastavad külmaseente kolooniad. Miriam läks teest veel veidi kaugemale, kükitas siis maha, võttis välja binokli ja diktofoni ning valas oma vaimustuse sõnadesse.
„See on uskumatu! Täpselt nagu muuseumi dioraam keskaegsest inglise külast, ainult… öäk, mina sellest jõest ei jooks. Palkaed on umbes kahesaja jardi kaugusel ja nad on selle ümbert kõik puud maha raiunud.
Põllul on madalad, ilma sideaineta kiviaiad. Kõik need read seal jätavad veidra mulje, nagu oleks tegemist triibulisest riidest lapitekiga.”
Ta tegi pausi ja suunas binokli mõnedele lähemal kõndivatele kogudele. Isegi nii lähedal, et oleksid võinud teda puude piiril märgata, nii et ta kössitas vaistlikult madalamale, kuid nad ei pööranud metsale tähelepanu. Üks neist talutas lehma – nõgusa seljaga elukat, kes näis pärinevat India kohta käivast dokumentaalfilmist. Majad olid hallid, seinad kokku laotud mingitest arusaamatutest nutsakutest ja katused laastudega kaetud – mitte maaliliselt kuldsetega, nagu maalähedase Inglismaa stiilis turistilõksus, kus ta Oxfordi kandis kord oli peatunud, vaid ehtsate, hallide ja ripnevatega.
„Seal on umbes kaksteist hoonet, ühelgi neist pole aknaid. Tee on sillutamata, lihtsalt porine rada. On kanad või mingid muud linnud, kes seal mulda nokivad. Küla näib näruse ja lagunenuna.”
Ta jälgis inimkogusid ja keskendus siis palkaiale.
„Palkaias on värav ja selle taga platvorm või torn. Seal seina taga on midagi suurt, aga ma ei näe seda siit. Pikkmaja? Ei, ei paista sedamoodi… vale ajastu. Need pole ju viikingid, ah…”
Palkaia nurga tagant ilmus nähtavale härg, kes vedas enda järel mingit riista – võib-olla puust atra. Härja järel kõndiv mees näis niisama väsinuna kui loomgi.
„Nad kõik kannavad siin neid tekke. Naised ka. See, kes kanu toitis, oli naine. Pearätt oli tal ümber näo keeratud nagu moslemite loor. Aga meeste riietus on üsna sarnane. See paik näib nii vaesena.
Mahajäetuna. See muulaga tüüp – siin on see ilmselt sama tähendusega kui BMW!”
Miriam