pead sa küll – ma kolasin tund aega sind otsides metsas ringi. Kaks korda oli mul kange tahtmine politseisse helistada, aga sa olid öelnud täpse kellaaja, millal sa tagasi tuled, ja ma arvasin, et politsei hakkaks mind põrunuks pidama. Pealegi on sul juba harjumus igasugust veidrat sitta üles kaevata ja mind vastutama jätta. Luba mulle, et vähemalt sellesse asja pole segatud gängsterid?”
„Ma luban.” Miriam noogutas. „Noh, mis sina arvad?”
„Ma arvan, et ma võtaksin kana sidrunikastmes. Vabandust.” Paulette itsitas Miriami kulmukortsutuse peale vallatult. „Hea küll, ma usun, et sa oled avastanud midagi tõepoolest väga veidrat. Ma ju võtsin selle videosse, kuidas sa kaamera ees järsku õhku haihtusid! Ja kui sa välja ilmusid – ei, seda ma linti ei saanud, aga ma nägin sind silmanurgast. Kaks võimalust – kas me oleme mõlemad hullud või on see asi tõepoolest nii.”
„Hullumeelsus ei tule sellises vormis ja suuruses,” ütles Miriam tõsiselt. Ta võpatas. „Mul on valuvaigistit vaja.” Ta hõõrus jalgu, need olid külmad. „Sa tead, et ma olen lapsendatud, eks ole? Enne esmaspäeva polnud mu ema sellest päris kõike rääkinud. Pärast seda, kui meid vallandati, läksin ma teda vaatama…”
Järgmise tunni jooksul andis Miriam Paulette’ile ülevaate möödunud nädala sündmustest, jätmata välja midagi peale oma telefonikõne Andyle. Paulette kuulas hoolega ja esitas õigeid küsimusi. Miriam oli rahul, et sõber ei pidanud teda hulluks ega püüdnud asja naljaks keerata.
„Igal juhul on mul nüüd video mu kadumise kohta, persetäis fotosid sellest külast ja diktofoni loetud märkmed. Näed? Midagi hakkab juba kogunema.”
„Tõestusvahendid,” ütles Paulette. „Need on kasulikud siis, kui sa tahad avalikustada.” Järsku näis ta mõttesse jäävat. „See on seal suur kui.”
„Hmm?” Miriam rüüpas kruusist viimase kohvitilga.
„Noh, see koht, kus sa käid – see on kas minevikus, tulevikus või kusagil mujal, eks ole? Ma arvan, et tõenäoliselt me võime mineviku ja tuleviku kõrvale jätta. Kui see oleks minevik, siis vaevalt sa oleksid sealt sellise küla leidnud, nagu sa kirjeldasid, ja mis tulevikku puutub, siis mingeid märke Bostonist peaks seal ikkagi olema, kas pole?”
„Oleneb, kui kaugele tulevikku sa lähed.” Miriam kortsutas kulmu. „Jah, ma usun, et sul on õigus. Naljakas küll – kui ma olin väike tüdruk, siis ma kujutasin ette, et muinasjutumaa on hele ja värviküllane. Printsessid lossides ja printsid, kes käisid ringi ja suudlesid neid, et nad konnadeks muutuksid – ja draakonid kandsid hoolt selle eest, et kuninglikku verd rahvast liiga palju ei saaks. Aga keskajal oli umbes tuhat räpases vaesuses elavat talupoega iga mõisahärra kohta, kellel oli oma mõõk, hobune ja eraldi magamistoaga maja. Sada talupoega aadliperekonna iga liikme kohta – ja samuti iga kaupmehe või oskustöölise kohta.”
„See kõlab süngelt reaalsena, plika. Unustame Hollywoodi. Su kaart oli õige, eks ole?”
„Kuhu sa sihid? Sa mõtled… Mis selle sarja nimi oligi – „Sliders”! Jah?”
„Alternatiivmaailmad. Just nagu telekas.” Paulette noogutas. „Ma sattusin ainult mõnda osa vaatama, aga… jah. Oletame, et sa käid kõrvalmaailmas, sellises, kus pole kedagi peale keskaegsete talunike. Mis oleks, kui sa näiteks läheksid üle panga kõrval seistes, kõnniksid sinna, kus meie maailmas on varakamber, ootaksid, kuni peavalu üle läheb, ja tuleksid jälle üle?”
„Siis ma oleksin panga varakambris, eks ole? Oh.”
„See on, nagu öeldakse, kuuekümne nelja tuhande dollari küsimus,” märkis Paulette kuivalt. „Kuule, sellest tuleb meil pikk jutt. Ma saan aru, et sa pole ise ka veel kõiki külgi läbi mõelnud. Mida sa kavatsed sellega peale hakata?”
„Ma…” Miriam peatus. „Ma rääkisin sulle telefonikõnest.”
Paulette vaatas teda süngelt. „Jah. Kas ma sulle rääkisin…”
„Sulle ka?”
Paulette noogutas.
„Õhtul pärast seda, kui ma käskisin neil perse minna. Ma ei tea, kes see oli – ma panin toru ära ja helistasin telefonifirmasse, ütlesin, et mingi ahistaja helistas, aga nad ei osanud mulle midagi vastata.”
„Mölakad.”
„Jah. Kuule. Kui ma Providence’is üles kasvasin, siis olid seal sellised tüübid… see polnud rikas ümbruskond, aga nad kandsid alati moekaid ülikondi. Mamma ütles mulle, et neid ei tohi pahandada – veel parem oleks nendega üldse mitte rääkida. Jama on selles, et kui nemad sinuga räägivad… ma arvan, et vajan üht jooki. Mis sa ütled?”
„Ma ütlen, et kapis on mitu pudelit,” vastas Miriam laupa hõõrudes. „Mulle kulub vist endale ka ära.”
Kohvikruusid tegid ruumi mõõdukatele Southern Comfort’iga täidetud klaasidele. „On jama,” ütles Paulette. „Sa, oh… me pole ju esmaspäevast veel rääkinud. Või oleme?”
„Ei,” tunnistas Miriam. „Kui sa tahad loobuda ja kogu selle loo unustada, siis ma ei hakka sul käsi väänama.”
Ta neelatas. Ta tundis teravat ebamugavust – just nagu oleks ohus kogu mugav keskklassi spetsialisti elu, mille ta oli enda jaoks valmis nikerdanud. Nagu neil kuudel, mil ta oli alateadlikult tajunud oma abielu lagunemist, kuid polnud kuidagi osanud välja mõelda, mis viga on, kuni…
„Loobuda?” Paulette’i silmades sähvatas vihasäde. „Hulluks oled läinud või? Need karmid tüübid – neist on tegelikult väga lihtne aru saada. Kui sa taganed, siis sa oled nende oma. Nii lihtne see ongi. See on asi, mida ma lapsena õppisin.”
„Mis juhtus…” Miriam vakatas.
Paulie tõmbus pingule ja ohkas siis pikalt.
„Mu vanemad polnud rikkad,” ütles ta vaikselt. „Täpsustus: nad olid vaesed nagu seasitt. Vanaisa oli Sitsiilia immigrant ja jõi kõvasti. Isa püsis kaine, aga ei osanud välja mõelda, kuidas võlgadest pääseda. Eks ta rabeles ema ja meie pärast, hoidis peret koos, aga kerge see ei olnud. Mul kulus seitse aastat kolledži lõpetamiseks, ma tahtsin juura kraadi nii kangesti, et tundsin suus selle maitset. Sest advokaadid teenivad head raha, see oli numero uno. Ja teiseks, ma oleksin saanud öelda neile tüüpidele, kellele paps raha võlgnes, kuhu nad minna võivad.”
Miriam kummardus ettepoole ja rüüpas oma klaasi tühjaks.
„Mu vend Joe mamma juttu ei kuulanud,” ütles Paulette aeglaselt. „Ta sattus hasartmängude õnge, võib-olla oli seal natuke heroiini ka mängus. Asi polnud narkotsis, aga kord püüdis ta rahalaenajatega vaielda. Nad hoidsid teda kinni ja kasutasid mõlema põlve peal akudrelli.”
„Uhh.” Miriam tundis kerget iiveldust. „Mis juhtus?”
„Ma jõudsin nii kaugele kui õigusnõustajaks, enne kui mõistsin, et pole mõtet trügida tööle, kus ma vihkaksin iga tüüpi, kellega ma peaksin koos töötama, nii ma muutsin suunda ja hakkasin tegelema andmetes tuhnimisega. Ajakirjaniku diplomit mul pole, eks ju, nii ma mõtlesin, et töötan end ise üles. Oh, sa mõtlesid Joed? Heroiini üledoos. See polnud õnnetus – see juhtus päeval, mil talle öeldi, et ta ei hakka enam kunagi käima.” Ta ütles seda kaleda hoolimatusega, nagu ammuunustatud asja, aga Miriam märkas, kuidas ta klaasi hoidvad sõrmed pingule tõmbusid. „Siis ma saingi aru, et on parem, kui sellised tüübid sind ei märka. Aga kui märkavad, siis ei tohi taganeda.”
„See on… anna andeks. Mul polnud aimugi.”
„Ära süüdista ennast.” Paulette suutis irooniliselt muiata. „Ma, hmm, võtsin endale failide suhtes teatud vabaduse, enne kui need välja printisin.” Ta kobas käekotis ja ulatas Miriamile sealt võetud CD-plaadi.
„Hei, mis see on?” Miriam uuris rohekashõbedast pinda.
„Kogu uurimistöö.” Paulie itsitas. „Ma salvestasin kõik, enne kui sa