ma võiksin täpsustada, kui ma ei saa sisse minna ja vaadata, mis on palkaia taga? Ma arvan, et ma vajan arheoloogi.”
Miriam kössitas maha ja hakkas pildistama. Siin kolm kana avatud ukse ees sihitult mulda nokkimas, uks ise oli aga lihtsalt puuplaat, mis joobnult osmiku seinale toetus. Seal naine (või mees, vormitu hõlst tegi eristamise võimatuks) kummargil puust küna kohal, valab sinna pangega vett, siis kergitab ja tambib seal midagi. Miriam püüdis seda paremini fookusse saada…
„Wer find thee?” piiksus keegi.
Miriam pööras võpatades ringi ja põrnitses. See keegi põrnitses vastu, paigale tardunult ja pärani silmi. Poiss, umbes neliteist või viisteist aastat vana, oli kaltsudes ja paljajalu; ta oli lühem kui Miriam. Torupuhastaja käed, traatpeenikesed jalad, suured pruunid silmad ja sassis, ebaühtlaselt kausi järgi lõigatud juuksed. Aja senine kulgemine taandus roomamiseks. See on nahainfektsioon, mõistis ta ja tundis sisikonda jäiseks muutumas, kui ta jäi uurima punast vorpi poisi kaelal. Poiss oli kõhetu, mitte lausa näljahäda ohver, aga kindlasti mitte heas toitumuses. Tal oli kepp, mida ta närviliselt käte vahel pigistas, mida ta nüüd kergitas…
Miriam vaatas teda altkulmu ja ajas end sirgu. Parem käsi läks tasku juurde ja kohmitses selle ava kallal.
„Seda sa veel kahetsed,” nähvas ta endalegi üllatuseks. See tuli talle lihtsalt esimesena pähe. Ta pihk sulgus revolvripära ümber, aga ta ei saanud seda kätte – relv oli kuhugi kinni jäänud.
Oh, kurat. Ta sikutas meeleheitlikult taskut ja hoidis pilku poisi näol, hoolimata pehmena tunduvatest põlvedest ja sisikonnas loksuvast jääst. Talle meenus see ainus kord, mil teda oli röövitud, tollane lootusetu abitus – samas püüdis ta revolvrit taskuvoodri vahelt kätte saada ja välja tõmmata, enne kui külaelanik teda oma kepiga lööb.
Aga ei löönud. Poisi silmad läksid hoopis pärani. Ta avas suu ja hüüdis: „An solda’des Koen!” Pööras ringi, pillas kepi maha ja sööstis minema enne, kui Miriam reageerida jõudis. Hetke pärast kostis juba eemalt ulgumist: „An solda!”
„Kurat.” Revolvripära oli tal pihus, aga ta oli selle juba unustanud. Hirm andis talle tiivad. Ta pigistas teise käega kaamerat ja jooksis metsa poole, nagu oleksid tal kuradid kannul, hoolimata lärmist, mida ta seejuures tegi. Ta oleks võinud mu maha lüüa! Ta tuleb koos abiväega tagasi! Ma pean siit kaduma! Hingetu hirm ajas teda edasi, kuni oksad nägu kriipisid ja ta lõõtsutama hakkas. Madalad õunapuud andsid maad kõrgematele, vanematele puudele ja sellega koos muutus ka valgus. Ta tuikus edasi nagu purjus, tema taga lõhestas aga vaikust veider tuututamine, mis ei sarnanenud ühegi varem kuuldud pasunahäälega.
Kümne minuti pärast ta peatus ja kuulatas, ahmis õhku ja püüdis pulssi kontrolli alla saada. Ta oli jooksnud paralleelselt rajaga, sellest eemale metsa hoides. Kõik vaistud karjusid, et ta peab edasi jooksma, aga tal oli hing kinni, nii et ta jäi kuulama. Pasunahuiked kostsid endiselt, aga keegi ei tundunud teda jälitavat. Miks nad mulle ei järgne? mõtles ta. Mis on valesti? Hetke pärast meenus talle fotoaparaat – objektiivi katte oli ta oma meeletu tormamisega ära kaotanud.
„Neetud, ma oleksin võinud jala murda,” pomises ta. „Nad oleksid mu kätte…” Ta vakatas.
„See pilk ta silmis.” Ta võttis väga ettevaatlikult kaamera kaelast ja pistis suurde välistaskusse. Ta vaatas lagendikul hoolikalt ringi ja kulutas siis hetke sellele, et revolver lõpuks taskust kätte saada. Nüüd, kui tal oli küllaga aega, oli see lihtne.
„Ta oli kohkunud,” ütles ta imestades. „Ta kartis mind! Mida ta hüüdis? Kas ta hoiatas teisi?”
Mõtlikku vaikusse süvenedes hakkas ta jälle astuma. Jälitamisele vihjavaid hääli ei kostnud. Tema taga peitus küla süngesse hämarusse, just nagu jänes, kelle tee on äsja ristunud luusiva rebase omaga.
„Kelle eest sa end peitsid?” küsis ta mõttes kepiga poisilt. „Ja kelleks sa mind pidasid?”
Jälle sadas, ja esimene, mida ta üle tulles läbi pimestava peavalu märkas, oli Paulette, kes kargles üles-alla nagu vihane orav ja sädistas nördinult, ise kaamera okulaari vaadates.
„Idioot! Mida kuradit sa enda meelest teed?” uuris ta, kui Miriam parempoolse ukse avas ja koti tagaistmele pillas. „Ma oleksin peaaegu südamerabanduse saanud! Sinu pärast juba teist korda sel nädalal!”
„Ma ütlesin, et see on üllatus, eks ole?” Miriam vajus reisijaistmele. „Jumala eest, ma haisen. Vii mind koju, ja kui ma olen duši all käinud, siis ma seletan sulle kõik ära. Ma luban.”
Paulette juhtis, huuled kokku surutud, ja vaikis. Lõpuks, kui nad olid korraks valgusfoori taga peatunud, küsis ta: „Miks mina?”
Miriam kaalus hetke. „Sest sa ei tunne mu ema.”
„See on… oh. Ma mõistan – vist. Veel midagi?”
„Jah. Ma uskusin, et sa hoiad suu kinni ega satu paanikasse.”
„Mhm. Nii et mille sisse sa siis nüüd oled astunud?”
„Ma pole kindel. See võib olla sajandi lugu – juba teine sel nädalal. Aga see võib olla ka väga hea põhjus üks asi maha matta ja kiirel sammul eemalduda. Mul on mõned mõtted – ja muudki, sest ma veetsin seal poolteist päeva –, aga kindel pole ma ikkagi.”
„Kus on seal? Tähendab, kus sa käisid?” Auto hakkas jälle liikuma.
„Hea küsimus. Aus vastus on: ma pole kindel – geograafia on sama mis siin, tähtkujud on samad, aga maastik on kohati erinev ja keset metsa on jumalast ehtne keskaegne küla. Ja nad ei räägi inglise keelt. Kuule, kuidas oleks – ma käin duši all ja teen sulle siis õhtusöögi välja? Ma usun, et olen sulle selle asja kaela sokutamise eest võlgu.”
„Oled kahtlemata,” ütles Paulette ägedalt. „Pärast seda, kui sa ära kadusid, läksin ma koju ja vaatasin linti kuus korda, enne kui jäin uskuma, mida ma olin oma silmadega näinud.” Ta rooli pigistavad sõrmed olid valged. „Ainult sina võid millessegi nii veidrasse sattuda!”
„Mäletad Hunter S. Thompsoni gonzo-ajakirjanduse esimest reeglit: „Kui minek muutub karmiks, muutub karm veidraks.”?” Miriam itsitas, aga närviliselt. Kuhu ta ka vaatas, kõikjal olid hooned, neoontuled ja liiklus. „Jumal küll, mul on tunne, nagu oleksin ma veetnud nädalavahetuse kusagil kolmandas maailmas. Kabulis.” Autos lõhnas plastiku ja deodorandi järele ning see oli taevalik – tsivilisatsiooni hais. „Kuule, ma pole juba päevi midagi mõistlikku söönud. Kui me koju jõuame, siis ma tellin midagi süüa. Hiina toit sobib?”
„Käib küll.” Paulette pööras laisalt paremale ja sukeldus aeglaselt liikuvasse liiklusvoogu. „Kokkamise tuju sul ei ole?”
„Ma pean duši all käima,” ütles Miriam. „Siis ma pean kõik nädalavahetuse asjad pesumasinasse panema, mõnisada pilti arvutisse laadima ja indekseerima, märkmed samuti arvutisse tõmbama ning sulle seletuse andma. Kui sa kujutad ette, et ma suudan seda kõike tehes ka veel liha küpsetada, siis ei tunne sa mind nii hästi, kui ma arvan, et sa tunned.”
„See oli väga segane metafoor,” märkis Paulette autot Miriami maja ette parkides.
„Ära kuula, mis ma ütlen – kuula seda, mida ma mõtlen, eks ole?”
„Selge pilt. Õhtusöök on sinu kulul.”
Pärast poolt tundi vannitoas tundis Miriam end inimesena, kuigi mitte päris kuivana. Ta astus magamistoast läbi, et puhtad riided selga tõmmata, siis suundus paljajalu trepist alla.
Paulette oli end kohvikruuside ja elegantsena tunduva käekotiga elutuppa parkinud. Ta kergitas Miriamit nähes kulmu.
„Sa näed välja nii, nagu oleksid keemilises puhastuses käinud. Oli nii hull või?”
„Jah.” Miriam seadis end sohvale ja tõmbas jalad enda alla. Ta võttis ühe kruusi pihku ja hingas sügavalt sisse. „Ah, nüüd on parem.”
„Oled sa valmis mulle rääkima,