Miriam rahunes pisut. Paulette tundus vihasena. Ta polnud arvanud, et Paulie nii kergesti järele annab, aga oli hea sellele kinnitust saada.
„Või lausa nii, mis? Tahad sa sellest rääkida? Oled sa vaba?”
„Mu päevad on praegu üsna vabad… kuule, on sul aega? Kuidas oleks, kui ma sinu juurde tuleksin?”
„Suurepärane,” ütles Miriam erksalt. „Ma olin sinu pärast mures, Paulie. Kohe, kui olin enda pärast muretsemisest üle saanud.”
„Hästi. Kas ma võtan tee pealt pitsa?”
„Huh…” Miriam püüdis olukorda hinnata. Kas nad hakkavad koos torisema? Või mõtlevad midagi enamat välja? „Jah, teeme nii. Ma panen kohe kohvi käima.”
„Imetore,” ütles Paulette tänulikult.
Telefoni ära pannud, kaalus Miriam oma ajendeid. Nad olid Paulette’iga kolm aastat koos töötanud ja vahel pärast tööd koos aega veetnud. Mõnede inimestega said sa töö juures kokku ja suhtlesid seltskondlikult, ent side kadus töökohta vahetades – mõnedest said aga eluaegsed sõbrad. Miriam polnud kindel, kumba rühma hakkab kuuluma Paulette.
Miks ta ära ütles, kui teda tööle tagasi kutsuti? kaalus Miriam. Ta oli küll veel segaduses medaljoniga seotud hullumeelsetest asjadest, aga samas ei saanud ta üle ka esmaspäevahommikusest katastroofist ja kipitavast ebaõiglustundest, mida see kaasa tõi. Mida varem nad selle loo avalikustavad, seda varem saab ta hakata jälle oma normaalset elu elama. Siis aga tuli jälle medaljon meelde. Oleks vaja, et keegi mu mõistust kontrolliks, otsustas Miriam. Miks mitte Paulie? Las mõtleb parem tema, et ma olen hulluks läinud, kui keegi ammustest sõpradest, kes tunneb ka Irist. Või kas on ikka parem?
Tunni pärast helises uksekell. Miriam tõusis ja läks avama, püüdes mitte muretseda Paulette’i meeleolu pärast. Too seisis ukse-eelsel trepiastmel, suur plastikust kott käes, ja kõpsis kärsitult kontsaga.
„Miriam!” lõi Paulette särama.
„Tule sisse, tule sisse.” Miriam astus eest ära. „Hei, mis sul seal on? On sinuga kõik korras?”
„Ma olen hullematki üle elanud.” Paulie põrkas sisse ja sulges enda järel ukse, vaatas siis uudishimulikult ringi. „Hei, kena. Ma olin sinu pärast mures, kui koju jõudsin. Tead, sa ei paistnud just õnnelikuna.”
„Jahah. Ega ma olnudki.” Miriam vabastas ta mantlist ja juhatas elutuppa. „Mul on tõesti hea meel, et sa seda nii rahulikult võtad. Mis minusse puutub, siis ma andsin neile kolm aastat, sain vastu võimaluse kõvasti tööd teha ja mõned väärtusetud aktsiad – ning siis helistas mingi persevest, et mind eemale peletada. Kuidas sinuga on? Pole mingeid muresid tekkinud?”
Paulette uuris teda uudishimulikult. „Mismoodi peletada?”
„Oh, ta nagu vihjas, et on Joe sõber ja et ma kahetsen, kui peaksin veel oma nina nende asjadesse toppima. Püüdis maffiana esineda, eks ole? Ma muretsesin sinu pärast… Mis sul selle tööpakkumisega oli?”
„Ma, noh…” Paulette jäi vait. „Nad pakkusid mulle mu tööd tagasi, aga tingimustega,” jätkas ta ettevaatlikult. „Persevestid. Ma oleksin peaaegu nõustunud – kuni nad saatsid mulle faksiga lepingu.”
„Miks sa siis alla ei kirjutanud?” küsis Miriam kohvi kruusidesse valades, Paulette aga avas pitsakarpe.
„Ma olen näinud konfidentsiaalsuslepinguid, Miriam. Ma olin õigusnõustaja, kuni mul advokaatidest kõrini sai, mäletad? See polnud konfidentsiaalsusleping, see oli neetud hullusärk. Kui ma oleksin sellele alla kirjutanud, ei kuuluks mu oma mõtted ka enam mulle – ei enne ega pärast nende heaks töötamist. Küllap nad rehkendasid välja, et sina olid pealik, mis?”
„Häh.” Miriami suus oli mõru maik ja see ei tulnud kohvist. „Või nii. Oled sa tööd leidnud?”
„Pakkumisi veel pole.” Paulette hammustas rahutuse varjamiseks pitsat. „Rõhuga sõnal veel. Aga sina?”
„Ma ühe mittekoosseisulise asja juba sain. See pole muidugi palk, aga kõvasti abiks ikka. Ma mõtlesin…”
„Sa tahad seda uurimist jätkata.”
See polnud küsimus. Miriam noogutas.
„Jah. Ma tahan need koerapojad vahele võtta, nüüd veel rohkem kui enne. Aga miski ütleb mulle, et liiga kiire tegutsemine oleks tõsiselt halb mõte. Seal on ikka suured rahad mängus. Kui meil õnnestuks senised sammud uuesti läbi teha, siis me peaksime minu arvates kõigepealt FBI-ga rääkima – ja alles pärast seda valima, millises lehes seda avaldada. Ma mõtlen, et tõenäoliselt õnnestuks mul lugu enampakkumisele panna, aga ma pigem ootaksin sellega, kuni neid tüüpe on hakatud otsast juba kinni panema. Ja mulle meeldiks selleks ajaks kuhugi ära kaduda.” Paulette’i vastus oleks tal peaaegu kuulmata jäänud, sest teda tabas välgulöögina mõte: Medaljon! See on koht, kuhu nad mulle järele ei pääse! Kui…
„See võib võimalik olla.” Paulie näis kahtlevat. „Kõike korrata pole siiski lihtne – eriti nüüd, kui nad teavad, et me oleme neile otsa komistanud. Arvad sa tõesti, et see on ohtlik?”
„Kui see on narkoraha, siis seal tapetakse inimesi juba mõne tuhande pärast. See on ikka märksa suurem asi ja tänu meie sõbrale Joele teavad nad nüüd ka seda, kus me elame. Ma ei tahaks uuesti viga teha. Oled sa minuga?”
Hetke pärast Paulette noogutas.
„Ka mina tahan nad vahele võtta.” Silmis sähvatas viha. „Need lurjused ei pea mind piisavalt tähtsaks, et muretki tunda.”
„Aga on üks asi, mille ma pean enne kindlaks tegema. Ma pean nädalavahetuseks ära kaduma,” ütles Miriam aeglaselt ning ta teadvusse tekkis juba päris konkreetne plaan – selline, mis loodetavasti annaks vastuse mitmele küsimusele. Näiteks kas keegi suudab näha ta kadumist ja taasilmumist ning kas tal oleks kuhugi varjuda, kui anonüümsed ähvardused peaksid reaalseks muutuma – ja võib-olla õnnestuks tal isegi oma salapärase bioloogilise ema kohta rohkem teada saada, kui Iris talle öelda oskas.
„Oh?” Paulette elavnes. „Lähed asjade üle järele mõtlema? Või on mõni meesisik mängus?” Mängusolevad meesisikud garanteerisid Paulie tähelepanu – nagu Miriam, kuulus temagi veidi üle kolmekümneste lahutatute klubisse.
„Ei kumbagi.” Miriam kaalus järgmisi sõnu hoolega. „Ma sattusin esmaspäeva õhtul millegi veidra peale. Tõenäoliselt pole sellel meie looga mingit pistmist, aga ma kavatsen seda uurida ja olen seepärast paar päeva ära. Linnast väljas.”
„Räägi lähemalt.”
„Ma, hmm, ei saa. Veel.” Miriam oli selle läbi mõelnud. Kogu lugu oli liiga imelik, et seda ilma täiendava tõestusmaterjalita Pauliele esitada. „Aga sa saad mulle suure teene teha, eks? Ma pean jõudma koos matkavarustusega Amesbury tee äärde – sinna, kus on see puhkeplats. Jah, ma tean, et see kõlab veidralt, aga nii saab kõige paremini kindlaks teha, et keegi mind ei jälita. Kui sa tuleksid koos minuga sinna ja sõidaksid siis mu autoga tagasi, kahe päeva pärast tooksid selle aga jälle sinna, siis oleks sellest palju abi.”
„See on… kummaline.” Paulette näis olevat segaduses. „Mis salapärane võluretk see siis on?”
Miriam improviseeris kiiresti.
„Ma võiksin sulle öelda, aga siis ma peaksin nõudma sinult konfidentsiaalsuslepingut, mille kõrval paistaks see, mida Ilmajaam sulle pakkus, veel väga liberaalne. Ja kogu see asi on supersalajane – mu allikas võib alt ära hüpata, kui ma peaksin eelnevalt luba küsimata kellelegi rääkima. Aga kui sa mu pärast üles korjad, saan ma sulle juba rääkida.”
Kui kõik läheb hästi, saab ta keskmisest rohkem jahmunud Pauliele seletada, miks ta otse teise silme all ära kadus ja pärast tagasi ilmus.
„Kuid luba, et sa enne kellelegi ei räägi, kui oled mu jälle peale võtnud, eks?”
„Noh, hea küll. Ma ei saa öelda, et mul