vaadata, kuidas mind peale võetakse.”
Reede hommik tuli külma, kuid selgena; Miriam käis duši all ja pakkis siis oma matkavarustuse jälle kokku. Uksekell helises varsti pärast keskpäeva. See oli Paulette, ametlikus mustas kostüümis.
„Taevas hoidku, matused või?”
„Ma käisin hommikul tööintervjuul.” Paulette krimpsutas nägu. „Mul sai kõrini kodus istumisest ja mõtlemisest, kuidas need lurjused meil vaiba alt ära tõmbasid – nii et ma otsustasin teha vahepeal midagi kõige tähtsama isiku heaks.”
„Noh, tubli sinust.” Miriam võttis seljakoti ja juhatas Paulie esiuksest välja, keeras siis ukse enda järel lukku. Ta avas pagasiluugi, pani paki autosse ja avas siis esiuksed. „Ja läks hästi?” küsis ta turvavööd kinnitades.
„See läks…” Paulette krimpsutas jälle nägu. „Kuule, ma olen majandusanalüütik, eks ole? See, et ma varem õigusnõustaja olin, ei tähenda, et ma tahaksin sinna tagasi minna.”
„Advokaadid,” ütles Miriam mootorit käivitades. „Sel alal tööd juba jätkub, seda ma võin sulle garanteerida.”
„Oh, jah,” nõustus Paulette. Ta tõmbas päikesevarju alla ja vaatas end peeglist. „Kurat, kas ma näen tõesti selline välja? Ma olen muutumas oma esimeseks eks-bossiks.”
„Jah, muidugi, sa näed välja nagu… ah, ei.” Miriam mõtles veidi ja sõnastas teisiti: „Parlamendiliige Paulette Milan Cambridge’ist. Teil on sõna, madam.”
„Mu esimene eks-boss on praegu poliitikas,” märkis Paulie süngelt. „Tõeline draakon.”
„Lita.”
„Sina teda ei tundnud.”
Nad sõitsid sõbralikus vaikuses peaaegu tund aega Massachusettsi vähemasustatud alade poole. Piki kallast põhja, Salemist mööda, siis Amesbury poole, pöörasid I-95 pealt tavalisele neljarealisele maanteele ja viimaks kõrvalteele. Miriam oli seal aastate eest käinud – koos Beniga, kui asjad nende vahel veel hästi olid. Puhkeala oli madalal mäekünkal, kust paistis Browns Point ja mida kattis hõre puudesalu, aastaajale vastavalt ümbritsesid süngeid paljaid puid üksikud punased ja kuldpruunid lehed. Miriam pööras kohe puhkeala algust tähistava sildi järel kõrvale ja peatas auto.
„Nii, siin me nüüd oleme,” ütles ta. Kõhus võdisesid jälle liblikad. Ma siis tõepoolest lähen, mõistis ta üllatusega.
„Siin?” Paulette vaatas jahmunult ringi. „Aga see on eikusagil!”
„Jah, täpselt nii. Parim koht selleks.” Miriam avas kindalaeka. „Kuule, ma võtsin oma vana videokaamera kaasa. Praegu pole aega seletada. Ma astun nüüd autost välja, võtan oma koti ja hakkan sinnapoole minema. Ma tahaksin, et sa mind seejuures filmiksid. Kümne minuti pärast ma kas ütlen sulle, miks ma palusin sul seda teha, ja sa võid mind roppude sõnadega sõimata – või siis sa lähed autoga koju ja tuled mulle ülehomme järele. Sobib?”
„Miriam, see on tobe…”
Ta kiirustas välja ning võttis pagasiruumist koti. Hakkas siis Paulette’i poole tagasi vaatamata parkimisplatsi keskpaiga poole minema. Paar korda sügavalt hinganud, vinnas ta seljakoti selga ja kinnitas rinnarihma – siis võttis jope välistaskust välja sinna pistetud medaljoni.
Äkitselt kohmetuks muutudes klõpsas ta medaljoni kaane lahti ja pööras seisvale autole selja. Tõstis medaljoni silmade ette ja silmitses selle emailvärvides sõlme. See on tobe, ütles vaikne hääleke tema sisemuses. Ja sul tuleb Pauliet pikalt veenda, et sa ikka ei vaja hulluarsti.
Keegi hõikas teda järsku nimepidi. Ta ignoreeris seda. Miski näis seal sõlme sees liikuvat…
Peitusemäng
Sel korral sadas kerget vihma.
Miriam võpatas järsust valutorkest peas ja pani medaljoni taskusse. Siis tegi ta seda, mida oli kogu aeg kavatsenud: täisringi koha peal, nägemata midagi peale sügiseste puude ja ammu maha varisenud tüvede. Järgmisena toetas ta kompsu maha, tõstis revolvri parempoolsesse tagataskusse, võttis välja kaamera ja diktofoni ning alustas pildistamist, lugedes sinna juurde kommentaare.
„Minu kella järgi on kell neliteist ja kaksteist minutit. Sadu on kerge ja vahelduv, pilved katavad umbes kuus seitsmendikku taevast, loodest puhub külm tuul kiirusega viis miili tunnis. Ma arvan.”
Klõps, klõps, klõps– kaameras oli ruumi umbes tuhandele kaadrile, siis pidi kaarti vahetama. Ta riputas selle kaela ja tõstis koti jälle selga. Šveitsi sõjaväenoaga, mille Ben oli talle teiseks pulma-aastapäevaks kinkinud – veider kingitus otsustusvõimetult ja truudusetult abikaasalt, kes ei adunud erinevust ehete ja tegeliku elu vahel –, nüsis ta neljalt lähemalt puult silmade kõrguselt maha tüki koort ja lõpuks ladus mõned kivid üksteise otsa täpselt seal, kust ta oli läbi tulnud. (Ei sobiks ju tagasi minnes otse autosse ilmuda. Kui see muidugi üldse võimalik oleks.)
Töötades tekkis tal väga kummaline tunne. Ma olen oma teisel kuuretkel, mõtles ta. Kas keegi Apollo astronautidest oli käinud Kuul rohkem kui üks kord? Siin ta aga oli, ei läinud hulluks, vaid tegi fotosid ja jäädvustas oma uurimisretke sellesse veidrasse kohta, mis kohe üldse ei sarnanenud koduga. „Kodu” tähendus oli nüüd, kui gängsterid ta aadressi teadsid, küll paraku muutunud.
„Ma ei tea ikka veel, miks ma siia satun,” jäädvustas ta, „aga mul on samasugune murettekitav peavalu otsmiku piirkonnas, kerged kuuma- ja külmahood, tõenäoliselt ka kõrgenenud vererõhk nagu eelmiselgi korral. Märkus: järgmine kord võta kaasa sfügmomanomeeter, ma tahan mõõta, ega rõhu tõus ei ole ohtlik. Ja veel pudelid uriiniproovide jaoks.” Peavalu, nagu ta mõistis, sarnanes veidral kombel pohmelusega, veepuudusest tingitud ajukelmepõletikuga.
Miriam jätkas: „Tuleks uurida füsioloogilist reaktsiooni… noh, sellele, mida ma teen. Kui ma keskendun sõlmele. Märkus: skaneeri medaljon arvutisse, suurenda Photoshopiga ja trüki välja; kontrolli, kas muster toimib ka siis, kui seda kirjutuslaual vaadata. Põhjalikum ettevalmistus järgmiseks korraks.”
Siit nad mind kätte ei saa, mõtles ta tuliselt, ise samal ajal ümbrust uurides, otsides kohta, kuhu telk püsti panna ja laagrisse jääda. Ma võin nad orgi otsa ajada ja nad ei saa mulle midagi teha, sest nad ei leia mind! Siiski pidi ta siledat kohta otsides endale viimaks tunnistama, et asi polnud nii lihtne. Medaljon oli kuulunud ta bioloogilisele emale ja selle vastuvõtmine oli äratanud rahutu kummituse. Keegi oli ema pussitanud, aga kes, seda polnud kunagi õnnestunud kindlaks teha. Miriam teadis, et ei saa enne rahu, kui on teada saanud, mida see koht siin oli emale tähendanud – ja miks oli see ta tapnud.
Kuna päikeseloojanguni jäi veel ainult neli tundi, teadis Miriam täie teravusega, et aega ei tohi raisata. Öösel võib temperatuur langeda nulli ümbrusse ja ta kavatses end enne seda korralikult sisse seada. Seadnud seljakoti suure kastani jalamile, korjas ta sületäie kuivi lehti ja oksi ning puistas koti peale – tõelist metsaelanikku see muidugi ei petaks, aga vähemalt eemalt ei paistaks kott kahtlasena. Siis kõndis ta saja jardi raadiuses edasi-tagasi, otsides metsa serva. Serva olemasolu ei üllatanud teda: järsak oli samas kohas kui tema enda maailma kirjeldaval matkakaardil, mille ta oli kaasa võtnud. Järsaku äärest avanes hingemattev vaade oru põhja poole marssivale sügisesele metsale. Ookean jäi tõenäoliselt kaheksa või kümne miili kaugusele itta, mäed ja düünid varjasid seda silmade eest, kuid selle olemasolu oli siiski tajutav.
Edelasse vaadates nägi ta tõusmas peenikest suitsukiharat – mingi asula, aga väike. Orgu ei rikkunud teed ega telegraafiliinid, olid vaid puud, põõsad ja üksikud lagendikud. Ta oli üksinda metsas, nii üksi, kui mitte kunagi varem. Ta vaatas üles. Õhukesed kiudpilved plekkidena taevas, kuid puudusid reaktiivlennukite kondensjäljed.
„Piirkond näib olevat hõreda asustusega,” pomises ta diktofoni. „Lähimas asulas põletatakse midagi – sütt või puitu. Telegraafiliine, teid ega lennukeid ei ole. Õhus pole tsivilisatsiooni lõhna. Puudub märkimisväärne müra, ainul linnud ja