selle plaadi olemasolust teaksid – muidu me oleksime praegu juba palju sügavamalt sitas. Aga sa peaksid siiski leidma koha, kuhu see peita, kuni meil seda vaja läheb.”
Miriam vaatas plaati nii, nagu oleks see järsku maoks muutunud.
„Jah, seda ma võin teha.” Ta tühjendas klaasi, võttis siis plaadi ja läks sellega stereo juurde. „Käes.” Ta tõmbas riiulist mitmele CDplaadile mõeldud karbi ja pistis lisaplaadi sinna sisse. „„Kerjuseooper”. Mis sa arvad, jääb see sulle meelde?”
„Oh! Miks ma ise selle peale ei tulnud?”
„Aga sellepärast.” Miriam muigas. „Miks mina ei tulnud selle peale, et andmetest plaadile varukoopia teha?”
„Kumbki meist vajab varumõistust.” Paulette jäi Miriamile otsa vaatama. „Kuule, see on probleem number üks. Mis saab probleemist number kaks? Sellest hullumeelsest värgist teise maailmaga. Milleks sa sellega üldse jamasid?”
Miriam kehitas õlgu.
„Mul oli mõte, et äkki ma saan ennast rahapesijate eest sinna peita,” ütles ta aeglaselt. „Ja kui aus olla, siis ma tahtsin tunnistajat, kes ütleks, et ma ei lähe hulluks. Aga totaalselt keskaegseks pööramine pole vastus mu probleemile, või mis?”
„Ma arvan, et ei.” Paulette pani pooliku klaasi käest. „Kuhu me jäimegi? Ah, jah. Sa lähed teisele poole, olgu see kus tahes, kõnnid sinna, kus on su panga kelder, ja tuled siiapoole tagasi. Mis siis sinu arvates juhtub?”
„Ma satun panga varakambrisse.” Miriam jäi mõttesse. „Neil on seal andurid, eks ole? Pärast esimest retke olin ma totaalselt rivist väljas. Tähendab, oksendasin õudselt ja…” Ta jäi kimbatuses vait. „Oleksin ma seal hea pangaröövel ikka küll!”
„See on üks asi,” ütles Paulette. „Aga sa ei mõtle lõpuni. Mis siis saab, kui alarm tööle hakkab?”
„Noh. Ma kas lähen liiga kiiresti tagasi ja riskin aneurüsmiga või…” Miriam jäi mõtlema. „Võmmid ilmuvad välja ning võtavad mu kinni.”
„Ja mis siis saab, kui nad su kinni võtavad?”
„Kui ei lähe just nii, et nad enne tulistavad ja pärast esitavad küsimusi, siis nad panevad mind raudu, loevad mulle ette mu õigused ja veavad mu jaoskonda. Siis nad kirjutavad mu andmed üles ja pistavad mu kongi.”
„Ja siis?” Paulette pööritas Miriami aeglase taipamise peale silmi.
„Noh, siis ma helistan oma advokaadile…” Miriam peatus, pilk ähmane. „Ei, nad võtavad mu medaljoni ära,” ütles ta aeglaselt.
„Muidugi. Ütle mulle nüüd. Kas asi on su medaljonis või medaljoni emailitud mustris? Oled sa seda proovinud? Kui mustris, siis mis saab, kui sa lased selle endale käeseljale või kuhugi tätoveerida?” küsis Paulette.
„See on…” Miriam raputas pead. „Ütle mulle, et selles loogikas on kusagil viga.”
„Seda ma ei tee.” Paulette võttis pudeli ja viipas sellega õnnistavalt Miriami klaasi kohal. „Ma arvan, et sa peaksid seda homme kontrollima, et teada saada. Ja mina peaksin proovima, kas see ka mulle mõjub – kui sulle sobib,” lisas ta kähku. „Kui asi on mustris, siis on sul nüüd isiklik „pääsed vanglast”-kaart tagataskus. Pole tähtis, kui sa ei saa sellega panga varakambrit röövida – on terve hulk igasuguseid muid pettusi, mida saad korraldada, kui sul on võimalus sündmuskohalt hetkega kaduda. Ütleme, noh, jalutad panka ja esined röövlina. Isegi püstolit pole vaja, lihtsalt annad paberi, kus on kirjas, et sul on pomm ja et antagu sulle kogu raha, mis neil on. Siis lähed ärajooksmise asemel personali tualettruumi ja hajud õhku.”
„Sa oled kuritegeliku mõtteviisiga, Paulie.” Miriam vangutas aukartusega pead. „Ajakirjanduses läheb su talent raisku.”
„Ei, ei ole.” Paulette kortsutas tõsiselt kulmu. „Kuule, sa pole kõike läbi mõelnud. Oletame, sul on see supervõime. Oletame, et keegi teine ei saa seda kasutada – me võime homme minu peal proovida, mis? Tee katse medaljonist tehtud koopiaga, siis proovi minuga. Vaata, kas minul õnnestub. Ma arvan, et see on kuidagi sinuga seotud ja minuga ei toimi, sest kui igaüks saaks sellega hakkama, oleks see ka üldteada, mis? Või su ema oleks seda teinud. Millegipärast pussitas keegi su ema ja ta ei teinud seda. Nii et seal peab olema mingi nipp. Aga igal juhul. Mis sa arvad, mida võmmid teeksid, kui sa pankade röövimise või keskaegsete talumeeste pildistamise asemel pakuksid oma võimeid korra ja seaduse kaitseks?”
„Kord ja seadus koosnevad bürokraatidest,” ütles Miriam ägedalt pead raputades. „Sa oled näinud neid tüütuid FBI pressikonverentse, kus ma olen istunud – kui nad teevad lobitööd krüpteerimisseadmete ekspordi piiramiseks või midagi niisugust, eks?” Ta silme ette kerkis nägemus mürgisest tulesambast ja kaitsetusse pilvelõhkujasse sööstnud lennukist. „Jeesus, Paulie, kujuta ette, kui Al-Qaeda seda teha saaks!”
„Neil pole seda vaja, neil on vabatahtlikud enesetapjad. Aga jah, on teisigi pahasid, kes… kui sina seda võimalust näed, siis näeb ka FBI. Mäletad seda artiklit, mille Zeb mullu tuumaterrorismist kirjutas? Kuidas NIRT-i ja FEMA meeskonnad suudaksid häire korral avastada üle piiri toodavaid pomme?”
„Ma ei taha nende juurde minna.” Mõte tekitas Miriamis iiveldust. „Mitte ükski kuradi asi ei paneks mind tuumapommi salakaubana üle piiri tooma.”
„Ei paneks.” Paulette kummardus ettepoole, ta pilk oli tõsine. „Aga kui sinul on see võime, siis kellel veel võib see olla? Ja mida nad võivad sellega peale hakata? Siin on mõned väga hirmuäratavad, ohtlikud vihjed rahvusliku julgeoleku suunas, ja kui sa asja avalikustad, matab FBI su nii sügavale, et…”
„Ma ütlesin, et ei taha nende juurde minna,” kordas Miriam. „Kuule, see ei ole enam üldse naljakas. Paulie, sa hirmutad mind rohkem kui need persevestid oma telefonikõnedega ja farmaatsiatööstuse sidemetega. Ma mõtlen, kas ma peaksin hakkama magades püstolit padja all hoidma.”
„Hakka siis juba kähku kartma, plika, sest sinu nahk on mängus. Mul on olnud kaks päeva aega mõelda su kadumistrikile ja meie maffiaprobleemile ning ma kinnitan sulle – sa mõtled ikka veel nagu aus ajakirjanik, mitte nagu paranoik. Kuule, kui sa tahad kiiret tulu saada, siis kuidas oleks narkoäriga? Heroiiniga? Lähed Floridasse, soetad õiged tuttavad, sa võiksid võtta väikese paadi ja koguda seda teisele poole ilma mingite muredeta – võtab lihtsalt aega, peab ehk mitu reisi tegema. Siis võid ära tuua viiskümmend või isegi sada kilo kokaiini. Purjetad piki kallast, siis mööda Charlesi jõge üles. Tuled eikusagilt sellega keset Cambridge’i üle ja ükski võmm ega narkoagent ei märka midagi. Nad ise väidavad, et saavad kätte iga neljanda laadungi, aga see on jama – võib-olla iga viienda või pigem kaheksanda… sina aga tooksid kraami otse nende nina all ja keset terrorismipaanikat. Ma ei tea, kas sa teeksid seda või mitte – ma oletan, et mitte, sul on suure P-tähega põhimõtted – , aga see oleks esimene mõte, mis võmmidele pähe tuleks.”
„Kurat.” Miriam põrnitses klaasipõhja ning oli sisimas üsna kohkunud. „Mida sa soovitad?”
Paulette pani oma klaasi käest.
„Sinu õigusnõustajana rääkides soovitaksin ma sul relvi osta ja kiiresti tegutseda. Saada plaat postiga mõnele ajalehele ja FBI kohalikku kontorisse, siis mine tormi puhkemise ajaks pikale merereisile. Siis võta haamer ja peksa see medaljon segamini, nii et seal enam midagi näha ei oleks.”
Miriam raputas pead ja võpatas.
„Oh, mu valutav pea. Ma nõuan teist arvamust. Neetud, kus mu aruanne on?”
„Noh.” Paulette tegi pausi. „Sa oled dokumenteerimisega hea alguse teinud. Me saame kindlaks teha, kas see toimib ainult sinuga, katseid korraldada – eks? Ma kujutan ette, et otsustavaks saab see, kas sa saad kellegi üle kanda. Kui see õnnestub, siis on sul mitte ainult aruanne, vaid ka tunnistaja. Kui sa avalikustad, siis on mõtet teha seda pauguga – nii laialt, et nad ei saa sulle enam kätt külge panna.
Neil on salastatud kohtud ja taltsad kohtunikud,