sellest saad?”
„Mina?” Paulette tõstis ühe käe südamele ja tegi umbuskliku näo. „Mis ajast mina hääleõiguse sain?”
„Sellest ajast, kurat võtaks, kui ma su selle jama sisse segasin. Minu meelest ma võlgnen sulle. Seisus kohustab. Sa oled sõber ja ma ei jäta sõpru hätta, isegi mitte oma tegematajätmisega.”
„Sõpruse ja viiekümne sendi eest saab tassi kohvi.” Paulie vaikis hetke, siis muigas. „Aga hea meel on mul ikkagi.” Ta naeratus hajus. „Ma ei saanud seda juristi kohta.”
„Mul on kahju.”
„Kuule, lõpeta ära. Iga kord, kui sul on väikseimgi võimalus süüdistada minu vallandamises ennast, oled sa põlvili maas ja palud andeks!”
„Oh, vabandust. Ma ei teadnud, et see sulle närvidele käib,” ütles Miriam kahetsevalt.
„Mine sa kah!” Paulette itsitas. „Hea küll. Mõtle mu sõnade üle järele. Kui tahad, siis võid homme selle ketta FBI-le saata ja siis pikale puhkusele minna. Võid paigale jääda ja me teeme kahekesi sellest loo, millega sa võidad Pulitzeri. Sina võid maffia killerite kuulide püüdmise enda peale võtta, mina aga oleksin su ustav väike abiline, saaksin riikliku soovituskirja ning mõne protsendi kasumist. Ütleme, viiskümmend protsenti. Leppisime kokku?”
„Leppisime. Ma arvan, et mu pea valutab.” Miriam niheles ja tõusis püsti. Ta tundis end pisut ebakindlalt – võib-olla oli alkohol tühja kõhuga pähe hakanud. „Kuhu see söök jääb?”
Paulette’i nägu jäi ilmetuks. „Kas sa tellisid?”
„Ei.” Miriam nipsutas pettunult sõrmi. „Ma teen seda kohe. Ma arvan, et me peame natuke tulevikuplaane tegema.” Ta peatus kohmakalt ukseavas ja vaatas Paulette’i poole.
„Mis?”
„Oled sa kambas?” küsis ta.
„Olen ma kambas? Segi läksid või? Ma ei loobuks sellest mingi hinna eest!”
Teine osa:
KOHTUMINE PEREKONNAGA
Hotell Mafiosi
Nad tulid talle järele koidueelsel tunnil, tükk aega pärast seda, kui Paulette oli kutsunud takso ning Miriam oli vajunud voodisse, kõht täis sidrunikastmes kana ja pea täis plaane. Nad tulid silmatorkamatute mustade minibussidega ja nad kandsid kaasas H&K MP5-i. Nad ei teadnud tema plaanidest midagi ja ei tahtnudki teada. Nad olid sõdurid. Neil oli käsk; see maja siin oli seotud märja pruuni tooliga, seega oli see sihtmärk. Rohkem polnud neil vaja teada.
Miriam magas rahulikult, kui tema uru klaasuks maha murti, sest kaks meest, kes pidid kindlustama sissepääsu, tegid paar liigutust sõrgkangiga, rullisid klaasile läbipaistva kleepuva polüuretaankile, enne kui seda kummihaamritega taguma hakkasid, ning tõmbasid mõranenud klaastahvlid siis lihtsalt raami seest välja. Telefonijuhe oli mõne minuti eest läbi lõigatud; tagaaias oli üleval mobiiltelefonide segaja.
Kaks sissepääsu tekitanud meest veeretasid end urgu ja võtsid positsioonid sisse teine teisel pool tuba. Stereo ja arvuti LED-id peegeldusid tuhmilt nende öönägemisprillidelt ning relvade sihikutelt, kui nad pingsalt ootasid, kuulates vähimaidki elumärke.
Käemärgid andsid väljast teada, et Kontroll polnud näinud läbi magamistoa kardinate mingit liikumist. Oma lühilaineradari ekraanil nägi ta seda, mis öönägemisprillidega ei paistnud: sooja vere reetlikku tukslemist kipsplaadist seinavooderdise taga. Veel kaks prillide, kiivri ja soomusvestiga sõdurit lipsasid ukseavast läbi esikusse; iga ukse juures sirutasid nad teleskoopvarda otsas peegli ettevaatlikult välja, et näha, kas keegi on toas. Poole minutiga olid nad veendunud, et alumine korrus on inimtühi. Nüüd toodi soojuskaamera sisse; Kontroll vaatas kõik laed sellega hoolikalt üle, enne kui tõstis elutoa laelambi all nimetissõrme ja keerutas seda kõigile nähtavalt. Üks magav keha otse pea kohal.
Neli mustas turvistikus meest hiilisid trepist üles, kaks relvadega ja nende järel kaks erivarustusega. Magamistuppa pääses trepi otsast väikeselt mademelt – plaan oli otsejoones sisse tormata ja toa asukas kohe kahjutuks teha.
Ent nad polnud arvestanud Miriami koduse korratusega. Üksi elades ja nädalas kuuskümmend tundi töötades jäi tal maja koristamiseks ülimalt vähe aega. Kogu korraarmastus jäi temast tööle maha, kui ta sealt õhtul lahkus. Trepimade oli üle koormatud – seal oli üle ääre ajav korv musta pesuga, mis ootas keldrisse viimist, ja raamaturiiulid tegid ülakorruse koridori kitsaks, nii et seal sai liikuda ainult hanereas. Ent oli hullemaidki takistusi. Miriami maja oli täis raamatuid. Nüüdki oli „The Cluetrain Manifesto” kapsaksloetud eksemplar lahtiselt eelviimasel trepiastmel. See oli täpselt niisama külm kui põrandakate selle all, nii et öönägemisprillide jaoks oli see samahästi kui nähtamatu. Kolm esimest sissetungijat astusid midagi märkamata sellest üle, kuid neljas asetas oma parema saapa otse sellele ja tulemus oli just niisama dramaatiline, nagu oleks tegemist olnud banaanikoorega.
Miriam ehmus võpatades ärkvele, kuuldes trepilt hirmuäratavat kolinat. Ta teadvus oli tühi, sinna mahtus ainult helendavate pealkirjatähtedega kirjutatud sõna „sissetungija”; ta tõusis kiiresti istuma ja kobas öökapilt revolvri järele, mille ta oli sinna ära pannud, kui selgus, et seda on läbi padja tunda. Magamistoa ukse lahtiprantsatamise heli oli tohutult hirmus ja ta püüdis revolvrit sinnapoole suunata, nii et see padjapüüri külge ei takerduks. Taskulambi hele valgus torkas talle silma. „Pange see ära, proua!”
Miriam otsis sõrmega päästikut…
„Viska maha!” Valgus tuli lähemale, otse näkku. „Kohe!”
Pimedusest ilmus midagi vedurilaadset ja prantsatas vastu ta paremat kätt.
Keegi ütles südamepõhjast: „Si-itt!” ja Miriami kõhule langes suur raskus. Ta kogus õhku, et karjuda, aga ta ei tundnud oma paremat kätt ja miski surus ta näo peale. Ta oli lämbumas: õhk oli kirbe ja magus ja paks, labori imal lillelõhn. Ta rapsis, kuid jalad takerdusid teki sisse; ahmis õhku ja püüdis karjuda, kuid teda lämmatati haisuga ja pilt kippus servadest uduseks minema.
Ta ei saanud liigutada.
„See ei ole naljakas,” püüdis keegi öelda pika musta tunneli teisest otsast. Tuled põlesid, kuid ikka oli pime. Inimesed liikusid tema ümber ja ta käsi valutas – eemal. Ta ei saanud liigutada. Väsinud. Tal oli midagi suus. On see kiirabi? mõtles ta. Tuled kustusid.
Külakuhi voodil nihkus laiali ja tõusis püsti. Delta surus subjekti keele spaatliga alla ja valmistus paigaldama hingamisaparaadi toru. Padjal vedelev kloroformiga vatitükk oli hädapärane tüütus, eelseisva teekonna jaoks oli vaja midagi turvalisemat ja töökindlamat. Charlie lükkas samal ajal subjekti alla lahtikäiva, ratastega varustatud kanderaami ning kinnitas selle külge ta jalad, puusad, randmed ja õlad.
„See oli neetud kaos,” õrises Kontroll, tõstes mustas kindas käega üles väikese tömbi ninaga revolvri. „Õnneks oli kaitseriiv peal. Kes trepi peal perseli käis?”
„Sir.” See oli Bravo. „Seal oli raamat. Trepiastmel.”
„Lits lugu. Hea küll, valmistage preili Ohtlik transpordiks ette. Bravo, alusta läbikammimist. Ma tahan ta isiklikku arhiivi, ükskõik siis, kus ta seda ka hoiab. Ning tema arvutit ja kõiki kettaid. Kes kurat siin eile tema juures ka käis – ma tahan teada, kes nad on. Ja kõike muud. Alfa, paki ta kotid, nagu sõidaks ta puhkusele – pikale puhkusele. Riided, tualett-tarbed. Ära midagi segi keera. Ma tahan kahekümne minuti pärast evakueerimiseks valmis olla.”
„Sir. Jah, sir.” Kontroll noogutas. Bravo oli koju jõudes ära teeninud sitemat sorti toimkonna, aga välitööde käigus ei hakata kedagi distsiplineerima, kuni ta pole just kokku keeranud nii suurt jama, et on vaja üheksamillimeetrist vallandamiskäsku. Ja seda polnud Bravo teinud. Kuu aega peldikute puhastamist annab talle aega mõelda, kui lähedal oli ta olnud sellele, et magav naine oleks ta kolmekümne kaheksase revolvriga ära perforeerinud.
Конец