naist, kiitsakat musta siluetti ereda taeva taustal. Ta võiks alla tulla ja esinemise lõpetada. Aga nii jääb vähemalt võimalus, et ta kukub alla. Müürid olid vähemalt kakskümmend sammu kõrged. Glokta lubas endale imekerge naeratuse, kujutades ette, kuidas ülemlektori lemmikabiline komistab, libiseb ja variseb müürilt alla, käed tühjust haaramas. Vahest ka väike meeleheitlik karje, kui ta surnuks kukub?
Kuid Vitari ei kukkunud. On nõid. Kindlasti mõtleb ta juba järgmisele ettekandele, mida ülemlektorile saata. „Sant rapsib endiselt pimesi ringi nagu kuivale jäänud kala. Davousti loos pole ta veel mingeid jälgi leidnud, ta pole leidnud ka ühtegi reeturit, kuigi on küsitlenud juba poolt linna. Ainus inimene, kelle ta on vahistanud, on inkvisitsiooni enda liige…”
Glokta varjas kätega kissis silmi ja vaatas pimestava päikese poole. Tema ees sirutus välja maakitsus, mis ühendas Dagoskat mandriga – kõige kitsamas kohas oli see vaevalt mõnisada sammu lai, mõlemal pool seda sätendas meri. Linnaväravate juurest algav tee paistis pruuni joonena keset kollast võserikku. Tee kadus lõuna poole, mandri kuivade küngaste vahele. Üksikud armetu olemisega merelinnud kriiskasid ja tiirutasid teetammi kohal, kuid ühtegi muud elumärki ei paistnud.
„Kas tohib teie pikksilma laenata, kindral?”
Vissbruck tõmbas pikksilma lahti ja pani laksatusega tusaselt Gloktale pihku. On ilmne, et ta arvab, et tal on targemat teha, kui mulle linna kindlustusi näidata. Kindral hingeldas ja seisis oma laitmatus mundris jäigalt valveseisangus, trullakas nägu higist läikimas. Ta pingutab kõigest väest, et professionaalset välimust säilitada. Välimus ongi ainus, mis selle debiiliku juures professionaalne on, aga nagu ülemlektor ütleb, tuleb kasutada neid tööriistu, mis parajasti võtta on. Glokta tõstis pronksist toru silma ette.
Gurkullased olid ehitanud tara, kõrge teivastest aia, mis piiras künkaid ja lõikas Dagoska mandrist ära. Teisel pool aeda olid laiali pillutatud telgid, siin-seal tõusid taeva poole peened suitsuniidid – seal tehti lõkke peal süüa. Glokta silm seletas hädavaevu tillukesi ringiliikuvaid inimkogusid. Päike helkis poleeritud metallil. Relvad ja turvis, ning mõlemaid on palju.
„Varem tulid mandrilt karavanid,” pomises Vissbruck. „Läinud aastal tuli iga päev sadakond karavani. Siis hakkasid tulema keisri sõdurid ja kaupmehi jäi vähemaks. Paar kuud tagasi sai teivasaed valmis. Sellest ajast peale pole tulnud enam isegi ühtegi eeslit. Nüüd tuleb kõik laevadega linna tuua.”
Glokta laskis pilgul käia üle tara ja laagrite selle taga, merest ühel pool künkaid mereni teisel pool künkaid. Kas gurkullased näitavad lihtsalt muskleid, demonstreerivad oma jõudu? Või on neil tapvalt tõsi taga? Gurkullastele meeldivad head etendused, aga neil pole midagi ka hea võitluse vastu – just nii nad ongi peaaegu kogu Lõuna alistanud. Ta langetas pikksilma. „Mis te arvate, palju gurkullasi on?”
Vissbruck kehitas õlgu. „Võimatu on öelda. Mina pakuksin, et vähemalt viis tuhat, aga küngaste taga võib neid veel palju olla. Me ei saa millegi järgi arvata.”
Viis tuhat. Vähemalt. Kui see on etendus, siis on see väga hea etendus.„Kui palju meil mehi on?”
Vissbruck vaikis hetke. „Minu alluvuses on umbes kuussada Uniooni sõdurit.”
Umbes kuussada? Umbes? Igavene poolearuline tolvan! Kui mina olin sõdur, teadsin ma iga meest oma rügemendist nimepidi ja ma teadsin ka seda, kes kõige paremini millise ülesande jaoks sobib.„Kuussada? Ja see on kõik?”
„Linnas on ka palgasõdurid, aga neid ei saa usaldada ja nad tekitavad tihti ise pahandusi. Minu arvamuse järgi on nad hullemad kui lihtsalt väärtusetud.”
Ma küsisin arve, mitte arvamust.„Kui palju palgasõdureid on?”
„Nüüd võib-olla umbes tuhatkond, võib-olla rohkem.”
„Kes nende juht on?”
„Mingi stüürlane. Nimetab ennast Coscaks.”
„Nicomo Cosca?” Vitari vaatas müürisakilt alla, kollakaspunane kulm kergitatud.
„Kas sa tunned teda?”
„Võib nii öelda küll. Ma arvasin, et ta on surnud, aga tundub, et maailmas pole raasugi õiglust.”
Selles osas on sul õigus. Glokta pöördus jälle Vissbrucki poole. „Kas see Cosca allub teile?”
„Mitte otseselt. Talle maksavad vürtsikaupmehed, niisiis allub ta gildmeister Eiderile. Teoreetiliselt peaks ta minu käske täitma…”
„Aga tema täidab ainult enda omi?” Glokta nägi kindrali ilmest, et just nii see on. Palgasõdurid… Kahe teraga mõõk, kui üldse kedagi saab nii nimetada. Innukad, kuni neile makstakse ja kuni usaldusväärsus pole esmatähtis. „Ja Coscal on kaks korda rohkem mehi kui teil.” Paistab, et kui jutt on linna kaitsmisest, räägin ma praegu vale mehega. Kuid võibolla on siiski üks küsimus, mille osas ta saab mind valgustada. „Kas te teate, mis minu eelkäija, üleminkvisiitor Davoustiga juhtus?”
Kindral Vissbrucki õlad nõksatasid pahaselt. „Pole aimugi. Selle inimese tegemised ei huvitanud mind vähimalgi määral.”
„Hmm…” tegi Glokta mõtlikult ja surus kübara kõvemini pähe, kui järjekordne liivane tuuleiil üle müüride puhus. „Linna inkvisitsiooni ülema kadumine ei huvita teid? Vähimalgi määral?”
„Just nimelt!” nähvas kindral. „Meil oli harva põhjust omavahel rääkida. Davoust oli tuntud kui raske iseloomuga inimene. Minu meelest on inkvisitsioonil omad kohustused ja minul on omad.” On alles kergesti ärrituv. Aga samas paistab, et sellest ajast, kui mina linna jõudsin, ärrituvad kõik siin kergesti. Võiks peaaegu arvata, et mind ei taheta siia.
„Või et teil on omad kohustused, mis?” Glokta nihkus müüriserva juurde, tõstis kepi ja tonksas murenevat kivinurka üsna Vitari kanna juures. Kivikamakas tuli lahti ja varises tühjusse. Mõni hetk hiljem kostis kaugelt alt kaitsekraavist kolinat. Glokta pöördus Vissbrucki poole. „Kas teie kui linna kaitsejõudude juht müüride hooldamist peate oma kohustuseks?”
Vissbruck läks turri. „Ma olen teinud kõik, mis võimalik!”
Glokta loendas vaba käe sõrmede peal punkte. „Maapoolsed müürid lagunevad, mehi on vähe. Kaitsekraav on rämpsu nii täis, et seda pole enam peaaegu olemaski. Väravaid pole aastaid vahetatud, need kukuvad juba ise tükkideks. Kui gurkullased peaksid homme ründama, oleksime minu arvates üsna armetus olukorras.”
„Ma kinnitan, asi pole minupoolses hooletuses! Palavuse, tuule ja soolase õhu käes lagunevad puit ja metall imekiiresti, isegi kivi ei pea palju kauem vastu! Kas te mõistate, kui suur ülesanne see on?” Kindral osutas tohutule kõrguvale müürikaarele, mis sirutus mõlemal pool mereni. Müür oli isegi harjal nii lai, et selle peal oleks saanud vankriga sõita, jalamil oli müür palju paksem. „Mul on vähe oskuslikke müürseppi ja imevähe ehitusmaterjale! Kinnise Nõukogu saadetud rahast jätkub vaevu tsitadelli ülalpidamiseks! Vürtsikaupmeestelt saadud rahast jätkub aga hädapärast ülalinna müüride korrashoidmiseks…”
On alles narr! Võiks peaaegu arvata, et tal polegi tõsiselt kavas linna kaitsta.„Tsitadelli ei saa mere kaudu varustada, kui ülejäänud linn on gurkullaste käes, on mul õigus?”
Vissbruck pilgutas silmi. „Nojah, aga…”
„Ülalinna müürid võivad küll kohalikud eemal hoida, aga need on liiga pikad, liiga madalad ja liiga õhukesed, et kaua lausrünnakule vastu pidada, kas olete nõus?”
„Küllap vist, aga…”
„Niisiis püüavad kõik plaanid, kus tsitadelli või ülalinna peetakse peamiseks kaitseliiniks, ainult aega võita. Aega, et abi jõuaks saabuda. Abi, mille tulek võib võtta palju aega, kuna meie sõjavägi on kinni sadu kolmikmiile eemal Anglandis.” Abi, mis tegelikult ei tule kunagi. „Kui maamüürid langevad, on linn hukule määratud.” Glokta koputas kepiga vastu tolmuseid kiviplaate. „Me peame gurkullastele vastu hakkama just siin, siit ei tohi nad edasi