poole.”
„Ei saa soovitada. Seal on ohtlik.”
Bayaz naeratas. „Oht tähendab kasumit.”
„Kasum ei peata noolt, sõber.” Sõdur mõõtis neid pilguga, üht teise järel, ja tõmbas ninaga. „Olete teie alles kirev seltskond.”
„Ma võtan häid võitlejaid igalt poolt, kust leian.”
„Muidugi.” Sõdur vaatas Ferro poole, see põrnitses vastu. „Nad on kindlasti väga sitked, aga tasandikul on surmavalt ohtlik, praegu on seal ohtlikum kui kunagi varem. Mõned kaupmehed lähevad veel sinna, kuid tagasi nad ei tule. Mina arvan, et sellel hullul Cabrianusel on seal röövlid, kes ihkavad riisuda. Scarion ja Goltus pole palju paremad. Siinpool jõge suudame veel natuke seadust hoida, aga seal olete omapead. Kui teid tasandikul kätte saadakse, pole abi loota.” Sõdur tõmbas uuesti ninaga. „Abi pole kuskilt tulemas.”
Bayaz noogutas tõsiselt. „Me ei palugi abi.” Ta andis hobusele kannuseid ja see sörkis üle silla ning jõudis teisel pool rajale. Teised läksid tema kannul: kõigepealt Pikk-koib, siis Luthar, siis Üheksasõrm. Quai laksutas ohje ja vanker sõitis kolinal üle silla. Ferro läks viimasena.
„Abi pole tulemas!” hüüdis sõdur talle järele ja surus end jälle vastu osmiku karedat seina.
Suur tasandik.
Siin oleks pidanud olema hea ratsutada, hea ja rahulik. Siin oleks Ferro näinud vaenlast mitme miili tagant, aga ta ei näinud kedagi. Ta nägi ainult määratu suurt kõrgest rohust vaipa, mis õõtsus ja lainetas tuule käes ning sirutus igas suunas kauge-kauge silmapiirini. Ainult rada rikkus tasandiku üksluisust – lühemast ja kuivemast rohust joon, kus laiguti oli paljast musta mulda, lõikus sirgelt läbi tasandiku nagu noolega lastud.
Ferrole see tohutu ühetaolisus ei meeldinud. Ta ratsutas, kulm kipras, ning vaatas kogu aeg vasakule ja paremale. Kanta Kurjal Maal oli viljatu maa täis asju, mida vaadata – kivirüngad, kuivad orud, kuivanud puud, mis heitsid küüniselise käpa taolisi varje, kauged varjulised maalõhed, valgusega üle ujutatud heledad seljandikud. Kurjal Maal oli taevas alati tühi ja liikumatu, eredal taevakummil ei olnud päeval midagi peale pimestava päikese, öösel midagi peale tähtede.
Siin oli kõik kummaliselt vastupidi.
Maa oli ilmetu, kuid taevas oli täis liikumist, täis kaost. Tasandiku kohal kerkisid kõrged pilved, kus valgus ja vari keerlesid kolossaalsete spiraalidena. Pilved kihutasid piitsutavast tuulest aetuna üle rohumaa, muutusid, pöörlesid, tõmbusid laiali ja sulasid jälle ühte, heitsid all kössitavale maale koletislikke voolavaid varje, mis ähvardasid terve maailma üle ujutada ning kuus tibatillukest rändurit ja nende tibatillukese vankri puruks litsuda. Kõik see rippus Ferro õlgade vahele tõmmatud pea kohal nagu Jumala viha, mis on tõeliseks saanud.
See oli kummaline maa, maa, kus Ferrole polnud kohta. Tal oli vaja mingit põhjust, et siin olla, ja mõjuvat põhjust. „Kuule, Bayaz!” hüüdis ta ja ratsutas maagi kõrvale. „Kuhu me läheme?”
„Mhh,” mühatas Bayaz ning põrnitses lainetavat rohuvälja, mis ulatus mitte kusagilt mitte kuhugi. „Me läheme lääne poole, üle tasandiku, üle suure Aose jõe Murtud Mägedeni.”
„Ja edasi?”
Ferro nägi, kuidas vaevumärgatavad jooned Bayazi ninajuurel ja silmade ümber muutusid sügavamaks, huuled suruti kokku. Pahameel. Bayazile ei meeldinud tema küsimused. „Siis läheme edasi.”
„Kaua see aega võtab?”
„Terve talve, kevadeni välja,” nähvas maag. „Ja siis peame tagasi tulema.” Ta vajutas kannad hobuse külgedesse ja traavis mööda rada eemale, salga eesotsa.
Ferro ei lasknud end nii kergesti heidutada. Igatahes sellel riuklikul vanal roosal mitte. Ta surus samuti kannad hobuse külgedesse ja jõudis jälle Bayazi kõrvale. „Mis on Esimene Seadus?”
Bayaz heitis tema poole terava pilgu. „Mida sa sellest tead?”
„Mitte nii palju, kui tahaksin. Ma kuulsin läbi ukse, kuidas te Yulweiga rääkisite.”
„Kuulasid pealt, jah?”
„Teil mõlemal on kõva hääl ja minul on hea kuulmine.” Ferro kehitas õlgu. „Ma ei hakka endale ainult selle pärast ämbrit pähe toppima, et teie saladusi hoida. Mis see Esimene Seadus on?”
Bayazi laup tõmbus rohkem kipra, tema suunurgad pöördusid allapoole. Nüüd oli seal juba viha. „See on piirang, mille Euz seadis oma poegadele, esimene seadus, mis pärast vanade aegade kaost loodi. Teispoolsust on keelatud otse puudutada. Keelatud on suhelda allmaailmaga, keelatud on kutsuda välja deemoneid, keelatud on avada põrgu väravaid. Selline on Esimene Seadus, igasuguse võlukunsti peamine põhimõte.”
„Mhh,” mühatas Ferro. See ei öelnud talle midagi. „Kes on Khalul?”
Bayazi paksud kulmud tõmbusid kokku, laup läks veel enam kipra, silmad läksid pilukile. „Kas sinu küsimustel ei tulegi lõppu, naine?” Ferro küsimused ärritasid maagi. See oli hea. See näitas, et küsimused on õiged.
„Seda näed sa siis, kui ma küsimise lõpetan. Kes on Khalul?”
„Khalul oli üks maagide ordust,” urises Bayaz. „Üks meie ordust. Teine Juvensi kaheteistkümnest õpilasest. Khalul kadestas mind alati minu koha pärast, janunes alati võimu. Ta rikkus Teist Seadust, et seda võimu saada. Ta sõi inimliha ja veenis teisi sama tegema. Ta hakkas valeprohvetiks ja pettis gurkullasi, et nad teda teenima hakkaksid. Selline ongi Khalul. Ta on sinu vaenlane ja minu oma ka.”
„Mis on Seeme?”
Maagi nägu tuksatas. Raevust ja võib-olla ka imekergest hirmust. Siis tema ilme leebus. „Mis see on?” Ta naeratas Ferrole ja see naeratus tekitas Ferros suuremat kõhedust, kui kogu maagi viha oleks saanud tekitada. „See on sinu kättemaksu tööriist. Meie kättemaksu. Kuid see on ohtlik. Ohtlik on sellest isegi rääkida. On neid, kes alati kuulavad. Sul oleks targem küsimisele lõpp teha, enne kui vastused meid kõiki hukka saadavad.” Ta andis jälle hobusele kannuseid ja traavis üksinda salgast ette.
Ferro jäi tahapoole. Praeguseks oli ta piisavalt teada saanud. Ta oli saanud teada piisavalt, et usaldada Esimest Maagi veel vähem kui enne.
Lohk maa sees, kõige rohkem nelja sammu laiune. Maaõnarus, mida ümbritsesid madalad niiskest ja tumedast mullast, sassis rohujuuri täis seinad. See oli kõige parem koht, mille nad olid ööbimiseks leidnud, ja neil oli vedanud, et nad sellegi leidsid.
See oli terve päeva jooksul kõige tähelepanuväärsem koht maastikul, mida Ferro oli näinud.
Pikk-koiva tehtud lõke põles juba hästi, eredad leegid nilpsasid näljaselt puud, pragisesid ja vajusid kaldu, kui järjekordne tuuleiil läbi maaõnaruse pühkis. Viis roosat istusid kobaras koos lõkke ümber, kössis ja kägaras, et soojem oleks. Tulevalgus paistis eredalt nende tusastele nägudele.
Pikk-koib oli ainus, kes rääkis. Kogu tema jutt oli tema enda suurtest saavutustest. Sellest, kuidas ta oli ühes või teises kohas käinud. Kuidas ta teadis seda või toda. Kuidas tal on märkimisväärne anne selle või tolle asja peale. Ferrol oli tema lobast juba kõrini ja ta oli seda talle juba kaks korda ka öelnud. Ta arvas, et ütles juba esimene kord selgelt. Teisel korral hoolitses ta, et Pikk-koib kindlasti aru saaks. Ferrole ta enam oma lollakatest reisidest ei pajatanud, kuid teised kannatasid ikka veel vaikides.
Tule ääres oli ka Ferrole ruumi, kuid ta ei tahtnud sinna minna. Tema istus parema meelega ristisjalu teistest kõrgemal, maaõnaruse serval. Siin tuule käes oli külm ja Ferro tõmbas teki värisevate õlgade ümber koomale. Imelik ja hirmutav asi see külm. Ferro vihkas seda.
Kuid ta eelistas külma seltskonnale.
Ja nii istuski ta tusaselt ja vaikselt omaette ning vaatas, kuidas valgus süngest taevast minema immitses ja pimedus üle maa hiilis. Päikesekuma kaugel silmapiiril oli nüüd ainult imeõrn. Viimane nõrk heleduseriba ümber ähvardavalt kõrguvate pilvede.
Suur roosa tõusis ja vaatas Ferro poole.