sõnu me kasutame, kas inimesed teavad või ei tea, mis on selle eksperimendi eesmärk, millised on äratundmise testi tingimused, kui pikk on õppimise ja testimise vahe, mitu korda inimene näeb sõnade nimekirja, mis tal tuleb meeles pidada ja nii edasi. Olulised on vaid üldised tingimused, mis määravad äratundmise protsendi. Paljudest eksperimentidest kokku saame kõvera, mida nimetatakse Tulvingu-Wisemani funktsiooniks (Tulving & Wiseman, 1975). Mõned hakkasid seda nimetama Tulvingu-Wisemani seaduseks, kuna sellele ei paistnud kaua aega erandeid olevat. Nüüd on mõned erandid selgunud ja viimase viie aasta tegevus ongi olnud selle uurimine, kuidas nendest eranditest aru saada selle üldise seaduse piirides. Ja see on meil õnnestunud, nii et meie arvates me teame praegu täpselt, millal need erandid esinevad ja millal neid ei ole.
Psühholoogias on tekkinud selline huvitav olukord, kus looduses ilmneb teatav regulaarsus, teatav korrapärasus vaatamata paljudele üksikutele faktoritele. See on aga üks erijuhtum kodeerimise spetsiifilisuse printsiibist. Selle üle oli palju vaidlusi, oli argumenteerimist ja vastuolusid, mis nüüd on tõesti ära jäänud. See printsiip on lõpuks jõudnud kõikidesse õpikutesse ja keegi ei vaidle enam sellele vastu.”
Trauma või mürgituse tagajärjel mälu kaotanud inimene suudab suure vaevaga mäletada seda, mis temaga kümme minutit tagasi juhtus. Seda üllatuslikum oli aga tulemus, et raskel kujul amneesiat põdevad patsiendid on ühes mälutestis sama edukad kui mälukahjustuseta inimesed (Warrington & Weiskrantz, 1968b). Selgus, et amneesikutel puudub mälu vaid sedalaadi ülesannetes, mis nõuavad varem kogetu verbaalset ja teadvustatud meenutamist. Kuid sellised eksplitsiitsed küsimused nagu “Kas sa mäletad, mida sa tegid eile hommikul kell kümme?” või “Kas sõna TUULELIPP oli selles nimekirjas, mida ma natukene aega tagasi näitasin?” ei ole ainus viis, kuidas inimese mälu küsitleda. Amneesikule, samuti kui tervele inimesele, võib ette näidata jada sõnu, nagu TUULELIPP, KROKODILL, VIHMAVARI ja LIBLIKAS, ning siis, lisaks eksplitsiitsetele küsimustele või alternatiivina, neid testida ülesandega, milles nad peavad täitma lüngad sõnades, milles mõned tähed puuduvad, nagu “_ U _ _ _ L _ P _” ja “V_ _ M _ _ _ R _”. Huvitaval kombel said Warringtoni ja Weiskrantzi uuritud amneesikud (kellel oli muidu suuri raskusi õppimisjadas esinenud sõnade äratundmisega) sõnalünkade täitmise ülesandega sama hästi hakkama nagu terved inimesed. Mõlemat liiki katseisikud, amneesikud ja terve mäluga inimesed, sooritasid loomulikult sealjuures sõnalünkade täitmise ülesande palju paremini sõnadega, mida nad olid hiljuti näinud (näiteks kõik sõnad õppimisjadas). Tähendab, nad toetusid oma mälule! See avastus, et amneesikute mälu võib olla väga hea, kui seda erinevalt testitakse, oli täiesti ootamatu ja sellepärast jahmatav. Kuigi see tähelepanek oli avaldatud parimas ja loetavaimas ajakirjas, oli selle mõju mälu uurimisele üllatavalt väike, kuna sellel puudus teoreetiline side ülejäänud teadmistega mälust ja selle tegevusest. Kulus hulk aega, enne kui see tähelepanek seostus paljude teiste samalaadsete tähelepanekutega, mis paigutas selle õigele teoreetilisele taustale. Oli vaja jällegi Endel Tulvingu intuitsiooni, et huvitavas tähelepanekus ära tunda seni kirjeldamata mälu alaliik, mida tänapäeval tuntakse praimingu (priming) nime all (Tulving & Schacter, 1990). Otsustavaks teguriks siin olid katse tulemused (Tulving, Schacter & Stark, 1982), mis näitasid, et ka normaalse mäluga inimeste (üliõpilaste) juures ilmneb lüngatäitmise katses lahknevus õpitud sõnade mäletamises ja produtseerimises: õppurid täitsid lünki sama hästi nii nendel sõnadel, mida nad mäletasid õppimisjadast, kui ka nendel, mida nad olid küll näinud, kuid ei suutnud meenutada. Kuna amneesikutel on episoodiline mälu oluliselt kahjustunud või – nagu K. C. puhul – täielikult puudu, siis nende praimingu olemasolu samas ulatuses nagu tavainimestel annab tunnistust iseseisvast ja sõltumatust mäluvormist. Kuna see mäluvorm ei nõua sõnalist ja teadvustatud meenutamist, siis võib temast kõnelda kui implitsiitsest või ka teadvustamata mälust.
Endel Tulving rääkis kunagi oma kohtumisest tuntud loodusteadlasega, kes, kuuldes, et tema kaasvestleja on psühholoog, küsis kõige leebemal ja meeldivamal viisil, kas psühholoogias on ikka veel kohustuslik panna uuritav lamama kušetile, nii et ta ei näeks seda, kes talle küsimusi esitab. Läinud sajandi viimast kümnendit kutsutakse aju dekaadiks, eelkõige sellepärast, et terve ja puutumatu aju töö jälgimise võimalused täienesid ennenägematu ulatuse ja kiirusega. Tänapäeva meetodid võimaldavad hämmastava täpsusega kindlaks määrata, milline ajuosa on aktiivne mingi konkreetse ülesande lahendamisel. Paljud psühholoogid vaatasid aju- ja närviteaduste edusamme suure kahtluse ja ka hirmuga neile tundmatu valkonna ees. Teised nägid aga närviteaduste (neuroscience) arengus väljakutset ja uute, seni puudunud võimaluste avanemist. Endel Tulving oli üks esimesi, kes uutest võimalustest kinni haaras ja kes võib oma psühholoogitiitlile lisada julgelt närviteadlase oma.
Kodeerimise spetsiifilisuse lõigust peaks olema selge, et on võimalik, pealegi üsna lihtsalt, eristada vaimseid protsesse, mis on seotud mingi informatsiooni mällu salvestamisega ja hiljem sealt ammutamisega. Omades võimalust jälgida inimese ajus toimuvat, tekib kohe soov teada saada, millised ajuosad on seotud mäluga. Kus asub mälu ajus? Kas mällu salvestamise mehhanismid on needsamad, mille abil mälust andmeid välja loetakse? Kas salvestamine ja mälust ammutamine toimub ajus samas kohas? Analüüsides üha enam ja suurema kiirusega kogunevaid katseandmeid, mis on saadud maailma erinevates uurimiskeskustes, pani Endel Tulving tähele, et “mällu kirjutav” ja “mälust lugev” seade ei asu ajus samas kohas. Kui kogunenud uurimused kokku võtta, siis selgub üllatav korrapära: vasak prefrontaalne ajukoor on valikuliselt seotud episoodilisse mällu salvestamisega, samal ajal kui parem prefrontaalne ajukoor on rohkem seotud episoodilisest mälust andmete väljalugemisega (ammutamisega). See tulemuste muster sai nimeks HERA: ajupoolte salvestamise/ammutamise asümmeetria (Hemispheric Encoding/Retrieval Asymmetry) (Tulving, Kapur, Craik, Moscovitch & Houle, 1994). Üha uued andmed kinnitasid seda ootamatut seaduspära ja HERA muutus pelgast oletusest arvestatavaks hüpoteesiks (Nyberg, Cabeza & Tulving, 1996).
Jälle oli Endel Tulving koos oma kolleegidega sattunud millelegi ootamatule ja uuele. Kuigi HERA mudeli teatavaks tegemisest on möödunud vaid kaheksa aastat, on seda 1994. aastal ilmunud artiklit 2002. aasta alguseks teised uurijad tsiteerinud 445 korda.
Juri Lotman määratles kultuuri kõige sellena, mida kantakse ühest põlvkonnast teise mittepärilikul viisil. Sellises määratluses ei ole aga kultuur inimesele ainuomane. Näiteks vabas looduses elavatel šimpansidel on selles tähenduses olemas kultuur, sest on olemas sadakond oskust, harjumust ja z‡ esti, mis on erinevates šimpanside ühiskondades erinevad ja mida ahvilapsed õpivad jälgides oma vanemaid ja kaaslasi. Mis aga teeb inimkultuuri teistest loomakultuuridest erinevaks?
Endel Tulving pakkus hiljuti välja mõtte, et selleks eristavaks jooneks on meie autobiograafiline mälu, mis eeldab võimet tajuda ja teadvustada aega (vt artikkel “Kronesteesia: subjektiivsest ajast teadlik olemine” selles kogumikus). Kui me tahame, siis sulgeme silmad ja mõtleme sellele, mida me tegime kümme minutit tagasi või kuidas me tähistasime oma viimast sünnipäeva. Samuti võime mõelda sellele, mida hakkame tegema homme või järgmisel nädalal. See on üks märkimisväärsemaid võimeid, millega loodus on inimest varustanud – tajuda aega, milles eksisteerime. Võime tajuda aega muudab oluliselt seda, kes me oleme ja kuidas elame.
Tulvingu oletuse kohaselt on kronesteesia – võime tajuda aega – üks inimkultuuri liikumapanevatest jõududest, võimalik, et kõige kriitilisem. Mõte on lihtne: teadvustatud teadmine tuleviku olemasolust on tarvilik, kui mitte piisav eeltingimus, et muuta märkimisväärselt ümbritsevat keskkonda. Konkreetsemalt seisneb hüpotees (Tulving nimetab seda “kronesteetilise kultuuri hüpoteesiks”) selles, et tsivilisatsiooni ja kultuuri arenguks ning püsimiseks on inimesel hädavajalik olla teadlik iseenda ja oma järeltulijate jätkuvast eksisteerimisest ajas, mis sisaldab mitte ainult minevikku ja olevikku, vaid ka tulevikku. Loom, kes ei suuda ette mõtelda, mis võib juhtuda tulevikus, on vähetõenäoline kandidaat algatamaks tegevusi, mille kasu on märgatav vaid füüsiliselt veel mitteeksisteerivas tulevikus. Sellise looma käitumine on täielikult juhitud füüsikaliste ja bioloogiliste seaduste poolt. Need seadused toimivad lineaarses ajas: minevik saab mõjutada olevikku ja olevik saab omakorda mõjutada tulevikku, kuid seal pole