teab malest nii palju, et suudabki mängida. Kuid ta ei suuda meenutada mitte ühtegi korda, millal ta oleks seda teinud.
Fakt, et ajukahjustus võib halvavalt mõjuda isikliku elu sündmuste mälule ja jätta puutumata teadmised, viitab sellele, et episoodiline ja semantiline mälu on esindatud erinevates ajusüsteemides.
Täiendavaid tõendeid pakub aju regionaalse verevarustuse muutuste uurimine juhul, kui inimene mõtleb oma elu sündmustele ja siis, kui ta mõtleb asjadele, mis ei ole seotud tema biograafiaga.
Kuigi seda laadi uuringud on alles oma arengu aluses, pakuvad need andmed lisakinnitust ideele erinevatest mälusüsteemidest.
LÜHI- JA PIKAAJALINE MÄLU
Teine eristus, mida psühholoogid peavad kasulikuks mälu uurimisel on vahe lühiajalise (short-term) ja pikaajalise (long-term) mälu vahel.
Nagu nimetused ise ütlevad, võimaldab lühiajaline mälu reprodutseerida informatsiooni vahetult pärast selle tajumist; pikaajaline mälu tuleb mängu hiljem. William James nägi seda eristust lühi- ja pikaajalise mälu vahel ette oma “Psühholoogia printsiipides”, viidates neile kui esmasele (primary) ja teisesele (secondary) mälule.
Joonis 1. Amneesik K. C. õppis malet mängima enne mootorrattaõnnetust, mis juhtus temaga 1980. aastal ja põhjustas tal mälukaotuse mõjutamata teisi intellektuaalseid võimeid. Täna ta teab, et ta oskab mängida malet ja mängib küllalt hästi, kuid ei suuda meenutada ühtegi korda, mil ta oleks kellegagi malet mänginud. Selline lahknevus semantilise ja episoodilise mälu vahel näitab seda, et need kaks erinevat mälu vormi põhinevad erinevatel aju struktuuridel, millest üks võib olla kahjustatud ja teine mitte.
Esmane mälu oli Jamesi jaoks teadvuse pikenduseks, mis lubab tajuda asja pärast seda, kui ta on kadunud vaateväljast. James’i arvates ei ole see ehtne mälu. Tõelisel ehk teisesel mälul on kaks tunnust, mis puuduvad esmasel mälul: mäletatavad sündmused näivad kuuluvat minevikku ja nende meenutamine on esile kutsutud sobivate ajendite (cues) poolt.
James jõudis primaarse mälu ideeni sisevaatluse teel. Igaüks võib saada sisevaatluse teel ettekujutuse esmasest mälust, tehes läbi lihtsa katse. Vaadake järgmisele joonisele (joonis 2).
Joonis 2.
Lihtne test esmase mälu uurimiseks. Iga kujund on kokku pandud kahest pikemast ja ühest lühemast sirglõigust. Vaadake seda pilti 6–7 sekundit, katke seejärel kinni ja proovige reprodutseerida see puhtale paberile. Vaadake, mis juhtub.
Sellel on kujutatud neli joontest koostatud kujundit. Iga kujund koosneb kahest pikast joonest ja ühest lühikesest, mis on üksteisega kas rööbiti või risti. Vaadelge neid nelja kujundit 6 või 7 sekundi jooksul, katke nad seejärel kinni ja katsuge kopeerida neid mälu järgi tühjale paberilehele.
Seda ülesannet täites tunneb enamik inimesi vaatlemise lõpuks et neil on hea mõtteline pilt nendest neljast kujundist ja neil ei ole raskusi nende kopeerimisega. Kui nad aga joonistavad esimest kahte, siis hakkab tunduma, et ülejäänud kipuvad “ära kaduma”. Selleks ajaks, kui järg jõuab kolmanda või neljanda kujundi kätte, on need mälust juba läinud.
Selle ülesande puhul on hõivatud vaid lühiajaline mälu. Niikaua, kui kujundid on nähtaval või kui te püüate neid korrata (rehearse), on nende esitus kättesaadav teie lühiajalises või esmases mälus. Juhul kui kordamise võimalus katkeb, näiteks selleks, et reprodutseerida lühiajalise mälu “sisu”, siis kaob ka lühiajalises mälus hoitav andmestik.
Seda liiki sisevaatlus viitab sellele, et (a) lühiajaline mälu suudab hoida vaid piiratud hulga informatsiooni seni, kuni seda pidevalt korratakse ja (b) informatsioon läheb sealt kiiresti kaduma, kui peatada kordamine.
Kuna James kuulutas ainult teisese mälu ehtsaks mäluks ja kuna teine varase mälu-uurimise tooniandja Hermann Ebbinghaus (1885) tegi oma läbimurdelised mälu-uuringud pikaajalise mälu nähtuste põhjal, ignoreerisid psühholoogid pikka aega lühiajalise mälu nähtusi. Alles 1950-ndatel aastatel taasavastasid nad lühiajalise mälu ja hakkasid seda intensiivselt uurima. Olulised varased tööd on kirjutanud briti psühholoogid Donald Broadbent (1958) ja John Brown (1958), nagu ka ameerika abielupaar Lloyd ja Margaret Peterson (1959).
Peamiseks ja oluliseks leiuks oli isegi väikestes kogustes verbaalse info kiire unustamine tingimustes, kus kordamine on takistatud. Näiteks Petersonide (1959) katses loeti üliõpilastele ette kolmikuid (trigram) – kolmest konsonandist koosnevaid tähekombinatsioone nagu näiteks LBQ ja VMJ – ülesandega need teatud aja pärast reprodutseerida. Meelespidamise aeg oli erinevates katsetes erinev, vahemikus 3 kuni 18 sekundit. Selle aja vältel pidid üliõpilased tagurpidi lugema arve kolmese sammuga, näiteks alates 123-st allapoole: 120, 117, 114, 111 jne.
Joonis 3.
Kolmikute reprodutseerimise protsent sõltuvalt viivisest. Need on andmed Petersoni ja Petersoni (1959) klassikalisest eksperimendist.
Tulemused on näidatud joonisel 3, kus õieti reprodutseeritud kolmikute arv on pandud sõltuvusse meelespidamise aja pikkusest.
Märkimisväärne on see, et juba 3 sekundi möödudes eksivad üliõpilased 20 % juhtudest; 18 sekundi pärast mäletavad nad õigesti vaid 10 % kolmikutest.
Selline väikese materjali hulga kiire unustamine üllatas paljusid uurijaid. Kuid see avastus iseenesest ei tõesta, et lühiajaline mälu on olemuslikult erinev pikaajalisest mälust. Tõenduse andsid aga järgmised katsed. Leiti näiteks, et meeldejäetava ainese nimekirjas viimaste ühikute mäletamine ei sõltu teguritest, mis selgesti mõjutavad nimekirjas eespool asetseva ainese meeldejätmist, nagu näiteks nimekirja pikkus ja sagedus, millega meeldejäetavaid ühikuid esitatakse (vt Glanzer, 1972; Murdock, 1962; Waugh & Norman, 1965).
Näib nii, et nimekirja paari viimase ühiku meelespidamine on lühiajalise mälu töö tulemus, samal ajal kui neile eelneva materjali meelespidamine on vahendatud pikaajalise mälu poolt. Need tegurid, mis mõjutavad pikaajalist mälu, ei avalda mõju lühiajalisele mälule.
Lisakinnitust pakub amneesikute mälu uurimine. Amneesikud on inimesed, kellel on õnnetuse või haiguse tulemusel kahjustatud aju limbiline piirkond. Lisaks tõsistele raskustele sündmuste meelespidamisega on amneesikutel suuri raskusi uue faktilise informatsiooni omandamisega, nagu näiteks raviarsti või õe nime meelespidamine või ka sõnade nimekirja meelespidamine, mida tavaliselt kasutakse mälu uurimise katsetes. Neile puudustele vaatamata – ja mis on eriti oluline praeguse teema jaoks – on amneesikute lühiajaline mälu jäänud suuresti muutumatuks. Selline patsient nagu K. C., kes on kujutatud joonisel 1, on absoluutselt normaalne sellistes ülesannetes nagu vestlemine, kaardimäng või etteöeldud arvude kordamine – kõigis neis tegevustes, mis eeldavad tervet lühiajalist mälu.
Selline lahknevus (dissociation) või korrelatsiooni puudumine lühi- ja pikaajalise mälu vahel viitab sellele, et pikaajaline mälu tugineb oma töös teistsugustele aju struktuuridele kui lühiajaline mälu: amneesiat põhjustavad ajukahjustused häirivad esimesi, mitte aga teisi. On oluline lisada, et mõned ajukahjustuse vormid võivad põhjustada tõsiseid lühiajalise mälu häireid, jättes puutumata võime õppida ja meeles pidada uut informatsiooni. See on lisatõenduseks selle kohta, et lühi- ja pikaajaline mälu tuginevad aju erinevate osade tööle.
LIIKIDEVAHELINE VÕRDLUS
Täiendavaks illustratsiooniks eri suundadest tulevale kinnitusele lühi- ja pikaajalise mälu erinevuse kohta on eksperiment, mille tegid Anthony Wright ja tema kaastöölised (1985). See meeskond uuris võrreldavates tingimustes äratundmismälu (recognition memory) kolmel eri liigil: