Mälu. Endel Tulving

üheks-kaheks sekundiks. Äratundmiseks näidati pilti kas vahetult peale uurimiskatsete lõppu või siis teatud viivisega, mis kestis sekundeid ja muutus ühes katsest teise. Osal juhtudel oli äratundmiseks esitatud pilt üks neljast varem esitatud pildist; teisel osal juhtudest esitati segaja (distraktor), mida katsealune polnud varem näinud. Katsealuse ülesandeks oli otsustada, kas tegemist on varem nähtud pildiga või uue pildiga (distraktoriga). Üliõpilastele tehti ülesanne selgeks sõnalise instruktsiooni abil ja kõnet mittemõistvatele katsealustele operantse tingimise tehnika abil.

      Joonis 4.

      Kaleidoskoopiline kujund sarnane neile, mida kasutati katses üliõpilastega, võrreldes tuvide, ahvide ja inimese lühiaegset mälu.

      Graafiliselt on tulemused kokku võetud joonisel 5, millel õigete vastuste protsent on pandud sõltuvusse äratuntava ühiku asukohast uurimisseerias. Kõigi kolme liigi tulemused on üsna sarnased. Kui äratundmiseks esitatud pilt ilmus kohe pärast neljandat uuritavat pilti (viivis oli null), siis kõik kolm katsealuste rühma ilmutasid värskuse (recency) efekti: esimese ühiku äratundmine oli kõige madalam ja kõige paremini tunti ära viimasena esitatud pilti. Kuid kui äratundmiseks esitatud pilt ilmus teatud viivisega, ilmutasid kõik kolm katsealuste rühma selget esmasuse (primacy) efekti: esimesena esitatud pildi äratundmise protsent oli kõige kõrgem ja viimasena esitatu oma madalaim. Ainus oluline erinevus katsealuste rühmade vahel oli aeg, mis oli tarvis (lühiajalise) värskuse efekti teisenemiseks (pikaajaliseks) esmasuse efektiks: 10 sekundit tuvidel, 30 sekundit ahvidel ja 100 sekundit üliõpilastel.