filosoofile tunduks absurdne: kas jumal on “objektiivselt” olemas, küsimuse, mida meile tänini pole vastumeelseks teinud ükski jumalatõestamise võimatuse põhjendus, ükski ilmne jaburus, milleni jumalatõestuste mõttekohasuse oletamine kõikidel juhtudel viib; nii me küsime üldse, missugustele asjadele (mõistlikumat laadi definitsioonid, mis metafüüsilist substantsi empiirilisest tõigast teravalt eristavad, ei muuda psühholoogilist seisu vähimalgi määral; tähtis pole see, mida defineeritakse, vaid kuidas defineeritut mõistetakse) võiksid sügavaimad metafüüsilised mõisted vastata? Ühegi tüüpilise õhtumaalase silmis ei kätke mõtlemine oma mõtet iseeneses. Isegi seal, kus viimast rõhutatult postuleeritakse, nagu antiikse ja nüüdisaegse identiteedifilosoofia puhul, ei osutu mõtlemine tegelikult iseendale rajatuks. Kreeka suured ratsionalistid olid läbinisti grammatikud; mõtet, mida nad silmas pidasid, nägid nad väljendusviisi seadustega nii lahutamatus ühenduses, et lõpuks otsustasid nende silmis tõe üle nood seadused. Et aga mõtlemine ei tähenda ka nüüdisaegsetele filosoofidele midagi tõeliselt iseendal rajanevat, tõendab nendest suurima, Hegeli puhul juba asjaolu, et tema jaoks objektiivne vaim, mida ta konkreetsuses määratles küll õigesti, tähendas de facto abstraktset.
Olnuksid asjad teisiti, siis poleks ta kunagi nii kaugele läinud, et riigi tahtes näha mõistlike üksiktahete teostumist – sest vaimu seisukohalt märgib riik väliselt abstraktset üksust, et vaimu seesmist elu tema välise tee, dialektikaga, identifitseerida; iseäranis poleks ta siis eales sellele mõtelnud, et formaalset loogikat, mis looduse teed markeerib ja mõtlemise teed kõigest niivõrd, kuivõrd üks teise juurde kuulub – metafüüsilise saamise teeks ülendada. Siis poleks ta eales üldistanud viisil, nagu ta seda tegi; mõttekohane üldine tekib kõikjal üksnes nähtumuste maailma abstraheerimise teel, sellal kui “konkreetne üldine”, mida muidugi esineb, ei saa mingil juhul teoks üldistusena tolle maailma piires, vaid seda haaratakse üksnes sügavama mõttesse tungimise teel. Kui Hegel seega õpetas, et mõtlemine ja olemine kokku langevad, siis ta ei öelnud sellega, ükskõik mida ta muidu arvas, et sügavaimaks tegelikkuseks on autonoomne vaimuelu, vaid et välisest tegelikkusest (mille hulka kuuluvad ka paslikud vaimukujundised) tuletatud mõisted kätkevad iseendast sügavaimat mõtet, tehes nõnda põhimõtteliselt sellesama vea, mille tegi Kant, kelle “asi iseendas” määratles ainult mõistuse äärmist piirmõistet, määratlemata sügavaimat seesmist tegelikkust. Indialased aga, keda filosofeeriva Ida algkujudena võib käsitleda seda enam, et kogu Ida metafüüsika näib lõppeks pärinevat india omast, peavad tõelist mõtlemist esmajoones autonoomseks jõuks; mitte tegelikkuse tunnetamise vahendiks, vaid vaimse tegelikkuse vahetuks väljenduseks. Ja see käsitlus vastab tõepoolest ühele tema külgedest. Iga mõte saab tähendusrikas olla kaheti: esiteks välise tõiga vaimsevastavusena, teiseks mõttesse iseseisvana kätketud tähenduse väljendusvahendina. See käib tõepoolest iga mõtte kohta, sest iga mõtte tähendust saab vaadelda sõltumatuna sellest, mis talle temast väljaspool vastab või ei vasta. Seda puhtakujuliselt seesmist, täiesti iseseisvat, ja ainult seda tähendab mõte idamaalasele, kuivõrd tema mõtlemist meie omale üldse saab vastandada. See seletab muidu võõrastavat asjaolu, et india mõtlemine sügavamale tungides – selle asemel et hakkama saada seda vähemate mõistetega, mida sügavamale on tungitud – rakendab üha rohkem ja üha erinevamaid tähistusi. Pole ju tema seisukohalt tegemist abstraktsioonidega, vaid iseseisvate, omas laadis läbinisti konkreetsete vaimusisaldistega. Ilmselt peavad need, mida avaramalt ja sügavamalt uuritakse ala, millele nad kuuluvad, osutuma seda arvukamaiks ja mitmekesisemaiks; täpselt nagu väline loodus ilmub seda suuremas kirevuses, mida tuttavamaks ta on saanud. Kui sedalaadi mõtlemine aga lõpuks siiski ühtsustamisesse suubub, nagu india mõisteni atman ja hiina tao’ni jõudmise korral, siis ei osuta see kokkuvõttele väljastpoolt, vaid sügavaimale tegelikkusele, mis on mitmekesisusele konkreetsuses aluseks või siis aluseks olema peab.
Selles seoses vaadelduina ilmuvad ida ja lääne mõtlemine antipoodlike vastandeina. Ja see ainus seos, mis kindlasti hõlmab ainult piiratud ala, on mõlema poole jaoks sedavõrd iseloomulik, et korraldab suurel määral kogu elu modaalsuse. Sellega oleme siis jõudnud mõlemapoolsete suhtumiste ja suundumuste kindlapiirilisema väärtustamiseni. Kõikjal, kus tegemist on mõtlemisega meie mõttes, jäävad idamaalased meist maha. Mõtted on nende meelest iseseisvad eluvormid, põhiliselt sümboolse tähendusega; seepärast saavutavad need üksnes raskustega täiesti rahuldava suhestuse välismaailmaga. Eales ei kooskõlastu nad täiesti ning eranditult välismaailmaga ja seepärast ei saa idamaist teadust olla (kui paljud idamaalased Läänest omandatud teadusis ka silma paistaksid). Tõepärasus objektiga suhestuva tõe mõttes jääb neile kaugeks; nende praktilise mõtlemise ideaaliks on vähem täpsus kui kavalus. Nende suhtumine välismaailma on tüüpiliselt naiselik: mõistus on neil välisamet (Auswärtiges Amt), metoodilist toimimisviisi asendab kavalus. Nende “teadus”, kuidas ta ka käituks, tähendab maagiat; loodust ei tule õigupoolest tema olemuses mõista, et teda seeläbi valitseda, vaid lihtsalt maha suruda. – Kuid niisama tüüpiliselt ei tule meie toime metafüüsika alal. Nagu juba näidatud: õhtumaine mõtlemine on põhimõtteliselt tunnetusvahend, mitte toimumine iseenda pärast, mis vaimsele tegelikkusele annaks vahetu väljenduse. Seepärast tunneb õhtumaalane end seal, kus säärane vahetu väljendus on hinnas, tahtmatult abituna. Kreeklane reetis oma olemusetunnetuse grammatikale, keskaegne kristlane sellele, mida tollal nimetati skolastikaks; Kant jäi täis umbusku metafüüsilise piiril pidama, Fichte, Schelling ja Hegel adusid seda intuitiivselt küll õigesti, kuid siis, ehtsate läänemaalastena, andsid nad sellele kui mõistusealale arusaamatusi tekitava tõlgenduse. Ka Bergson ei ole metafüüsik; kui ta mõistuse piirid oma eelkäijate enamusest paremini ära on tundnud, siis on ta seda teinud, selles osas Kantiga väga sarnanedes, siiski oma imelise intellekti abil. Intuitsioon, mida ta nõuab, on talle endale üksnes vähesel määral omane; niipalju kui näen, on tema puhul sellele jõukohane ainult teatud osa loodusnähtustest. Reeglina on Lääne luuletajad filosoofidest sügavmõttelisemad, ka seal, kus seda sügavmõttelisust tuleb neile omistada, kuna just luuletajad annavad igal juhul vahetu väljenduse endis valitsevale vaimuväele, sellal kui meie filosoofid tungivad väljast sissepoole ning ei saa seepärast olla seesmise vahetuks kõnetoruks. Metafüüsiline tegelikkus on olemuselt puhtal kujul seesmine, ainult seesmiselt mõistetav. Lääs pole seda veel kunagi täie selgusega ära tundnud. Sellest tema “idealism”, mis peab asendama metafüüsikat: nähtumuse aluseks määratakse antud juhul teine nähtumuseliik, ideede konstrueeritud maailm, seega metafüüsika seisukohalt vaadelduna niisama väline nagu loodus – arusaamatus, mis võib tabada ainult säärast, kelle algne teadvus metafüüsikast vähimatki ei taipa. Mis on looduse aluseks? Küsimuse üle otsustada praegu üldiselt ei saa, igatahes mitte kindlate teadmiste baasist lähtudes. Elulisuse valdkonnas on loodus lõpuks elu, esimese metafüüsilise printsiibi väljendus, ja seda saab järgnevalt kirjeldada mõtteühendusena, milles “mõte” osutub mõtlemise viimaseks astmeks. Tõepoolest, instantsina sealpool nähtumust esineb nähtujale lisaks, meie mõistete seisukohalt, ainult nende võimalik mõte, sest et kõike, mis mõte pole, saab põhimõtteliselt määratleda nähtumusena. Ja “mõte” on tõesti kõige elulise, seda enam siis iga vaimse nähtumuse loovaks aluseks: iseseisev, kuid puhtakujuliselt vaimne tegelikkus, mida nähtumus kui selline ei sisalda. Täpselt niisama vähe nagu arvamuse mõte elab lausetes, sõnades ja tähtedes, mis teda väljendavad, täpselt niisama vähe langeb mingi mõte oma nähtumusega oluliselt kokku, alates “elust” keha suhtes, kuni targa inimese teadmiseni õpetuse suhtes, milles ta teadmise esitab. Juba käesoleva käsitluse alguses jõudsime äratundmisele: silmaspeetu ja öeldu ei saa olla üks ja seesama. Aga seda ei ole Lääs seni veel iialgi mõistnud. Isegi seal, kus ta rõhutatult mõtte hõlmamist taotles, on ta reeglina toiminud väljastpoolt sissepoole, niisiis äraspidist teed mööda; ta on mõtte väljastpoolt nähtumusesse pannud, tunnetamata selle sees olevat mõtet; nõnda ja mitte teisiti on lugu niihästi Philoni kui Rudolf Steineri piiblitõlgendusega, samuti Otto Weiningeri ja Müller–Walbaumi füsionoomiaga; see pole vastavuses mitte ainult õhtumaise olemuse pinnalisuse, vaid ka vägivaldsusega; selle asemel et mõista, mis seal on, määratakse, mis seal olema peab. Selline praktika sobib küll hästi sõdurile, kuid mitte metafüüsikule. Seepärast areneb metafüüsiku tüüp Idas paremini.
Niisiis tähendab mõtlemine Idas ja Läänes