tagasipöördumine intellektuaalse sõgeduse juurde, nagu see oli keskaegse kosmose eeltingimuseks, saatuslikku tagasiminekut. Meile jääb tõepoolest ainult üks tee: kujundada teaduslik-tõene hingelis(elt) – tõese väljenduseks. Vaimuloo hiljuti alanud uue ajastu ülesanne seisneb ilmselt selles. Hinge probleem kerkib sootuks teisiti, palju tõsisemalt, võiks öelda, palju asjalikumalt kui seni. Ida ja Lääne probleemist, mis meile algusest peale oli kõigest hüppelauaks, oleksime siis niimoodi lõplikult välja jõudnud. Tegelik, otsustav probleem seisneb järgnevas: vaimuelu, mis loodussfääri kuulub, tuleb kõikjal oma mõttele tagasi viia. Siis osutub see, mis seni oli maailmale tuntud ainult kahe teineteist välistava tüübina, üheks organismiks.
Kas see eesmärk on praktiliselt saavutatav? – Ta on, kuna mõttemaailm kuulub niisama orgaaniliselt kokku nagu kehalise elu maailm. Igal rakul on oma mõttekas koht organis, sellel omakorda organismis, viimasel aga avaramas, ruumilis-ajalises ühenduses. Nii osutab iga mõttekas tegevus omakorda tagasi sügavamale mõttele. Selle puhul, kelle isiklik siht saab täieliku teostuse, pole mitte ainult üksikasjad, mida ta teeb või talub, kõrgema terviku, isikliku saatuse mõttekas koostisosa – see isiklik omakorda on mõttepilt ja sedavõrd sügavama mõtteühenduse väljendusvahend, on rahvaliku, ajalise, ajaloolise, inimkondliku ühenduse, vahest ka jumaliku õigluseriigi (Heilsordnung) koostisosa. Piire pole antud juhul näha. Nii tundub maailm, kui vaadelda väljastpoolt, kuid siiski mõtte seisukohalt, nagu seda teeb Orient, mõttepiltide põiminguna, ja just oma viimasel, täppisteadusliku kirjelduse kujul – tegelikkusest ülikauge müüdina. Seepärast ärgu pandagu imeks, kui sügavad vaimud nagu Rudolf Kassner ja Spengler universaalfüsionoomia vana idee jälle üles võtavad. Võib-olla on kogu maailmaprotsessil midagi sisekülje taolist? Seda ma ei tea. Kuid kindlasti on selline sisekülg elu kogualal. Siin pole nähtumused mitte ainult olemas nagu surnud kehade puhul, siin nad tähendavad alati midagi. Ja alles tähendusest lähtudes saadakse faktidest tõepoolest aru. Nii me jõuame uue filosoofia postulaadini, milles saab lahenduse Ida ja Lääne vastandlikkus. See on mõtte filosoofia. Tuntud filosoofiaist erineb ta ainult oma koha ideaalsuse poolest. Ta lähtub vaimuolemuse sügavamast kihist kui senised. Kanti filosoofia selgitas kogemuse mõtte tunnetava inimese suhtes. Küsimuse selline asetus ei tähenda mitte viimset võimalikku. Mida me mõtleme, läbi elame, teeme, on omakorda mõtteväljendus, kuuludes sügavamate ühenduste koosseisu, mida pole seni veel mõistetud, kuid mis kahtlemata on niisama mõistetavad nagu pinnalised ühendused. Ka religiooni alal ei jää müüt alati viimaseks sõnaks. Oma “Reisipäevikus” olen ma praktiliselt juba näidanud, kuidas on võimalik teadvuse sügavamasse kihti tsentreerudes nähtumuse kaudu erinevate religioonide, mentaliteetide, kultuuride, keelte jne. mõtet vahetult mõista; senise filosoofia ja religiooni viimast sõna, filosoofilist, psühholoogilist ja religioosset kuju võetakse seejuures algusest peale millegi sügavama väljendusena. Mis seal luulelises vormis ühekordsena teoks sai, peab nüüd kõikide reeglipäraseks praktikaks muutuma. Teist tunnetuse edendamise teed ei ole. Kuid see tee on ka tõepoolest käidav kõikidele, kellel piisab andekust. Et nõnda on, seda võiks kõige selgemini näidata võrdpilt keele neljast korrusest. Sõnad lauses tähendavad kõigepealt ainult seda, mis nad on vahetusrahana, mis seega on objektiivne, sõnastiku abil kindlaks tehtav. Teiseks nad tähendavad, mida teatud inimene nendega ütleb. Kuid see, mis ta ütleb, ei tarvitse tema arvamust täpselt edastada – väga vähestel on nii hea väljendusoskus – ; sellega oleks juba võimaliku mõtte kolmas korrus kindlaks tehtud. Alles neljas tähendaks õige arusaamise korrust: see, kus mõte, mida vastav isik silmas peab, kattub ühenduse mõtte kui sellisega. Kolmel esimesel korrusel kõnnib iga arusaamisvõimeline päevas palju kordi üles-alla ebateadlikult. Nüüd on tarvis teha sedasama teadlikult; iseäranis on nüüd tarvis, et neljas korrus vaimse eluasemena sisse seataks. Kuna ta rajaneb alumistel, kuna tuttav trepp viib otse tema juurde edasi, kuna uut liikumisviisi, et kõrgemale tõusta, tarvis ei lähe, siis on eesmärk saavutatav. On võimalik jõuda selleni, et viimse mõtte haaramine muutub millekski niisama vahetuks nagu nähtava maailma pilguga haaramine. Igasugusest kirjatähemääratletusest on see viimne mõte täielikult vaba, ta kuulub india arupa sfääri6. Kuid alles tema annab kujundisele tegeliku tähenduse. Kui õnnestub õppida elama nii sügaval iseendas, et igas nähtumuses selle mõte ära tuntakse, siis on niihästi kogu loodus kui ka iga müüt läbi nähtud. Siis pole mõttepildid enam, nagu pärandunud müütide enamuse puhul, pealispinnakujundised, vaid mõtte pildid sõna täielikus tähenduses, sest rõhk lasub mõttel. Siis on saavutatud teadlikkuse aste, millel tunnetav inimene oleks kujundiste eksitusist orgaaniliselt üle kasvanud.
Siinkohal oleksime siis taas jõudnud selle mõistmise probleemini, mis pole hindajale üks ega sama. Kordan: mõistuspärase tõestamise seosukohalt pole käesolev visand veel ühtki probleemi lahendanud, seda ei tahetudki teha; taotluseks oli üksnes raamatu juhtmotiivid esmakordselt õiges rütmis kõlama panna. Nii ma siis lõpetan tulemustega, mille õigsus selgub täiel määral alles hiljem. Tähtsaim nendest on järgnev: nähtumused on kõigest maailma kirjatähed. Nagu leiutaja lähtub nähtamatust plaanist, mis seejärel aegamisi materialiseerub, täpselt nõnda on ka vaimupotentsid ja – printsiibid kõikjal elu aluseks. Väljastpoolt neid haarata ei saa. Ükski tähestikuline kiri ei sisalda iseenesest oma seesmist mõtet. See aga, kes on enda jaoks leidnud juurdepääsu mõtteni, avastab, et nagu kõik välised nähtused kuidagimoodi seostuvad, nii on kontakt ka kõigi vaimumaailmade vahel. Seepärast peavad inimesed olema en rapport7, et üksteist mõista, seepärast on seal, kus iga väline võimalus iseenesest puudub, vastastikuseks arusaamiseks piisav too seesmine ühendus. Mõtte haaramine on algfenomen, nähtus a priori, sõltumatu vahendusist, mida ta kasutab. Põhimõtteliselt ei kerki seega küsimus, kuidas ma üldse mõistan, vaid: kui sügavalt ma maailma mõistan. Iga mõtteühenduse saab tagasi viia endast sügavamale; nii võib jätkata lõpmatuseni. Sellest tuleneb järgmine tõdemus, millele ma saan siin lõpetuseks ainult vihjata. Empiirilisega võrrelduna tähendab metafüüsiline mõistmine ainult sügavamat mõistmist; religioosse mõtte maailm ei märgi teistsugust, vaid sügavamat vaimumaailma. Niisiis peaks pidama paika, mida Otto Flake ütleb: maailm on kontsentriline fenomen. Nüüd kerkib küsimus, kuidas jõuan ma selleni, et sügavamalt mõista. Selle jaoks on ainult üks tee: muuta teadvusseisundit. Mida sügavamalt iseendasse tungitakse, liites oma teadvusega üha sügavamaid mõtteühendusi, mis omakorda hingestavad sügavamaid elujõude, seda avaramaks muutub maailma ulatus, millega vaimselt kokku puututakse. Kes iseenda sügavaima põhjani tungiks, sellele oleks ühtlasi läbinähtav kogu empiiriline tegelikkus. Ta oleks kõrgemal Hommiku- ja Õhtumaast, kõrgemal erinevusest metafüüsika ja empiiria vahel: üks, oma minasse kesestunud ühendus ümbritseks mõttekalt liigendununa kogu maailma. Säärase seisundini jõudnul oleks saavutatud see, mida nimetatakse jumalikuks kõigeteadmiseks.
MÕTE JA VÄLJENDUS KUNSTIS JA ELUS
Nagu ma eelnenud ettekandes hommiku- ja õhtumaise mõtlemise erinevuse ainult seepärast kõne alla võtsin, et selle juurest sügavama probleemini jõuda, nõnda toimin ka seekord. Kunstikriitikaga pole mul vähimatki tegemist, see olgu juba ette öeldud. Seepärast pole mul ka häbi võimalike vigade pärast üksikasjus; esitan oma küsimuse metafüüsikuna; seetõttu ei kujune mu empiirilised eksimused tõe nägemisel arusaamisvõimelistele takistuseks. Tõepoolest: vaadelda kunsti ja elu ühest vaatepunktist, nagu antud juhul eesmärgiks, saab õnnestuda ainult metafüüsikul; temale ju ilmuvad mõlemad paratamatult ühel plaanil. Kunst ja elu on mõlemad, kui määratleda abstraktselt, ühelt poolt mõte, teiselt poolt väljendus; tehnilisest küljest on mõlema puhul tegemist vaimsuse materialiseerumisega. Mida siis tuleks vaadelda materiaalse, mida vaimsena? Milles vaimne lõppude lõpuks seisneb? Et nendele küsimustele vastata, lähen ma praegu kõigepealt kunsti valdkonda. Vastuseta pole me juba eelmisest käsitlusest saadik. Ammendavama vastuse peab andma käesolev.
Sissejuhatuseks olgu lühike ajalooline vaatlus, täiesti visandlik, põhjalikkusest loobuv, täiesti mõttepildilikku laadi. Üheksateistkümnendal sajandil valitses Saksamaal mõnda aega klassikute ajajärgu jätkuna niinimetatud idealistlik kunstikäsitlus, mis Goethe mõtteavalduste põhjal on veel praegugi igaühele tuttav. Sellele käsitlusele vastavalt oli kujutava kunsti kutsumuseks esitada ideaalset-abstraktset