vähem kui granaat, lennuk ja välk. Ükski arusaaja ei saa enam kahelda, et uus liikumine, nagu ta tänapäeval esineb, suubub ummikusse. Bolševism muutub ainsana enese kestvust taotledes just selleks, mida ta tahtis hävitada; passivistlik kunst ja elulaad sureb taas raudseks muutunud ajas kehvveresuse ja verevaesuse tõttu välja; mis aga puutub ekspressionismi kui teatud kunstiliiki, siis kuuldakse, kuidas selle algselt innukaimad austajad järjest üksmeelsemalt tunnistavad, et ekspressionism läheneb lõpule. Niisiis ka selle noorima ja erilise väljendamistungi puhul, kui õigest instinktist ta ka tuleneks, peab lõpuks tegemist olema samasuguse arusaamatusega nagu idealismi ja naturalismi puhul. – Ainult selle arusaamatuse selgitamine saab kätte näidata edasimineku seisukohalt olulise tähtsusega tee. Ainult selleks, et ülevaatlikul teel selle probleemini jõuda, olen ma eelnenud ajaloolis-kriitilise skitsi visandanud. Nüüd oleme valmis, et nägeva pilguga metafüüsilise problemaatika sügavustesse sukelduda.
Kui võrdleme tõeliselt spirituaalse kunsti, näiteks kristliku keskaja või siis Hiina, kõigi aegade sügavamõttelisima kunsti meistriteoseid modern-ekspressionistlikega, ja kui teiselt poolt meile tuntud spirituaalse teadmise ülimaid avaldusi, Jeesuse, Buddha ja Lao-zi ütlusi kõrvutame praeguse teosoofiaga, siis avastame kaheldamatu proportsionaalsuse. Kui ekspressionist maalib looduse-vastast või – võõrast, siis ei vii teda selleni üldsegi meelevaldsus: ta kujutab õigesti, mida näeb tema seesmine silm – organ, mis suurel määral kuulus Goethele, mis algselt näib olevat omane kõikidele lastele, see aga, nagu igaüks unes, ei näe väliseid sündmusi, vaid oma siseelu mõttepilte. Põhimõtteliselt radikaalne ekspressionist seega ei jäljenda: ta annab loomingus oma hinge alateadlikele liigutustele sümboolse väljenduse. Sellest vabanemise (ärareageerimise) tunne, kui ta on end väljendanud, sellest tema loomingu mõistetamatus igaühe jaoks, kellele see sarnast ei tähenda; sellest tõsiasi, et iga ekstsentrilist, kuid siiski ehtsat ekspressionistipilti on põhimõtteliselt võimalik psühhoanalüütilisel teel õigesti tõlgendada. Teisiti pole asjad ka tegelikkuse erinevate tasanditega, mille olemasolu väidavad teosoofid: siingi on tegemist teistsuguste, sügavamal paiknevate teadvusekihtidega, millele vastab teatud liik fenomene, mida me normaalsetes oludes ei tunne ja mida ka siin tuleb mõista mõttepiltidena. Kui Rudolf Steineri ettekannetest loetakse vormi, tarkuse jne. vaimude kohta, siis saadakse esialgu mulje primitiivsest animismist ja vormiliselt on see õigustatud. Kuid tegelikult on mulje ebaõige, ükskõik kas nimetatud vaime Rudolf Steineri teadvusest väljaspool esineb või mitte; ta on ebõige sellepärast, et antud juhul ei panda mõtet meelevaldselt nähtumustesse, vaid ümberpöördult: mõte sünnitab enesest nähtumusi. Ekspressionism ja teosoofia on mõlemad ülimalt huvitavad, nad näitavad kätte tee veel vaevu läbiuuritud hingekihtide juurde. Kuid tegelikkus, millest nad räägivad, ei ole hoolimata nende kinnitusest vaimne tegelikkus. Sõnu saab kindlasti valida oma suva kohaselt; aga kui looduse ja vaimu vastandlikkus peab endas kätkema püsivust ja kriitilist mõtet, siis pole igasugune kujundis iseenesest vaim. Kujundis kuulub, ükskõik missugune on tema avaldumisviis, fenomenide maailma, mis seadust järgides omavahel seostuvad, olles seega koostisosa piisava avarusega käsitatud looduses, mille hulka hinge alateadlikud kihid kuuluvad täpselt nõnda nagu teadlikud; seesama kehtib ka, kuivõrd nad on tõeliselt olemas, teosoofia kõige hälbivamate tasandite kohta. Need on teatud nähtumusliikide valdkonnad, mille põhjaks võib vaim muidugi olla, kuid iseenesest nad vaimu ei tähenda. Sõna “vaimne” tohib põhjendatult arvata ainult selle kohta käivaks, mis kuulub mõtte valdkonda. Tuletatagu meelde eelnenud vaatluse tulemusi: kõik vaimne kuulub tähenduse riiki; maine väljendus on igal juhul aineline, mistõttu selles suhtes pole erinevust kirjatähtede, sõnade, ideede, inimeste ja jumalate vahel – nad kõik on väljendusena looduse ilmingud. Seepärast ei pääse säärane, kes välismaailmast alateadvuse ja okultismi maailma laskub, õigesti mõistetud vaimule lähemale – ta vahetab ainult ühe nähtumustetasandi teise vastu. Niisiis näitavad ekspressionistlik kunst ja teosoofia küll kätte tee looduse sügavamate kihtide juurde, kuid ei aita avada vaimu, mille olemuseks on tähendus. – Et selline tõlgendus pole meelevaldsusakt, mis peab tulema kasuks eeldatud, kuid vaieldavale vaimudefinitsioonile, seda tõendab kontrollkatse, mille võib läbi viia iga suure spirituaalsena tunnustatud kunsti, samuti kõikide tõeliselt suurte tarkade ja pühakute õpetuste najal: nad kõik annavad vahetult teadust mõtte ja ainult mõtte kohta. Hiina parimatel Buddha-piltidel kõneleb vahetult Buddha-religiooni mõte, keskaegse kujutava kunsti sügavamõttelisimad tooted, näiteks Siena varaseima maalikoolkonna omad, esitavad vahetult kristluse mõtte; iga kujundis toimib siin kõigest väljendusvahendina, mille kaudu mõistetakse vaimu niisama tahtmatult, nagu lauset lugedes ei pöörata tähelepanu kirjatähtedele. Ja siin pole tegemist allegooriaga nagu idealistliku kunsti puhul, vaid transtsendentse vaimu niisama vahetu väljendusega, nagu on tegemist loodusega suure naturalisti maastikumaalil.
Täpselt niisama, fenomenaalsusest sõltumatuna, väljendavad suurte pühakute ja tarkade sügavaimad ütlused vahetult mõtte tõdesid. Sellest tõigast olid asjaosalised ka nõnda teadlikud, et nad ei jätnud endist ettekavatsetult maha kindlapiirilisi õpetusi, s.t. oma arvamuste ajaliselt-ruumiliselt piiratud ning seetõttu surelikke kehastusi, ning okultismi suhtes, mis looduse sügavamaid kihte vaimseks pidades taotleb nende tunnetamist, võtsid nad sõnaselgelt eitava hoiaku. Kristus müristas imejanuste “abielurikkuva soo” vastu, Buddha hoiatas jumalate ning sarnaste nähtustega tegelemise eest, “mitte sellepärast, et neid pole, vaid sellepärast, et nende vaatluse alla võtmine pääsemise seisukohalt ei too kasu”; ükski ehtne pühak pole kunagi seesmiselt heaks kiitnud ebatavaliste jõudude toimet, mis temast väljusid, kui see toime, mis vägagi kergelt juhtub, hakkas takistama olulise tunnetamist. Ja nüüd me jõuame otsustavalt iseloomuliku juurde: sügavaima mõtte esitus pole ühelgi tõeliselt suurel juhul vajanud isegi mitte ebatavalisi ja kaugemale jäävaid väljendusvahendeid. Nagu Kristus ja Buddha argieluliste sõnade, tõdede ja kujundite kaudu elule jumalikust sügavusest pärinevaid impulsse andes saavutasid ja jätkuvalt saavutavad ammendamatu mõju, nii lasub suurel spirituaalsel kunstil – pean silmas toda, mis mitte ainult ei pärine kosmilisusest, vaid mis kosmilisuse ka elamusena võimaldab – kõikvõimalikust lihtsustamisest ja stiliseerimisest hoolimata põhiliselt normaalsuse ja arusaadavuse pitser. Ta on objektiivselt mõistetav, täpselt nagu Jeesuse õpetus, mitte ainult sellepärast, et temaga on harjutud. See aga tuleneb just tõsiasjast, et ta annab mõttele vahetu väljenduse ainult seda silmas pidades. Vastavusega väljendatud mõte on sellele, kes kasutatud keelt tundes üldse on arusaamisvõimeline – nagu eelnenud ettekanne õpetas, ilma pikemata mõistetav. Arusaamatu on alati ainult fenomen iseenesest ja nimelt lihtsal põhjusel, et fenomenid kui sellised ei ole üldse mõistetavad; mõistmine suundub alati ainult vaimule. Seepärast räägib see kunstiteose vaimsuse vastu, kui ta pole mitte üksnes ainukordne ja ainuline, vaid ka arusaamatu, sest see tähendab tema põhilist seotust empiirilise juhusega; radikaalne ekspressionist ei saa enamusele vähimatki öelda sellepärast, et tema kunsti algpõhi ei paikne mitte vaimus, vaid alateadlikes hingekihtides, mille puhul on tegemist ühekordselt empiirilisega. Samal põhjusel räägib see kunsti vastu, ainult mõnda aega (moekõikumised jätan ma siinkohal endastmõistetavalt kõrvale). Mõte on ajatu ja põhimõtteliselt alati ühtmoodi mõistetav; ta elab sealpool eriliiki ja arvu. Nagu raamatu mõte jääb ühesuguseks ükskõik kui paljudes erinevates eksemplarides, nii on igasugune ehtne mõte ajalis-ruumilisuse piiranguist sõltumatu. Seepärast jätkub tema toime läbi mistahes muutuste. Kuid seda suudab ainult sügavaim kõige silmapaistmatumal kujul. Ta ei vaja mingeid oskussõnu, tema ilmingus pole midagi okultset, mitte midagi mõistatuslikku. Mida lihtsam on tema väljendus, seda tungivamalt ta mõjub. Ei mingit imet, seda vahetumalt ning seetõttu hõlpsamini teda mõistetakse. Siiski on see kõigest üks külg; sügavaimad mõttetõed annavad väljenduse elu põhitoonidele. Need võnguvad alateadlikult igaühes; kergemini kõikidest teistest hakkavad nad kõlama, sest et kõik teised lasevad neid kaasa võnkuda, mistõttu nad kõikidest teistest sagedamini ja valjemini tabavad kuulmismeelt; samuti hakkavad nad kõlama seda kergemini, mida vaesem on parajasti ülejäänud toonideskaala. Ja siis suundub mõistmine igas olukorras vaimule, nii et mõte muutub arusaadavaks seda varem, mida vaimsema kohta ta käib. Loomulikult ei tarvitse ta arusaadavaks muutuda mõistuslikult, ta võib seda olla intuitiivselt. Siin on võti just kõrgemate religioonide kogemuslikult kergeima ülekantavuse probleemi jaoks, samuti selleks, et omaette nähtusena mõista keele geniaalsust,