>
MERETAGUNE MAA
MILLAL LÕPEB LAPSEPÕLV
MA TRIIGIN PRUUDIKLEITI. Kleit on maani, kõrge kaelusega, pikkade puhvvarrukatega, lokkavast kreemjast siidist. Kleit on nii pikk ja raske, et ei taha kuidagi triikimislauale mahtuda, vaid libiseb ikka ja jälle jonnakalt maha. Kortsud ei tee kuumast triikrauast väljagi ja ega ma väga kuumaks julge rauda sättida – mis siis, kui kõrvetab ära? Kortsud on sügavad, sest pruudirüü, nii pikk kui ta on, pole mahtunud kapis riidepuule, vaid seisnud korralikult kokkupanduna riiulil. Õigemini mitme kapi riiulil, mitmes kohas ja – kui mitu aastat? Arvutan endamisi, lahutades 2010st 1942. Saan 68, koguni veidi üle 68 aasta, sest juunist oktoobrini on veel neli kuud.
Mu ema ja isa pulmad olid 21. juunil 1942.
See on ema pruudikleit, mida ma nüüd triigin.
On pühapäevahommik. Kalender näitab 10. oktoobrit 2010. On selle aasta kõige päikeselisema sügisnädala viimane päev. Päike on säranud hommikust õhtuni, mähkides oma kiirtesse kuumast suvest raugeid ja sügise karguses hingavaid puid ning kullates ümberkaudsete linnamajade aknaid. Tänagi pole päike ja üksnes oktoobrikuule omane valgus veel kadunud, need mõlemad on alles, kõik kordub, nagu korduvad tulevikuski imetabased sügisnädalad, mil puulehtki ei liigu.
Ainult inimene ei kordu.
Ma ei ole rahul. Mulle tundub, et ma ei saa seda kleiti ealeski sirgeks! Mitte iial! Juba terve tund on läinud ja mul ei ole rohkem aega!
„Ära muretse, mis sa tast nii väga, see on nüüd hea küll…” kuulen ema rahustavat ja leplikku häält. Nii on ta vahel ikka öelnud mulle, muretsejale ja maksimalistile.
Ema oleks nagu tänagi veel siin, istumas tugitoolis või aknast välja vaatamas köögis, kus praegugi on ta poolik teetass, lusikas sees. Ma ei ole seda tassi puutunud ega pesnud. Veel mitte.
Kleidi alläär on õige pisut-pisut kulunud, ainult ühest kohast. Jäi see serv ehk pulmapäeval kinni mõne põõsa külge, kui kaunis tumedapäine pruut ja tema tikksirge lokkisjuukseline peig aias jalutasid või piltnikule poseerisid? Siidpesus, mis kleidi juurde kuulub, on siiski mitu imepisikest auku ja slepina looklev pikk loor on servast rebenenud.
Jah, aga kuidas ma nüüd viin sellised riided…? tõuseb minus äkki kahtlus. See pole ju päris tavaline, et… Võib-olla peaksin…?
Võtan puhta valge paberilehe ja kirjutan sellele esimese sõna: „Hea…”
Mõtlen hetke, tõmban „hea” maha – see tundub mulle liiga isiklik, ma ju ei tunne seda inimest – ja asendan sõnaga „lugupeetud”. Järgmist sõna ei leia ma kohe, kuid lõpuks saan kokku pöördumise: „Lugupeetud riietaja. Mu ema viimane soov oli, et ta saaks selga oma pulmakleidi. Vabandust, kui need ligi 70 aastat seisnud rõivad ei näe enam väga head välja…”
„Jama!” saan järgmisel hetkel aru. Aina muretsen selle pärast, mida teised, olgu või võhivõõrad, minust mõtlevad! Terve oma elu olen ma teiste heakskiitu oodanud. Ma olen lihtsalt argpüks.
Pruudikleit, mida ma triigin, näeb ju välja suurepärane, seda pole põhjust häbeneda. Imeline siid, mille vastu ajahammas on olnud võimetu. Raske kreemjas kangas, mis osteti raha eest, mille vanaisa Herman teenis oma talu mullika müügist.
Heidan pilgu kellale. Jah, ma peaksin olema juba seal ja seal, ja ema riided peaksid olema homme varahommikuks õigesse kohta viidud, aga – see kleit ei ole ikka veel sirge!
Ma triigin edasi. Mõistes, et see argitegevus laotub justkui loor üle ja ümber minu, varjates teravat, kirjeldamatut valu, mis minu sees pigistab.
Alles tasapisi hakkan aru saama, kui suur inimene oli minu nääpsuke ema. Suur on see, kes varasemate raskuste järel suudab olla elusügises sama päikseline, nagu on olnud see nädal tänavu oktoobris.
Mitte iial ei ole mitte keegi valmis, kui ta kõrvalt lahkub lähedane, vahest kõige lähedasem inimene, kes alles oli siinsamas, liikus, rääkis, lohutas kui vaja. Olgu ta kas või juba saja-aastane. Minu emal jäi 91. sünnipäevast veidi rohkem kui kuu aega puudu.
Ma tahaksin uskuda, et suudan oma valu talitseda, et see kaob iseenesest, lahustub olematuks. Mõistus ütleb, et surm kuulub elu juurde ja nii nagu suve järel tuleb sügis, nii astub ka inimese ellu sügis ning seejärel talv, millesse elu rahulikult ja loomulikul viisil hääbub. Mina, arukas ja mõistlik inimene, tean ju seda! Ma olen tugev!
Tühjagi. On taas aeg tunnistada, et kõik ei ole inimese, liiatigi üheainsa küpses eas naise kätes. Inimene ei ole kõikvõimas ega otsusta maailma tuleku ega siit lahkumise üle.
Ma triigin ja triigin ja mulle tundub, et mu lapsepõlv lõppes alles üleeile, kui lahkus mu ema.
MILLAL ALGAB LAPSEPÕLV
KEVAD ON SEL AASTAL VARAJANE. Aprilli alguses annab päike endast julgesti märku, õhus on ootust ja armastust. Eriti neile, kellele see aprill tõotab tuua erilisi elusündmusi.
Tallinnas Sakala tänava sünnitusmajas, seal, kus aastakümneid hiljem asub hoopis teistsugune asutus – Eesti Pank –, on noor naine ilmale toomas oma esimest last. Ta on oodanud maimukest mitu aastat, sest miskipärast ei ole naise keha olnud valmis lapsekandmist vastu võtma. Sündmus, mis nüüd tulekul, on seda enam igatsetud.
Sünnitusmaja akna taga, kus elab oma elu kivine kesklinn, laulavad linnud ja särab päike. Tuhudes naisel pole silmi ega kõrvu seda märgata, tal on endaga tegemist.
Sünnitusmaja on haigla ja siin elatakse haiglaelu, rangemat kui muudes haiglates. Sünnitusmajades on kõik ülimalt keelatud järgmistelgi kümnetel nõukogude aastatel. Ei mingeid külastusi! – ja oleks parem, kui lilli ei toodaks. Nakkusoht vahib igast nurgast vastu, kas siis seda ei mõisteta! Nõukogude riigis valitseb karm kord, nagu poleks sõda oma õhuhäirete ja komandanditundidega veel lõppenud.
Asjad, kehvad olud ja nendega seotu pole sellel aprillikuul tähtsad. Sõda on teinud inimese ja inimelu tähtsaks. Sõjast on möödas napilt neli aastat.
Naine mõtleb elust, mis tema sees tuksub.
Kuid sõda on paratamatult kõigil meeles, sest sõda on pööranud elu sootuks teistpidi. Miski pole enam endine – nii, nagu oli kümmekond aastat tagasi Eesti Vabariigis.
UUTMOODI INIMESED ja teistmoodi suhtumised ilmutavad end igal pool, kas või siinsamas sünnitusmajas. Õblukese eesti naise kõrval ootab oma esimest last lopsakas venelanna. Kui järjekordne valuhoog ta keha raputab, kostab naise suust vali, kogu maja raputav appikarje: „Stalin, dorogoi Stalin, pomogi! Dorogoi Jossif, požaluista, pomogi!”1
Tuhudes eestlannale on see appihüüd nii uskumatu, et ta juba pelgab, kas äkki on tema valu pannud teda kuulma olematuid appikarjeid. Kuid natukese aja pärast kostab taas südantlõhestav hüüd ja jälle kõlab sama, kõrvalvoodi-lamajas judinaid tekitav mehenimi. Pole kahtlust, et slaavitar kutsub just seda inimest elutähtsal hetkel appi. Mis sellest, et tõenäoliselt on naine appikutsutavat oma ihusilmaga näinud üksnes pildi pealt.
Eestlannagi pole oma valudes üksi. Ta paneb käed risti ja palvetab. Temal on Jumal, kelle poole ta ei pea kisendades pöörduma, vaid keda ta kutsub vaikides, ilma ühegi sõnata, isegi sosinal mitte – südames vaid. „Sina oled mu kilp ja mu varjupaik” – selle lause on naine tikkinud ühele oma paljudest peentest käsitöödest.
Mis kõik oleks võinud selle kevade hakul juhtuda, mõtleb naine. Kevad, mis oma voolavate lumesulavete ja valguse võiduga tundub nii tavaline, pole seda ometi mitte. Vaid kaks nädalat on möödas ajast, mil Eestimaad on raputanud arusaamatu ja traagiline sündmus, justkui laastav maavärin. 25. märtsil algas paljude ilmsüüta eestlaste küüditamine külmale Siberimaale.
Naise isa ja ema, Harjumaa suure talu peremeest ja perenaist, oleks võidud samuti kulakuiks tembeldada. Vanemaid päästis see, et neil polnud ühtki teenijat ega sulast, kõik talutööd tehti suureks kasvanud laste abiga. Üks lastest oli tema, praegu lapseootel naine. Nende Valingu küla