Lauldakse tihti samal viisil nagu meie kirikus, kus isa jutlust peab, aga räägitakse teises keeles. Ma saan aru ainult mõnest sõnast ja „härra” öeldakse seal hoopis „herra”.
„Miks sina inimestele kirikus „härra” ei ütle?” tahan isalt teada.
Isa hakkab naerma: „Raadios on ülekanne Helsingi jumalateenistuselt ja õpetaja räägib soome keeles,” selgitab isa.
Veel saan teada, et „herra” on soome keeles nii „härra” kui ka „Jumal”. Ja kui on „Jumal”, siis tuleb kindlasti kirjutada suure algustähega.
Olgu peale. Piltidelt on näha, et Jumal on mees. Las ta siis olla pealegi härra.
MEIE HOOVIL asub väiksem maja, mille ühes otsas on pesukuur, keskel puukuur ja teises otsas lehmalaut. Viimases ei ole iseenesest midagi üllatavat, sest Saaremaa pealinna tänavail kõnnivad täie õigusega lehmad. Meiegi peretädil on lehm – mitte musta-valgekirju, vaid ikka Saaremaa punane. Punakaspruuni ehk ruske värvi järgi on ta saanud nimeks Russi.
Lehmi on siit kandi tänavate majapidamistes nii palju, et hommikuti astub Tori jõe äärde Loode karjamaa poole terve kari. Mulle meeldib lehmi vaadata pigem kaugemalt, näiteks aiaposti otsast, kus ma tavatsen istuda ja ümbritsevat maailma silmitseda. Vähemalt üks kord aastas, jaanilaupäeval, aga söandan ma minna Russile lausa nina alla ja talle pärja pähe sättida. Kombe kohaselt lähevad loomad sel päeval karjamaale, perenaiste või laste punutud lillepärjad peas.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.