ei lenda, ilm oli nii paha. Ootasin lõunani – ei, siis veel õhtuni ja siis ei jäänud muud üle, kui jääda sellega rahule, et oled SEAL.
Olin lõpmata kurb ja mures, aga Jumalale tänu, päevad ja ööd on möödunud ilusti. Panen Hille nüüd iga päev enda juurde voodi. Ta on nii armas, võtab mu kaissu ja räägib väheke minuga omas keeles ja jääb siis rahuliste magama. Erilist igatsust Sinu järele ei saa aru.
Ainult sellel pühapäeva õhtul, kui Sa hommikul läksid ja mina Peetelis olin, siis oli ta Mamma juures mängides haledasti nutma puhkenud ja jäänud omaette mõttesse. Ta on imeline laps, et ta niimoodi nagu sügavasti mõtlema jääb… Sinu pilti, seda viimast, armastab ta tihti päevas vaadata. Näitab aga sinna kapi peale, öeldes ise „iss-iss”. Muidu mängib hulgad ajad oma aias ja ajab oma juttu, aga praegu istub mul süles, ei lase kirjutada, tahab minult sulepead kätte saada, muudkui näitab ja ütleb: „Anna, anna!””
Kui meheema ehk Mamma ehk Linnamamma last hoidma tuleb või jäävad kostil olevad suuremad lapsed Hillet vaatama, siis läheb ema teiste sekka, Peeteli laulukoori. Hea lähedal on minna. Peeteli on Pelgulinna oma pühakoda Preesi tänavas, seni Eestis uusim, enne sõda, aastal 1938 sisse õnnistatud luteri kirik. Naine saab sealses laulukooris laulda kuni Saaremaale kolimiseni.
Pommitamistes on purunenud uue kiriku kaunid maalitud altariaknad, õnneks ei ole kirik palju kannatada saanud. Kevadel ja suvel 1950 ei oska kirikulised veel koledaimaski unenäos ette näha armsa pühakoja lähitulevikku.
Nimelt tehakse sellest Eesti Telefilmi võttepaviljon, mistarvis müüritakse kinni hoone kõik aknad ja kirik lakkab olemast kirik. Kiriku varad tassitakse laiali, lõhutakse tornikiiver, läheb kaduma kirikukell…
Helgeimgi unenägu aga ei ennusta Peeteli laulukooris käivale ja tütrekesega Pelgulinnas jalutavale noorele naisele, et tal on õnn näha Peeteli kiriku uuestisündi. Ometi osaleb ta 1998. aasta kaunil sügispühapäeval koos ammu suureks saanud tütrega rõõmsal sündmusel, Peeteli kiriku uute akende avamisel. Elusügisel saab ta omal jalal veel kaua käia uuesti toimivas Peeteli kirikus. Samast, helevalgest ja üleni uuendatud pühakojast saadetakse ta samuti sügisel, 16. oktoobril 2010, viimsele teekonnale.
Ent nüüd, suvel 1950, on terve elu veel ees.
„KOTORÕI TŠAS?”2 äratab vastutulija küsimus noore naise mõtetest. Naine tõstab pilgu: küsijaks on teine noor naine, natuke vanem laps käe otsas. Siin kandis liigub nüüd palju vene keele kõnelejaid. Kuidas saabki teisiti olla, venelased ju võitsid sõja. Ja kuuldavasti tuleb inimesi Venemaalt aina juurde ja juurde, sest Eesti on nüüd suure kodumaa üks osa. Siinsamas Koplis töötab täistuuridel Balti Manufaktuur, suur vabrik, kuhu on vaja kangruid – tööd tulijatele jätkub.
Noored eesti emad ei oska vene keelt, ei oska temagi, kellelt nüüd kellaaega küsitakse. Aga seda lauset ta teab ja see meenutab talle taas midagi, mida ta ei tahaks meelde tuletada, kuid mis meenub vägisi.
Pärast Punaarmee sissemarssi Tallinna ilmus kamp vene sõdureid hobuste ja vankritega ka nende tallu. Sõdurid olid näljased ja kolistasid aidaukse taga, teades, et uks varjab liha ja muud söödavat, ennekõike aga vilja.
Naise abikaasa Raul, kes tulijatele esimesena ette jäi, kinnitas, et aida ust ei saa lahti, võtmed on vanaperenaise käes ja vanaperenaine on Keilas kirikus. Sissemurdjad jäid vaevu seda uskuma, ust siiski esialgu maha ei murdnud, kuid tühjade kätega samuti lahkuda ei kavatsenud.
„Kotorõi tšas?” küsis üks neist ja kui Raul oma käekella vaatama hakkas, murdis üks sõdureist tal käed oskuslikult selja taha, teine aga võttis kella randmelt ja libistas oma sõduripükste taskusse. Sama taheti teha ka mehe abielusõrmusega, kuid mees osutus kallaletungijatest kiiremaks, kiskus käe lahti ja sõrmuse kiiruga sõrmest ning heitis selle kivivaresse. Sõdurid sobrasid tükk aega kivide keskel, lootes vääriseset leida, kuid sõrmus oli kadunud nagu tina tuhka. Imekombel ei võtnud sõjamehed relva välja, küll aga läksid uuesti aidaukse taha, murdsid selle maha ja laadisid vilja vankritele.
Peremees Herman vaatas, kuidas täislastis vankrid õuelt minema veeresid, rada taga, vili vankrilt lohakalt maha pudenemas. „Sellepärast nad on näljas,” pressis Herman läbi hammaste. „Nemad ei tea, mis vaevaga leiba saadakse…”
Kui kutsumata külalised olid läinud, astunud noore naise mees, Raul, kivihunniku juurde, kergitanud esimest kivi ja… võtnud selle alt välja oma sõrmuse.
„Kotorõi tšas?” kostab nüüd uuesti naise kõrvu nõudlik küsimus. Ta vaatab küsijale altkulmu otsa, siis aga mõistab, et äsja meenunust hoolimata pole mõtet küsija vastu vaenulik olla. Küsija ja tema laps on lähiminevikus sama vähe süüdi kui tema oma lapsega.
Sõda on süüdi.
Naine raputab vastuseks vaid pead ja näitab oma kätt – tal ei ole kella, täna on ta unustanud kella randmele panemata. Teine naine noogutab, naeratab ja ütleb: „Do svidanija.”3 Eestlanna teab sedagi sõna ja noogutab vastu. Naeratada pole tal aga nii kerge.
Aeg on koju minna, tütreke on vees sulistamisest tüdinud ja nõuab: „Uppauppa!” Mis muud kui sülle, aga enne seda on vaja laps veest välja tõsta, ta jalad kuivatada ja kingad jalga sättida.
Kingad, jah. Kuid kärus on ootamas vaid üks king. Teist ei ole. Naine pöörab käru pahupidi, käib läbi rannaääre ja laps juba kärus, vaatab hoolikalt üle teeraja, mida mööda nad mere äärde tulid. Ei midagi. King jääb kadunuks.
SELLEST SEIGAST saab aastakümneid hiljem pealkirja Eesti Vabariigi taasiseseisvumise 15. aastapäevaks korraldatud esseevõistluse võidutöö „Kadunud kinga otsimas”, milles kirjelduse taustaks on samuti Stroomi rand ja autoriks seal toona emaga jalutamas käinud väike tüdruk, ammu suureks saanud Hille Karm.
Kindlustusfirmas kommunikatsioonijuhi ametis oldud aastate järel on see üle pika aja mu tõsisem kirjatükk. Essee kirjeldab riigi ja inimeste omavahelisi suhteid, kirjelduse taustaks on Stroomi rand. See paik on vaba riigi üks mudel: vahepeal kaotatud, siis uuesti leitud ning korda tehtud maalapp seal liikuvate inimeste, nende elukäikude ja kommete ning kõneldavate keeltega.
Nüüd lehvib Stroomil sinimustvalge lipp ja samas on kuulda palju vene keelt. Merelähedasele pingile istudes võid seal kaaslaseks saada pensionieas naise, kes jutustab kogu oma eluloo. Alates sõjajärgsest ajast, mil tema ohvitserist isa Tallinna suunati, seejärel sellest, kuidas temast endast sai mõne aasta pärast Balti Manufaktuuri kangur, kuidas ta õppis eesti keelest aru saama, aga kuidas tal ikkagi on kergem emakeeles rääkida… See, mida ta räägib, on pigem monoloog, mõeldud talle enesele psühholoogiliseks eneseabiks.
Võib-olla said aastaid tagasi siinsamas kokku just meie emad ja tema ema küsis minu emalt kella? Noored naised, kes nii eneste kui ka oma laste edaspidist saatust ei saanud kuigivõrd juhtida.
MEIE MAJA SEES JA ÜMBER
1950. AASTA EELVIIMASEL PÄEVAL kirjutab ema oma vanematele Valingule kirja juba Saaremaalt:
„Jõuluõhtul olin mõtteis teie juures. Me Hillekesega ei saanud kirikusse minna, tal oli natuke nohu ja köha. Süütasime kodus küünlad ja Hille laulis: „Ma tulen… Ma tulen…” Eks see oli tema lühendus jõululaulust „Ma tulen taevast ülevalt”. Esimese püha õhtul läksime koos kirikusse.
Tüdruk vaatas algul jõulupuid ja oli vaikselt, aga kui nägi, et isa on seal ees puude vahel, siis hüüdis kõva häälega: „Issi sülle, issi sülle!”
Kolmanda püha õhtul tulid ümbruse lapsed meile kokku. Oh kus siis oli meie lapsel rõõmu! Kui pakke jagati, siis ta läks kiiresti, ütles minu etteütlemisel oma kuusepuu salmi julgelt ära. Aga talle oli kolm pakki ja ta pidi kokku kolm salmi ütlema! No saime ikka kahe peale hakkama.
Täna