sammu ja alustan teekonda köögini. Läbi kardinate kumava valguse järgi pakun, et vähemalt hommik on käes. Kuskilt ajusopist kangastub mulle pilt pilkasest pimedusest. Ja jälle tekitab see minus vaid segadust – kõik on pime, ent ometi näen ma ennast selles pimeduses.
Kaks – mulle hakkab tunduma, et ma vajan abi. Kolm – mu jalad alluvad aeglaselt mu tahtele. Just pingutamist ma hetkel vajangi. Neli – eneseületus. Mu keha vajab trenni ja eneseületamist. Viis – see siin just seda ongi. Mul on tunne, et veidi lähemale nihkunud kraanist just tilkus vett. Kuus – ma kuulen endiselt, kuidas veepiisk aeglaselt mind narrides ahvatlevalt vastu kraanikausi põhja kukub, tekitades märja ja kõlava heli, mis tähendab vaid ühte. Seitse – kas see oli ainuke tilk, mis sealt kukkus. Ma ei kuule rohkem seda lootust andvat heli. Ma puurin oma silmad tugevalt kraani külge, jäädes ootama järgmist veepiiska. Kaheksa – ma olen tugev, kangutamatu, ei anna alla ja hoian kindlalt oma pilku kraanil. Üheksa – võib-olla tilgubki see kraan harva. Ma pean lihtsalt ootama. Kümnes samm – ma olen umbes poolel teel. Ma ei anna alla. Ma olen loodud võitlema. Need sõnad mu peas tunduvad kuidagi tuttavad. Üksteist – hingata on raske. Ma ei julge suud avada ja oma häält katsetada. Mul on tunne, et see on valus. Väga valus. Kaksteist – ma olen segane … see kraan ei tilgu ja pole kunagi tilkunudki. Ma näen ja kuulen luulusid! Kolmteist – mis siis, kui siin majas pole ammu enam kedagi käinud ja vesi on kinni keeratud? Mul on palav. Kuum. Peas undab midagi lakkamatult.
Neliteist – see on peaaegu täiesti lähedal. Mulle tundub, et näen segistiotsal veel ühte veepiiska ennast kogumas. Kogumas, et piisavalt suureks paisudes alla kukkuda. Ma ei tohi lasta sellel alla kukkuda. See piisk on minu. Minu! Minu! Viisteist – ma nägin valesti. Või siis kukkus piisk nii kiiresti, et ma ei jõudnud märgata. Kuum. Kuusteist – mu peas on kõik kuum. Mulle tundub, et ma ei jaksa enam. Ma olen omadega segi! Seitseteist – ei, ma olen tugev. Ma saan sellega hakkama. See on lähemal kui enne. Külm higi, mis mind katab, muutub häirivaks. Kaheksateist – kui ma nüüd käe välja sirutaks, siis suudaks ehk peaaegu kraanikausile toetuda, selleni vajuda? Ma vajan tuge! Mu keel on vist kurgulakke kinni kuivanud. Kuidas ma selle sealt lahti saan? Üheksateist – ma hindasin ennast valesti. Mitte kakskümmend sammu, vaid kakskümmend üks. Ma ei jaksa enam. Keegi on kütte kinni keeranud. Mul on külm. Kakskümmend – ma sirutan juba käed ette, et toetuda kraanikausile. Mu pilk langeb kätele, mis on ebaloomulikult kõhnad. Need ei saa olla minu käed! Ma olen kindel, et näen iga viimast kui veresoont. Parandan – mõnda aega näen. Kõik on udune.
Mis mul viga on? Kakskümmend üks – ma vajun kraanikausi vastu sellelt tuge otsides. Vist on õhtu. Kõik läheb pimedaks. Ei! Natuke veel! Ma sain ju sellega hakkama! Kas keegi võiks tule põlema panna … ma ei näe enam midagi … nii lähedal …
Ma olen seda varem juba teinud. Siinsamas. Avanud oma silmi siin ruumis. Siin põrandal. Fuck … mis toimub? Ma olen jälle põrandal?!
Rebin oma silmad lahti üllatava kiirusega. Valus! Ma mäletan! Ma mäletan sama ruumi. Ma mäletan sama tunnet. See on kuidagi tüütu juba. Kõik on valus. Fuck – midagi on uut. Mu otsaesine, torkiv valu. See ju polnud varem valus.
Selili lebades osutub käe tõstmine näo kohale palju raskemaks, kui ma arvasin. See on nagu tükk liha. Shit … äkki ma peaks istuli ennast ajama?
Mu käsi langeb poolelt teelt tagasi rinnale. Lasen sellel vajuda põrandale, puusa kõrvale. Hetk hiljem kordan sama liigutust teise käega. Optimistlikult kõverdan oma küünarvarred väljapoole ja toetun nendele, et ennast istuli ajada. Viga? Ma ei jõua eriti kaugele. Lasen kätel paar sekundit jõuetult puhata. Keeran ülakeha küljele, jättes jalad paigale, justkui oleks mu alakeha halvatud ning üritan nüüd poolkülili uuesti.
Ei, ma ei anna alla! Ma üritan meenutada. Kas ma kukkusin? Kaua ma siin olnud olen? Ma ei anna alla. Ma saan sellega hakkama, ma saan sellega hakkama, ma saan sellega hakkama … nagu mantrat korrutades teen ma meeletuid pingutusi, mis lõpuks ennast ka ära tasuvad. Ma istun – jeee!
Veel natuke ja ma olen ennast hingeldades edukalt vastu valamukappi istuma lohistanud. Tõstan oma raske, lihakäntsakana tunduva käe suure pingutusega otsaette ja kombin seda sõrmedega. Õnneks pole katki, tundub.
Mulle meenub, miks ma siin olen. Just siin, põrandal, kapi ees maas.
Vesi.
Mu pea tuikab tuimalt. Ma ei oska sellele tundele isegi nimetust anda. Ma tean vaid, et pean ennast suutma uuesti püsti ajada. Vesi on see, mida ma vajan. Mul pole halli aimugi millal ma viimati jõin … või sõin?
Tegelikult muutub kogu korduma kippuv olukord juba tüütult rutiinseks, aga ma pole allaandja tüüp. Hmm … milline tüüp ma siis olen? Miks ma ei tea midagi enda kohta?
Vaatan kondiseid põlvi, mis lausa torkavad mu ürbi alt nähtavale. Korraks jääb pilk paljastele säärtele pidama, aga siis otsustan kiiremas korras püsti tõusta. See ajab veidi iiveldama … See pole see, mida ma ette kujutasin … see, milline ma välja näen.
Olen kindel, et kui oleksin veidi pikemalt kogu keharaskusega käele toetanud, oleks käsi suure raksuga purunenud. Ma peaaegu nägin vaimusilmas, kuidas luuotsad oleks naha alt välja vaadanud. Ei … ma suunan oma mõtted ja jõu parem jalgadesse. Ma pean ennast rahulikuna hoidma.
Üks väike võit on samm lähemale suuremale … võidule vist. Igatahes seisan ma nüüd püsti, toetudes valamukapile. See ongi see hetk. Tõehetk.
Neelan valusalt rinnus kasvava ängistava pitsituse alla ja sirutan parema käe välja, et kraani avada. Miljonid inimesed teevad seda millelegi mõtlemata iga päev … võibolla sadu kordi päevas … ilma mingi ootusärevuseta – kas sealt tuleb midagi … kui tähtis see on. Mina … seisan siin jalgade värisedes, kätt välja sirutades, lootes vaid, et keegi pole veevarustust kinni keeranud.
Klaas, mul on vaja klaasi. Mul on pakiline vajadus kuskilt mingi anum leida, ennem kui kraani lahti keeran. Võibolla hirmust, et sealt tuleb vaid mõni piisk, mille pean kinni püüdma. Võibolla harjumusest. Ma ei tea. Ma pole kindel.
Õnneks on klaasid kraanikausi kohal kapis. Valin neist ühe, mis tundub teistest kergem. Seda kätte võttes saan aru, et see tunne oli petlik. Klaas vajub heleda laksuga vastu kapi tööpinda. Kuid mu käsi on kindlalt ümber klaasi. Ei … nii lihtsalt ma alla ei anna. Käsi on kindlalt ümber klaasi … hoian seda oma haardes nii tugevasti kui võimalik. Nii tugevalt, et mulle tundub, et mu sõrmeluud annavad kohe-kohe järele. Peaaegu kuulen juba krõpsatust.
Ei … mõtted on jälle vales suunas uitama läinud … ma vajan vett. Mu luud peavad lihtsatele asjadele vastu. Eriti veel nii lihtsatele. Miks siin nii palav on?
Kui ma silmadega pingsalt klaasi ja kätt saadan, siis jõuab see kindlasti eesmärgini. Vähemalt mulle tundub nii. Hinge kinni hoides proovin ma kraani keerata.
See on maailma ilusaim heli. See heli, mida ma nii suure pingutuse peale lõpuks kuulen.
Kas sa kuuled? Oh jah, mina kuulen. Ma räägin kujutletavate inimestega?
Külm vesi hakkab sisinal jooksma, peatumata. Ma ei uskunud, et mu reaktsioon nii kiire on. Hetkega on klaas joa all ja pilgeni täis. Mu pilk on kinnitunud klaasile … ei … pigem veele selle sees. Väriseva käega tõstan selle oma huulteni.
Jumalik.
Pärast kolmandat klaasitäit tunnen ma lõpuks, et mul on peaaegu hea. Peaaegu. Vesi mu sees venitab magu … valusalt kiskudes, seda rebides. Kui vaid see kuumus mu peas … Vähemalt tundub, et vesi ei kao kuhugi. Veel mitte. Huvitav, miks see tühjas majas alles on?
Äkki see polegi nii tühi?
Ma pean korraks istuma. Diivan pole õnneks kaugel. Vaja vaid ennast ringi keerata ja mõned sammud teha. Ega ma ennast jälle üle ei hinda? Kohe, kui ma olen natuke hinge tõmmanud. Mu sooled tõmbuvad meeletu valuga krampi. Automaatselt tõmban ennast valust kummargile ja vajun sammu edasi. Ma olen kohe valmis. Just nii, üks samm korraga. Ei, ei kustuta tulesid jälle. Veel mitte. Palun!
2
Ere valgus läbi mu silmalaugude teeb haiget. Kuum laine laksab