Julgemata hingata. Vähemalt ma arvan, et ma istun samas kohas.
Silmi meeleheitlikult pilgutades ja ühte punkti vahtides ning üritades keskenduda, näen ma lõpuks helendavaid laigukesi pimeduses ringi hõljumas.
“Hei!"– veel üks hääl. Nõudlikult karm meesterahva hääl, mis ei püüa üldsegi sosistada nagu need teised. “Kui te, tõprad, siit kohe jalga ei lase, siis kutsun maja omaniku!”
“Omaniku? Ei, ei, mitte seda. Siin on turvaline. Palun mitte seda. Nad ei või mind siit leida!” pomisen ma paaniliselt mõttes, ise pingsalt pimeduses teisi hääli otsides. Vaikus. Mu rinnus kisub, kisub ahistavalt, takistab hingamist.
“Heh … me siin … me tunneme omanikku.”
“Jah? Tulite talle külla või?” ütleb uus hääl ja teeb väikese pausi. Mul on silmad pärani lahti, üritades midagigi näha. Ent heledad laigud hõljuvad vaid pimeduses ringi. Kuhu iganes ma püüan vaadata, need jõuavad ennetavalt mu silme ette hõljuma.
“Heh – sellisel kellaajal.” Ma kujutan ette, kuidas rääkija uskumatusest pead raputab.
Ma hoian hinge kinni. Mulle meeldib see uus hääl. See hoiab kurjad hääled ukse taga. Mulle tundub. Nad ei saa niiviisi siia sisse, minu juurde.
Ma hoian endiselt hinge kinni. Ma ootan teiste häälte vastust. Iga viimane kui lihas katkemiseni pingul. Frustreeriv.
“Proua Tarm on ise reisil. Ta lubas meil siin ööbida.”
Ei, ei, ei … mitte seda! Palun, mitte seda. Mu jumal, palun tee nii, et hääled püsiksid ukse taga.
“Jah … mida iganes. Ma helistan politseisse.”
Ärevad sammud ukse taga tammuvad hetke paigal. Siis eemalduvad. Ma olen üks suur kõrv. Nad lähevad ära? Nii lihtsalt?
Ma lasen ennast lõdvaks. Mu pea vajub tumeda mütsu saatel vastu mu selga toetavat kappi. Fuck, nad ilmselt kuulsid seda mütsu, mõtlen ma, sest väljas jääb kõik vaikseks.
Kasutades oma viimaseid jõuvarusid, ajan ma valutava ja ülekuumenenud pea uuesti püsti, pöörates oma parema kõrva taas ukse suunas. Kuigi ma ei näe selles pimeduses, siis tean ja tunnen, et silme ees käib kõik ringi.
“Veel midagi?” sunnib karmilt paika panev hääl esimesed uuesti liikuma. Sammud eemalduvad. Mul on tunne, et kuulen autoust … ei, kahte ust vaikse klõpsuga avanemas ja siis sulgumas. Mootori käivitumise heli on uskumatult rahustav. Sõiduki eemaldumine laseb mul uuesti pingest vabaneda. Hetkeks. Nüüd pingutan ma selle nimel, et väljas olev hääl mind ei kuuleks.
Ukse taga on vaikus. Aga ma tean, et see uus hääl on endiselt seal. Sellel uuel häälel on kuidagi rahustav toime. Mulle meeldib see hääl.
Sammud lähenevad. Ei, ei, ei. Kas ma kujutan endale seda kõike ette? See on ju uni? On ju?
“Hei, ma tean, et sa siin sees oled. Kas kõik on korras?” Selles paitavalt kõlavas hääles ukse taga on kuulda ehedat muret. Minu pärast? Mu jumal, ta teab, et ma siin olen!
Ma pean siit jalga laskma. Mis siis saab, kui Proua … umm – Tarm, ütles üks häältest – koju tuleb? Lähen kohe, kui ennast jälle paremini tunnen. Kui ma jaksan.
Kõik mu närvilõpmed on korraga ametlikult tagajalgadele aetud. Keegi keerab ust lahti. Ma tunnen selle heli une pealt ära. See lõikub mu meeltesse. Halvab mu. Kui ma vaid suudaks, siis ma suruks ennast läbi selja taga oleva kapi. Mu hingamine muutub valusalt kiireks. Paanika! Hirm!
Uks on nüüd avatud. Ma ei näe, aga ma tunnen väljast tulevat kergelt külma tuuleiili. Paanika minus kasvab. Ukse taga oli see hääl turvaline. Nüüd aga rikkus ta kõik ära – miks ei võinud ta ukse taga püsida?
Ere valgus laelambi põlema klõpsamise järel sunnib mind karjatama. Enne kui ma jõuan käed silmade ette varjuks tõsta, näen ma ukseavaust täitmas tugeva kehaehitusega meest.
“Fuck!” nüüd on see hääl pigem vihane, urisev.
Kas ta nägi mind? Ta nägi mind!
Isegi oma silmi varjava pihu tagant tunnen ma, kuidas laelamp uuesti kustub ja uks sulgub.
Kas ta läks uuesti ukse taha? Tee nii, et ta on uuesti ukse taga. Üle toa minu poole liikuvad sammud tapavad mu viimase lootusekiire.
“Mis nad sinuga teinud on?” Ma tean, et see küsimus ei ole minule mõeldud. Ta küsib seda pigem iseendalt.
Mis nad minuga teinud on? Mu käsi vajub jõuetult alla tagasi.
“Ma tõstan su nüüd siit üles. Kõik on korras. Kõik on nüüd korras.” Murelik, ent silitav hääl laseb mul hetkeks uskuda, et kõik on tõesti korras.
Ma tunnen tugevaid käsi, mis mu kui sule põrandalt üles korjavad. Ma tunnen ärevust tekitavaid südamelööke. Need ei ole minu omad.
“Fuck, sa lausa põletad. Kaua sul juba palavik on olnud?”
Mul on palavik? Jah, ilmselt on see palavik. Mulle tundub, et see on ikkagi hea hääl. Mul on palavik.
Ilma erilise pingutuseta tassib ta mu teisele korrusele. Ta peab pimedas ülihästi nägema või on ta siin varemgi käinud, jõuan ma mõelda.
Rahustavad südamelöögid. Need eemalduvad. Mul on pehme olla. Mu põlved ei ole enam vastu põrandat. Mul on tunne, et ma olen voodis.
Sammud lähevad tagasi alumisele korrusele. Ma ei jaksa enam pingutada. Soe udu võtab võimust. Kuskilt alt kostavad helid. Keegi otsib midagi. Ma pean ukse lukku panema. Veel viimane pingutus ja ma suudan teki pealt lükata. Ma pean alla saama ja ukse lukku panema. Hääled võivad tagasi tulla. Nad teavad nüüd, et ma siin olen.
“Hei, hei, kuhu sa omast arust lähed?” ei jäta uus hääl mulle valikuvõimalust. Ma olen tagasi teki all. Ta võtab mu käe oma sooja pihku. “Siin,” ja suunab selle millegi külma vastu. “Võta see tablett ja vesi.” See kõlab käsuna!
Ei, ei, ei, mitte see hääl kah. Jälle tabletid. Ma ei võta neid. Need teevad mind uimaseks. Ohh, aga ma vajan neid. Mul hakkab siis parem. Ei, ma ei tohi neid võtta. Ma üritan oma väsinud pead raputada, nagu protesti märgiks. Mul on tunne, et see liigutus paneb mu ajud rappuma.
“See on aspiriin. Palavik … sul on palavik.” Vähemalt ei suru ta oma sõrmi läbi mu põskede, et mu suud avada.
Vastu tahtmist lükkan ma tableti suhu ja joon terve klaasi vett peale. Kas ma usun teda?
“Tubli tüdruk. Maga nüüd.” Hääl on jälle rahustav, paitav.
Ma võpatan, kui kuulen veel ühte häält lisandumas. “Ukse taha,” ütleb see ja sellega kaasneb kohutav valu – kas see on mu enda hääl?
“Sa tahad, et ma läheks ukse taha?”
Hea meelega lihtsalt noogutaks, aga kõik on nii pime. “Jah,” pigistan ma veel kähedamalt.
“Selge, ma olen ukse taga.” Sammud lähevad rahulikult üle toa, trepist alla, väljuvad majast ja kaovad ukse taha.
4
Keegi ümiseb madalal häälel muretut viisi. Ma olen seda varemgi kuulnud. Tuba läheb valgeks – vist keegi kuskil koridoris lülitas mu toas tule põlema! Külm sinine seinavärv saadab tuulena kananaha üle mu ihu, karvad tõusevad püsti, justkui need ajaks üksteist taga. Mitte miski pole enam turvaline. Ahastus süveneb minus üha rohkem. Miks mul oli tunne, et korraks oli juba hea? Nagu kodus?
Ma ajan ennast voodis, selles kõledas ruumis oleval ainukesel mööbliesemel istuma. Väikest riidekappi meenutav WC ja rohkem ei midagi.
Ohh, jah – ja uks. Metallist uks väikese luugiga. Seintega ühte värvi. Ma tean, et seni, kuni see uks on kinni, on kõik korras. Ma olen omaette, turvalises üksinduses. Jah, see ainult tundub turvalisena.
Ma sirutan oma paljad jalad üle voodiserva, jättes need mõneks hetkeks sinna rippuma.
Ma ei tea, mis päev on, ma ei tea, mis kell