Ära võetud. Reelika Lootus

et ta laseks lahti mu käest, kui ta uuesti püsti tõuseb. Aga ma lasen tal minna. Ta kaob silmapiirilt. Ma kuulen vaid samme, mis liiguvad trepist alla, liikumist alumisel korrusel ja siis uuesti üles tagasi. Ta asetab klaasi veega mu öökapile. Sinna kõrvale jätab ühe tableti. See on palju suurem kui need, mida mind varem sunniti neelama, palju suurem kui need, mis mu olemise heaks teevad. Mul on tunne, et need väikesed valged tabletid – et ma ikkagi vajan neid. Jah, need on head. Ma ikkagi tahaks neid.

      “Aspiriin,” on ta napisõnaline.

      6

      Mööduv auto äratab mind ehmatusega. Ma toetun küünarnukkidele ja ahmin sisse ümbrust. Seesama magamistuba. Need palkseinad ja laudpõrandad. Kardinad on akna eest eemale lükatud, nii nagu mingi aeg tagasi. Lamp on taas öökapil ja purunenud pirni kildudest pole jälgegi. Või juhtus see unes? Kallutan ennast öökapi poole. Ei, see juhtus päriselt. Kreemjat tooni lambikatte alt pirni ei paista.

      Miks ma mäletan asju tänasest … eilsest, aga mitte midagi üleeilsest, üleüleeilsest ja veel varasemast?

      Kardinad. Mis siis saab, kui omanik või mõni naaber paneb tähele, et kardinad on eemale lükatud?

      Kontrollimatult muutub hingamine kiiremaks. Neelatan, tunnetades selgelt valu oma kurgus. Surun sõrmed teki sisse ja jälgin, kuidas mu sõrmenukid valgemaks muutuvad, kuni mu hingamine uuesti aeglaseks, normaalsemaks muutub. Ent rusuv tunne rinnus jääb. Mul on tunne, et ma ei saa sellest enam kunagi päriselt lahti. Võib-olla on see nii olnud alati? Võib-olla ma lihtsalt olengi selline?

      Mitte ainult ruum, kus ma viibin, pole vaikne, vaid ka terve maja. Ma ei kuule kedagi ega midagi. Vaikus hakkab mu kõrvades kumisema. Ma olen harjunud kuulatama. Mu kõrvad on olnud mu silmad. See on veider tunne, kui ka hääli enam pole. Ometi ütleb mu sisemine meel, et ma peaksin kuskil kaugel pikas koridoris kuulma uksi avanemas ja sulgumas. Riiete sahinat, uksest mööduvaid samme, kaeblikke oigeid, isegi karjatusi aeg-ajalt. Ainuüksi see kujutlus teeb mu uuesti ärevaks.

      Ma süüdistan oma luuludes palavikku, mis mul tõenäoliselt oli. Praegu tunnen ma ennast juba päris hästi. Ainult veidi nõrgana. Tegelikult tunnen ma ennast kohutavalt nõrgana. Aga mu pea ei ole enam raske ja meelekohtades on pidev haamerdamine lõppenud.

      Teki eemale lükanud, otsustan ma sihikindlalt seekord voodist ja voodiesisest kaugemale jõuda. Kas või roomates.

      Ma tõusen aeglaselt. Palju aeglasemalt kui eelmine kord. See nõuab kohutavat pingutust. Ma ootan, et veri mu soontes kuuma joana oma tavapärasele ringile suunduks, ja teeks seda veidi kiiremini kui mõned päevad tagasi.

      Oma mõtetes olen ma juba akna juures, kardinaid ette tõmbamas. Ma ei vaja tähelepanu. Ent kõigepealt pean ma sinna jõudma. Kuskil mu ajusopis seletab kellegi soe ja kodune hääl, et üks samm korraga.

      See segab vaikset keskendumist. Sunnib mind meelde tuletama, kellele see hääl kuulub. Hiljem. Praegu kulub kogu mu allesjäänud energia ühe jala teise ette asetamisele. Proovin neid taas asetada nii, et tasakaal ei kaoks. Ma saan palju paremini hakkama, kui viimati seda tegin.

      Põranda jälgimise asemel hoian aknale lähenedes oma pilku sellel. Ma näen vist esimest korda rohelist muru. Asfalteeritud sõidutee, korralikult hooldatud kõnniteed, ridamisi on teeserva pikitud puid, pungad on suured ja jätavad peaaegu roheka mulje. Kevad?

      Üle tee paistavad paar-kolm uhkemat sorti eramut. Ma oletan, et neid on ka siinpool tänavat. Ma olen ilmselt kuskil vaikses eramurajoonis. Ükski neist majadest ei paista aga tuttav.

      Veel üks lähenev auto, mida ma juba kaugelt kuulen, sunnib mind äkilise liigutusega kardinaid kinni tõmbama. Peksleva südame saatel piilun ma mööduvat sõidukit, käsi kramplikult kardinast kinni hoidmas.

      Siin on turvaline, siin on turvaline, siin on turvaline, korrutan ma mõttes. Kas on? Mulle meenuvad hääled eelmisest ööst. Oli see eelmine öö? Mu käsi kukub kardinast lahti, laskudes lõdvalt vastu mu külge. Juba hellaks muutnud sõrmed leiavad teineteist uuesti. Neid üksteise vastu nühkides püüan hakkama saada süveneva hapnikupuudusega.

      Harjun kiiresti seisva asendiga. See polegi enam nii suur pingutus. Olen veendunud, et mida rohkem ma liigun, seda kergem mul hakkab. Seega otsustan suuna toast välja võtta.

      Magamistoa uks on jäetud lahti.

      Kõik mu ümber tundub kuidagi tuttav, ent samas täiesti võõras. Ma tean täpselt, kuhu ma lähen, aga ma ei tea, kuidas ma seda tean. See teeb mind uimaseks. See teadmatus ja teadmine.

      Üsna kerge vaevaga leian ennast vannitoast. Kramplikult seisan ma samm eemal uksest, suutmata otsustada, kas see enda järel kinni panna või lahti jätta.

      Pärast pikka võitlust oma peas otsustan selle kinni tõmmata. Lükates ühtlasi edasi selle liigutuse tagajärjed.

      Ma vaatan pikalt suletud ust. Seejärel libistan pilgu üle põranda, siis oma paljastele jalgadele. Kui need kriimustused ja marraskil nahk vaid suudaksid rääkida.

      Pööran ennast ringi ja toetun kraanikausile. Peegel minu silmade kõrgusel paljastab ahastama paneva vaatepildi. Ma saan aru nüüd. Ma saan nüüd aru, miks mind vaadates kostub esimese sõnana fuck. Sest just nüüd lipsab ka minul see üle huulte. Kuuldavalt. Mitte ainult mu peas, vaid ma näen ennast seda ütlevat.

      Mu juuksed on maha aetud. Mitte just väga värskelt, sest need on umbes sentimeetri jagu pikaks kasvanud. Need on tuhkjad. Ma märkan üksikuid juusteta laike. Armid? Mu silmaalused on tumesinised ja toovad tugevalt esile mu vesihallid silmad. Kurvad silmad. Põsesarnad ulatuvad lohku vajunud põskede kohal ebaloomulikult välja ja vasakul pool on tumelilla laik. Äärtest kollakas. Ma ei mäleta. Laubal on veel üks värskem, sinine laik. Seda ma vist mäletan. Mu hügieen pole samuti kiita.