põlema jäi vaid Brienne’i oma, kui kummitused neid ründasid.
„Ei,” ütles ta, „ei, ei, ei. Eeeeeiiiiii!”
Süda vasardamas, virgus ta võpatades ja leidis ennast tähistaeva alt pimedusest puudesalust. Tal oli suus sapi maitse ja ta värises, ühtaegu kuuma ja külma higiga kaetud. Kui ta pilgu oma mõõgakäele heitis, lõppes ta ranne naha ja sidemega, mis olid korralikult ümber inetu köndi mähitud. Ta tundis, kuidas ta silmadesse tulvasid äkitselt pisarad. Ma tundsin seda, ma tundsin jõudu oma sõrmedes ja mõõgapideme karedat nahka. Mu käsi…
„Mu isand.” Qyburn põlvitas tema kõrvale maha, isalikul näol murekortsud. „Mis on? Ma kuulsin teie kisendust.”
Pikk ja tusane Walton Terassäär seisis nende kohal. „Milles asi? Miks te karjusite?”
„Uni… ma nägin lihtsalt und.” Hetkeks segadusse sattunud Jaime silmitses laagrit enda ümber. „Ma olin pimeduses, aga mul oli mu käsi alles.” Ta heitis pilgu köndile ja tal hakkas taas halb. Kalju all pole ühtegi sellist kohta, mõtles ta. Ta kõhus oli kibe ja õõnes tunne ja pea tuikas kohast, mille ta oli vastu kändu toetanud.
Qyburn katsus ta laupa. „Teil on ikka veel kerge palavik.”
„Palavikuviirastused.” Jaime tõstis käe. „Aidake mind.” Terassäär võttis tal tervest käest kinni ja tõmbas ta püsti.
„Veel üks kruusitäis uneveini?” küsis Qyburn.
„Ei. Mulle aitab selleks ööks unenägudest.” Jaime mõistatas, kui kaugel koidik veel on. Ta aimas, et kui ta silmad kinni paneb, satub ta jälle sellesse pimedasse märga kohta.
„Siis moonipiima? Ja midagi palaviku vastu? Te olete veel nõrk, mu isand. Te peate magama. Ja puhkama.”
Just seda ma ei mõtlegi teha. Kuuvalgus valendas kalbelt kännul, mille vastu Jaime oli pea toetanud. Seda kattis nii paks sammal, et ta ei olnud enne tähelegi pannud, et puu oli valge. See viis ta mõtted Talitundrule ja Ned Starki südamepuule. See polnud tema, mõtles ta. See polnud üldse tema. Kuid see känd oli surnud, nagu ka Stark ja kõik teised – prints Rhaegar ja ser Arthur ja lapsed. Ja Aerys. Eelkõige Aerys. „Kas te usute vaimudesse, meister?” küsis ta Qyburnilt.
Mehe näole tekkis kummaline ilme. „Ükskord Tsitadellis läksin ma tühja tuppa ja nägin tühja tooli. Ometi teadsin ma, et vaid hetk varem oli seal olnud üks naine. Padi tema istumiskohas oli lohkus, riie veel soe ja õhus hõljus tema lõhn. Kui me toast lahkudes oma lõhnad sinna maha jätame, siis peaks ju ka meie hingedest midagi maha jääma, kui me sellest elust lahkume?” Qyburn laiutas käsi. „Ülemmeistritele mu mõtteviis paraku ei meeldinud. Jah, Marwynile küll, aga tema oli ka ainuke.”
Jaime tõmbas sõrmedega läbi juuste. „Saduldage hobused, Walton,” ütles ta. „Ma tahan tagasi minna.”
„Tagasi?” Terassäär piidles teda umbusklikult.
Ta arvab, et ma olen hulluks läinud. Ja ehk olengi.„Ma jätsin Harrenhali midagi maha.”
„See on nüüd isand Vargo käes. Tema ja ta Veriste Pajatsite.”
„Teil on kaks korda rohkem mehi kui tal.”
„Kui ma teid teie isa juurde ei toimeta, nagu kästud, nülib isand Bolton mu ära. Me jätkame teed Kuningalinna poole.”
Kunagi oleks Jaime sellele vastanud naeratuse ja ähvardusega, kuid ühekäelised sandid ei sisenda eriti hirmu. Ta mõistatas, mida tema vend tema asemel teeks. Tyrion mõtleks midagi välja. „Lannisterid valetavad, Terassäär. Kas isand Bolton teile seda ei öelnud?”
Mees kortsutas kahtlustavalt kulmu. „Ja kui ütleski?”
„Kui te ei vii mind tagasi Harrenhali, siis ei pruugi see laul, mille ma oma isale kõrva puhun, Pelgukantsi isandale sugugi mitte meelepärane olla. Ma võin koguni öelda, et just Bolton käskis mul käe maha raiuda ja et Walton Terassäär oli see, kes selle hoobi andis.”
Waltoni lõug vajus rippu. „See pole tõsi.”
„Jah, aga keda mu isa uskuma jääb?” Jaime manas näole samasuguse naeratuse nagu vanasti, kui ükski asi maailmas ei suutnud teda kohutada. „Oleks palju hõlpsam, kui me lihtsalt tagasi läheme. Üsna varsti saaksime jälle oma teed jätkata ja ma laulaksin Kuningalinna jõudes nii ilusa laulu, et te ei usu oma kõrvu. Te saaksite endale selle tüdruku ja tänutäheks priske kukrutäie kulda.”
„Kulda?” See oli Waltonile üpris meeltmööda. „Kui palju?”
Ta on mul peos. „Aga kui palju te sooviksite?”
Ja päikesetõusu ajaks olid nad juba poolel teel tagasi Harrenhali.
Jaime sundis hobust takka palju kõvemini kui eelmisel päeval ja Terassäär oma põhjalastega oli sunnitud temaga sammu pidama. Kuid ikkagi oli juba keskpäev, kui nad järveäärse lossini jõudsid. Vihma tõotava tumeneva taeva all kõrgusid mustalt ja kurjaendeliselt tohutud müürid ja viis suurt torni. See oleks nagu välja surnud. Müürid olid inimtühjad, väravad kinni ja riivi pandud. Kuid kõrgel väravatorni kohal rippus lõdvalt üksik lipp. Qohori must sikk, tundis Jaime selle ära. Ta pani käed suu ümber torru ja hõikas: „Teie seal! Tehke värav lahti või ma löön selle maha!”
Alles siis, kui Qyburn ja Terassäär tema hõikega ühinesid, ilmus lõpuks ülal müüririnnatisel nähtavale kellegi pea. Mees jõllitas alla nende poole ja kadus siis. Veidi aja pärast kuulsid nad, kuidas võre üles tõsteti. Värav lükati valla ja Jaime Lannister andis hobusele kannuseid ja sõitis müüride vahelt läbi, heitmata pilkugi varitsusavadele, mille alt ta möödus. Ta oli kartnud, et sikk ei pruugi neid sisse lasta, kuid ilmselt pidas Vahva Vennaskond neid endiselt oma liitlasteks. Lollpead.
Välisõu oli tühi; ainult pikast kivikatusega tallist kuuldus mingeid elumärke ja hetkel ei huvitanud hobused Jaimet põrmugi. Ta peatas ratsu ja vaatas ringi. Ta kuulis kusagilt Vaimudetorni tagant hääli ja meeste karjumist viies-kuues eri keeles. Terassäär ja Qyburn ratsutasid tema kõrvale. „Võtke see kaasa, mille järele te tulite, ja siis kaome siit,” ütles Walton. „Ma ei taha Pajatsitega mingit tüli.”
„Käskige oma meestel käed mõõgapidemetel hoida, ja Pajatsid ei taha teiega mingit tüli. Kaks ühe vastu, on ju nii?” Jaime pööras järsult pead, kuuldes eemalt möiret – nõrka, kuid raevukat. See kajas Harrenhali müüridelt vastu ja naer tõusis kohinal nagu meri. Ühtäkki taipas Jaime, mis siin toimub. Kas me jõudsime liiga hilja? Tal läks südame alt õõnsaks ja ta andis hobusele kõvasti kannuseid ning kappas üle välisõue, kivist kaarsilla alt läbi, ümber Halava torni ja üle Kivivoolu hoovi.
Piiga oli karuaugus.
Kuningas Harren Must oli tahtnud, et isegi tema karuvõitlused oleksid hunnitud. Auk oli kolmkümmend jalga lai ja viisteist jalga sügav, kivimüüriga ümbritsetud, liivaga kaetud ja seda ümbritses kuus rida marmorpinke. Hobuse seljast kohmakalt maha tulles täheldas Jaime, et Vahva Vennaskond täitis vaid veerandi pinkidest. Sõjasulased jälgisid nii hoolega all avanevat vaatepilti, et ainult augu vastasküljel istujad märkasid nende tulekut.
Brienne’il oli seljas toosama halvasti istuv kleit, mida ta oli kandnud õhtusöögil Roose Boltoni seltsis. Tal polnud kilpi, rinnaplaati, soomussärki ega isegi kõvastatud nahast turvist – ainult roosa siid ja myri pits. Võib-olla leidis sikk, et piiga näeb naisteriietes naljakam välja. Tema kleit ripnes pooleldi räbalaiks kistult ja tema vasak käsi, mida karu oli küünistanud, tilkus verd.
Vähemalt andsid nad talle mõõga. Piiga hoidis seda ühe käega, liikudes külitsi ning üritades ennast karust kaugemale hoida. Sellest pole abi, sõõr on liiga väike. Ta oleks pidanud ründama, loole kiire lõpu tegema. Tubli mõõgaga võis igast karust jagu saada. Kuid tundus, et piiga pelgas elukale ligineda. Pajatsid kostitasid teda sõimu ja nilbete soovitustega.
„See ei puutu meisse,” hoiatas Terassäär Jaimet. „Isand Bolton ütles, et piiga on nende jagu ja tehku nad temaga,