selline nagu Kiviveski juures enne sõjasarvede puhumist,” vastas Edmure vaid pooleldi naljatades.
Lothar naeris selle peale südamest. „Palvetagem, et teie abielu lõpeb sama õnnelikult, mu isand.”
Ja kaitsku meid jumalad, kui see nii ei lähe. Catelyn kannustas hobust ja jättis oma venna ja Lombaka Lothari teineteise seltsi.
Ta ise oli soovitanud, et Jeyne Vetevoole jääks, kuigi Robb oleks oma naise parema meelega kaasa võtnud. Isand Walder võis kuninganna eemalejäämist pulmapeost kergesti järjekordseks solvanguks pidada, kuid tema kohalviibimine oleks olnud teistmoodi solvang, soola riputamine vanamehe haavale. „Walder Freyl on terav keel ja pikk mälu,” oli Catelyn poega hoiatanud. „Ma ei kahtle, et sa jaksad ära kannatada vanamehe etteheited kui lõivu teie liidu eest, kuid sa oled liiga oma isa moodi, et rahulikult pealt kuulata, kui ta Jeyne’i otse näkku solvab.”
Robb oli sunnitud sellega nõustuma. Kuid ometi paneb ta seda mulle pahaks, mõtles Catelyn väsinult. Ta tunneb juba Jeyne’ist puudust ja ta süüdistab naise eemalolekus osalt mind, kuigi ta mõistab, et see oli hea nõu.
Kuuest Westerlingist, kes olid koos Robbiga Rünkalt kaasa tulnud, saatis teda nüüd vaid üks – ser Raynald, Jeyne’i vend, kuninga lipukandja. Robb oli saatnud Jeyne’i onu Rolph Spiceri noort Martyn Lannisteri Kuldhambale viima samal päeval, kui ta sai kätte isand Tywini nõusoleku vangide vahetamiseks. See oli osavalt tehtud. Catelyni poeg vabanes murest Martyni elu pärast, Galbart Glover hingas kergendatult, kui kuulis, et tema vend Robbett on Viduorus laevale pandud, ser Rolph sai endale tähtsa ja auväärse ülesande… ja Hall Tuul oli taas kuninga kõrval. Kus ongi ta koht.
Emand Westerling oli jäänud Vetevoole koos oma lastega – Jeyne’i ja tema väikese õe Eleyna ja noore Rollamiga, Robbi kannupoisiga, kes kurtis kibedalt mahajätmise üle. Kuid ka see oli targasti tehtud. Varem oli Robbi kannupoisiks olnud Olyvar Frey, kes kindlasti oma õe pulmas viibib; talle avalikult tema asemikku näidata oleks olnud ühtaegu ebamõistlik ja ebasõbralik. Ser Raynald seevastu oli rõõmsameelne noor rüütel, kes tõotas, et ükski Walder Frey solvang ei suuda teda ärritada. Ja palvetagem, et me peame leppima ainult solvangutega.
Catelynil olid selles suhtes paraku omad kahtlused. Tema isa ei olnud pärast Kolmjõe lahingut Walder Freyd enam usaldanud ja Catelyn pidas seda hästi meeles. Kuninganna Jeyne on Vetevoo kõrgete tugevate müüride varjus, Mustkala kaitse all kõige ohutumas kohas. Robb oli oma vanaonule andnud isegi uue tiitli – Lõuna-Rajamaa Vardja. Kui keegi Jõgedevahet üldse kaitsta suutis, siis oli see just ser Brynden.
Kuid ikkagi teadis Catelyn, et hakkab oma onu kurrulist nägu taga igatsema ja Robb hakkab tema nõuannetest puudust tundma. Ser Brynden oli mänginud oma osa igas võidus, mille Catelyni poeg saavutanud oli. Tema asemel oli luurajate ja maakuulajate pealikuks saanud Galbart Glover – tubli, ustav ja tasakaalukas mees, kuid tal puudus Mustkala hiilgav taip.
Gloveri piiluriteaheliku taga venis Robbi rännakkolonn mitme penikoorma pikkuseks. Eelväge juhtis Suur-Jon. Catelyn sõitis koos peaväega, kus teda ümbritsesid kõmpsivad sõjaratsud, kelle seljas istusid soomusrüüs mehed. Järgnes moonavoor, millel hoidsid silma peal ser Wendel Manderly ja tema Valge Sadama rüütlid – kaarikute rodu, mis oli täis laotud toidukraami, loomasööta, laagrivarustust, pulmakinke ja haavatuid, kes ei jaksanud ise kõndida. Tagapool tulid lamba- ja kitsekari ja luidrad lehmad ja siis väike salk villis jalgadega laagrilibusid. Veel tahapoole jäid Robin Flint ja järelsalk. Nende selja taga polnud mitmesaja penikoorma ulatuses ühtegi vaenlast, kuid Robb ei jätnud midagi juhuse hooleks.
Neid olid kolm tuhat viissada – kolm tuhat viissada meest, kes olid verd valanud Sahisevas Metsas, kes olid mõõgad veriseks teinud Leeridelahingus, Härjaristil, Ashemarkis ja Rünka all ja kõikjal läänes, Lannisteride kullarohketes mägedes. Välja arvatud Catelyni venna Edmure’i napp sõpradest saatjaskond, olid Jõgedevahe isandad jäänud oma valdusi kaitsma, kuni kuningas põhja tagasi vallutab. Ees ootasid Edmure’i mõrsja ja Robbi järgmine lahing… ja mind ootavad kaks surnud poega, tühi voodi ja loss täis kummitusi. See oli rõõmutu väljavaade. Brienne, kus sa oled? Too mu tütred mulle tagasi, Brienne. Too nad tervelt tagasi.
Uduvihm, mille saatel nad olid teele läinud, asendus keskpäevaks vaikse ühtlase sajuga, mis kestis ka pärast südaööd. Järgmisel päeval ei näinud põhjalased üldse päikest, vaid ratsutasid tinahalli taeva all, peakotid üles tõmmatud, et vesi neile silma ei nõrguks. Vihm oli nüüd tugev ja see muutis teed poriks ja põllud mülgasteks, paisutas jõed üles ja peksis puudelt lehti maha. Pidev ladin ei soosinud niisama suusoojaks vestlemist ja seetõttu rääkisid mehed vaid siis, kui selleks oli tõsine tarvidus, ja seda juhtus üpris harva.
„Me oleme tugevamad, kui pealtnäha paistab, mu emand,” ütles emand Maege Mormont ratsutades. Emand Maege ja tema vanim tütar Dacey olid Catelynile meeldima hakanud: ta oli avastanud, et nad suhtusid Jaime Lannisteri loosse mõistvamalt kui teised. Tütar oli pikk ja kõhn, ema lühike ja jässakas, kuid nad kandsid ühesugust soomust ja nahkvammust, kilbil ja kuuerinnal Mormontide suguvõsa must karu. Catelyni meelest oli see ühe daami kohta veider riietus, kuid nii Dacey kui emand Maege mõjusid talle nii sõdalaste kui naistena palju meeldivamalt kui too neiu Tarthilt.
„Ma olen võidelnud Noore Hundi kõrval kõigis lahinguis,” sõnas Dacey Mormont reipalt. „Ta pole veel ühtegi kaotanud.”
Jah, aga ta on kaotanud kõik muu, mõtles Catelyn, kuid jättis selle targu välja ütlemata. Vaprusest põhjalastel puudust ei tulnud, kuid nad olid kodust kaugel ja nende pea ainsaks toeks oli usk oma noorde kuningasse. Seda usku tuli iga hinna eest alal hoida. Ma pean tugevam olema, ütles Catelyn endale. Ma pean olema tugev Robbi pärast. Kui ma meelt heidan, kuhtun ma kurbusesse. Kõik sõltus nüüd sellest abielust. Kui Edmure ja Roslin teineteisega rahule jäävad, kui Isand Frey Kadunuke lepitatud saab ja tema vägi taas Robbi omaga liitub… Kuid kas meil ka siis on Lannisteride ja Greyjoy pihtide vahel mingit lootust? Catelyn ei söandanud selle küsimuse üle rohkem mõelda, kuigi Robb muu peale suurt ei mõelnudki. Iga kord, kui nad laagrisse jäid, nägi Catelyn, kuidas ta poeg kaarte uuris, püüdes leida mõnda plaani, mille abil põhi tagasi vallutada.
Tema vennal Edmure’il olid teistsugused mured. „Ega sa ei arva, et kõik isand Walderi tütred on tema nägu?” küsis ta kord, kui istus oma kõrges triibulises suurtelgis Catelyni ja oma sõprade seltsis.
„Nii paljude erinevate emade puhul võivad mõned piigad küll nägusaiks osutuda,” kostis ser Marq Piper, „aga miks peaks see vana kelm sulle mõne ilusa andma?”
„Tal pole selleks mingit põhjust,” sõnas Edmure süngel toonil.
Catelyni mõõt sai täis. „Cersei Lannister on nägus,” ütles ta teravalt. „Sa võiksid parem palvetada, et Roslin oleks tugev ja terve, aruka mõistuse ja truu südamega.” Ja nende sõnadega ta lahkus.
Edmure solvus. Järgmisel päeval vältis ta teekonna ajal oma õde täielikult, eelistades Marq Piperi, Lymond Goodbrooki, Patrek Mallisteri ja noorte Vance’ide seltsi. Nemad ei manitse teda, või siis ainult naljaviluks, mõtles Catelyn endamisi, kui vend temast tol pärastlõunal sõnagi lausumata mööda ratsutas. Ma olen Edmure’iga eluaeg liiga karm olnud ja nüüd lisab lein igale mu sõnale sappi. Ta kahetses oma etteheidet. Taevast kallas niigi vihma, polnud mõtet sinna pilvi veel juurde tekitada. Ja oli see siis õieti nii halb, kui mees endale ilusat naist tahtis? Talle meenus tema enda lapselik pettumus, kui ta esimest korda oma silmaga Eddard Starki nägi. Ta oli vaimusilmas ette kujutanud, et Ned on oma venna Brandoni noorem koopia, kuid see polnud nii. Ned oli lühem ja mitte nii nägus ja väga tõsise moega. Tema jutt oli küll viisakas, kuid sõnade taga tajus Catelyn jahedust, mis oli täiesti erinev Brandonist, kelle lembusehood olid olnud sama ägedad nagu ta vihahoodki. Ka siis, kui mees talt süütuse võttis, juhtis nende armuakti pigem kohusetäide kui kirg. Aga me tegime tol ööl Robbi; me tegime koos kuninga. Ja pärast sõda Talitundrus, kui ma leidsin Nedi tõsise näo varjust ta hea hooliva südame, jätkus mul armastust küllaga. Miks ei võiks siis Edmure’il oma Rosliniga samuti minna.
Jumalate tahtel viis tee nad