Mõõkade maru II: Veri ja kuld. George R. R. Martin

kerkides madalate pilvede poole nagu pikad tumedad odad.

      Puud pole ainsad, kes pärast seda närbusid, mõtiskles Catelyn. Sahiseva metsa lahingu ööl oli Ned oma kongis Aegoni Suurkünka all veel elus, nagu ka Bran ja Rickon Talitundru müüride varjus. Ja Theon Greyjoy võitles Robbi kõrval ja kiitles, et oleks peaaegu Kuningatapjaga mõõgad ristanud. Oleks ta vaid seda teinud. Kui isand Karstarki poegade asemel oleks hukkunud Theon, kui palju halba oleks siis sündimata jäänud?

      Kui nad üle lahinguvälja läksid, märkas Catelyn toonase veresauna jälgi – kummuli kiiver, pooleldi vihmavett täis, pilbasteks murdunud piik, hobusekondid. Mõnede seal langenud meeste haudadele olid kuhjatud kivikääpad, kuid raipesööjad olid neid juba rüüstamas käinud. Catelyn märkas kivilasu keskel eredavärvilist riideräbalat ja läikivaid metallitükke. Korra nägi ta endale otsa vahtivat nägu, mille kõduneva pruuni ihu alt hakkas juba esile ilmuma pealuu.

      See viis Catelyni mõttele, kus võiks olla Nedi viimne puhkepaik. Vaikivad õed olid ta luud põhja viinud, saatjaiks Hallis Mollen ja väike auvahtkond. Kas Ned ikka jõudis Talitundrusse ja maeti oma venna Brandoni kõrvale pimedasse krüpti lossi all? Või langes uks kinni Cailini Kantsis, enne kui Hal ja õed sealt mööda jõudsid?

      Kolm tuhat viissada ratsanikku liikusid loogeldes mööda orupõhja läbi Sahiseva metsa südame, kuid Catelyn Stark ei olnud end veel kunagi nii üksikuna tundnud. Iga läbitud penikoorem viis teda Vetevoost kaugemale ja ta küsis endalt tahtmatult, kas ta seda lossi enam kunagi näeb. Või oli ta selle jäädavalt kaotanud nagu väga palju muud?

      Viis päeva hiljem ratsutasid nende maakuulajad tagasi ja hoiatasid, et paisunud jõgi oli Hüvaturu puust silla minema viinud. Galbart Glover ja kaks vahvamat tema meeste hulgast olid püüdnud Jäärakoolme juures hobustega üle käredaks muutunud Siniharu ujuda. Kaks hobust ja üks ratsanik olid vee alla vajunud ja uppunud, Glover ise suutis ühe kivi külge klammerduda, kuni ta jõest välja tõmmati. „Jõgi pole kevadest saati nii kõrgele tõusnud,” ütles Edmure. „Ja kui vihma edasi sajab, tõuseb see veel kõrgemale.”

      „Ülesjõge Vanakivide lähedal on üks sild,” meenus Catelynile, kes oli tihti koos isaga siinkandis käinud. „See on vanem ja väiksem, aga kui see veel alles on – ”

      „Seda pole enam, mu emand,” ütles Galbart Glover. „Vool viis selle minema juba enne kui Hüvaturu oma.”

      Robb vaatas Catelyni poole. „On siin veel mõni sild?”

      „Ei. Ja koolmete kaudu ei pääse enam üle.” Catelyn tuhnis oma mälus. „Kui me Siniharust üle ei saa, siis peame sellest Seitsmeoja ja Mooriraba kaudu mööda minema.”

      „Sood ja viletsad teed, kui neid üldse on,” hoiatas Edmure. „Minek saab olema aeglane, aga ma arvan, et me jõuame siiski pärale.”

      „Küllap isand Walder ootab,” sõnas Robb. „Lothar saatis talle Vetevoolt linnuga sõna, ta teab, et me oleme tulekul.”

      „Jah, aga see mees on turtsakas ja kahtlustava loomuga,” ütles Catelyn. „Ta võib seda viivitust võtta kui tahtlikku solvangut.”

      „Hea küll, ma palun siis talt ka meie aegluse pärast vabandust. Minust saab üks kahetsev kuningas, kes muudkui ette ja taha vabandab.” Robb krimpsutas nägu. „Ma loodan, et Bolton jõudis enne vihmade algust üle Kolmjõe. Kuningatee viib otse põhja, tema tee saab olema kerge. Isegi jalgsi peaks ta enne meid Kaksikutele jõudma.”

      „Ja kui tema vägi on sinu omaga ühinenud ja mu vend paari pandud, mis siis?” küsis Catelyn.

      „Põhja.” Robb sügas Halli Tuule kõrvatagust.

      „Mööda tammiteed? Cailini Kantsi vastu?”

      Poeg naeratas talle salapäraselt. „See on üks võimalik tee,” sõnas ta ja Catelyn mõistis tema toonist, et ta ei ütle rohkem midagi. Tark kuningas jätab osa asju enda teada, tuletas ta endale meelde.

      Nad jõudsid Vanakivideni kaheksa päevaga, mille jooksul sadu hetkekski ei lakanud, ja jäid laagrisse künkal, muistsete jõekuningate linnuse varemeis, kust avanes vaade Siniharule. Selle umbrohtu kasvanud alusmüür andis aimu, kus olid seisnud müürid ja tornid, kuid kohalik lihtrahvas oli juba ammu suurema osa kividest laiali tassinud, et ehitada endale aitu ja seitsmekodasid ja linnuseid. Ent keset kunagise lossi sisehoovi seisis ikka veel suur tahutud hauaplaat, mis oli pooleldi varjunud vöökõrgesse pruuni rohtu saaretuka vahel.

      Hauaplaadile oli tahutud selle mehe kuju, kelle luud plaadi all puhkasid, kuid tuul ja vihm olid teinud oma töö. Võis näha, et kuningas oli kandnud habet, kuid kogu ta nägu oli sile ja joonteta; suud, nina, silmi ja krooni laubal võis vaid vaevu aimata. Tema käed olid põimitud ümber kivist sõjavasara varre, mis lamas tema rinnal. Kunagi oli sellele sõjavasarale kindlasti tahutud ruunid, millel olid kirjas tema nimi ja elulugu, kuid need olid sajanditega täiesti kustunud. Kivi ise oli pragunenud ja nurkadest murenenud, seda katsid kohati valged samblikulaigud ja kuninga jalgu varjasid peaaegu ta rinnani ulatuvad metsroosid.

      Sealt leidiski Catelyn Robbi, kes seisis tõsisel ilmel tihenevas videvikus, ainsaks kaaslaseks Hall Tuul. Vihm oli korraks järele jäänud ja kuningas oli paljapäi. „On sellel lossil ka nimi?” küsis ta vaikselt, kui Catelyn tema juurde läks.

      „Minu lapsepõlves nimetas lihtrahvas seda Vanakivideks, kuid küllap kandis see mõnda teist nime, kui siin oli veel kuningakoda.” Catelyn oli siin kord koos isaga laagris olnud, kui nad Seagardi läksid. Ka Petyr oli meiega kaasas…

      „On üks laul,” meenus Robbile. „Vanakivi Jennyl lilleehtes juus.”

      „Lõpuks jääb meist kõigist vaid laul. Kui meil veab.” Catelyn oli tol päeval Jennyt mänginud, oli isegi endale juustesse lilli põiminud. Ja Petyr oli mänginud tema Kiilide Printsi. Catelyn oli siis olnud vaid kaheteistkümne aastane, Petyr alles poisipõnn.

      Robb silmitses hauakivi. „Kelle kalm see on?”

      „Siin puhkab Tristifer, Neljas Omanimeline, Jõgede ja Küngaste Kuningas.” Catelyni isa oli talle kunagi selle loo pajatanud. „Ta valitses Kolmjõest Kaelani tuhandeid aastaid enne Jennyt ja tema printsi, noil ajul, mil Esimese Rahva kuningriigid andaalide rünnaku ees üksteise järel põrmu varisesid. Teda hüüti Õigluse Vasaraks. Ta pidas sada lahingut ja võitis neist üheksakümmend üheksa, vähemalt nii väidavad lauljad, ja loss, mille ta ehitas, oli tugevaim kogu Westerosel.” Catelyn pani käe poja õlale. „Ta hukkus oma sajandas lahingus, kui seitse andaali kuningat oma väed tema vastu ühendasid. Viies Tristifer ei olnud tema vääriline ja peagi oli kaotatud kuningriik ja siis loss ja kõige lõpuks kadus ka tema sugu. Koos viienda Tristiferiga suri Muddide koda, nad olid valitsenud Jõgedevahet tuhat aastat enne andaalide tulekut.”

      „Tema järglane äpardus.” Robb libistas käe üle kareda luitunud kivi. „Ma lootsin, et saan Jeyne’i käima peale… me üritasime üsna tihti, kuid ma pole kindel…”

      „See ei juhtu alati esimese korraga.” Kuigi sinuga juhtus küll. „Ega ka sajandaga. Sa oled väga noor.”