oli juhtunud varemgi. Ta pigistas silmad kinni, tundis pimedust enda ümber pöörlevat ja püüdis kogu jõudu kokku võttes hoiduda minestamast.
„Oleksime pidanud laskma tal seda juba varem teha,” lausus proua Black. „See Baylissi plika lugu on mind kogu aeg vaevanud.”
Proua Darki vastus oli napp. „Ma polnud kindel, et ta sellega toime tuleb. Mäletad ju küll, mis juhtus tolle Adamsi-eidega.”
Tessa sai kohe aru, millest jutt käib. Mitu nädalat tagasi oli ta muundunud naiseks, keda oli tulistatud südamesse; verd purskus tema kleidile ja voolas mööda seda alla. Hirmu pärast hüsteeriliselt karjudes oli ta silmapilk oma kehasse tagasi pöördunud ja rahunenud alles siis, kui õed olid näidanud, et tal endal pole midagi viga.
„Kas sulle ei tundu, õde, et sellest ajast saadik on ta kõvasti edasi arenenud?” küsis proua Black. „Praegu ei saa teda võrreldagi materjaliga, millega pidime töötama algul – ta ei teadnud isegi seda, kes ta on.”
„Tõsi mis tõsi, ta oli täiesti vormimata savi,” kiitis proua Dark takka. „Oleme temaga tõepoolest imet teinud. Pole kahtlustki, et Magister on tulemusega ülimalt rahul.”
Proua Black ahhetas üllatunult. „Kas tahad öelda… Usud sa, et on juba aeg?”
„Aga muidugi, kallis õde. Ta on igati valmis. Meie Theresal on aeg kohtuda oma isandaga.” Proua Darki häälde sugenenud kahjurõõmus noot oli nii ebameeldiv, et Tessa meeltes valitsev hämu hajus. Millest nad räägivad? Kes on Magister? Pooleldi langetatud ripsmete alt piilus ta, kuidas proua Dark tõmbas siidist kellanööri, et kutsuda Mirandat, kes pidi viima Tessa tagasi tema tuppa. Näis, et selleks korraks on tund lõppenud.
„Võib-olla homme,” jätkas proua Black, „või koguni täna öösel. Kui ütleksime Magistrile, et tüdruk on valmis, tõttaks ta kindlasti aega viitmata kohale.”
Proua Dark astus laua tagant välja. „Ma saan aru, et sa ei jõua ära oodata, millal meile kogu selle töö eest tasutakse, kallis õde,” lausus ta naeru kõkutades. „Paraku ei piisa ainuüksi sellest, et Theresa on valmis. Peale võimekuse peab ta olema ka… esinduslik. Kas oled minuga nõus?”
Õele järgnedes pomises proua Black midagi vastuseks, aga jäi kohe vait, sest uks avanes ja sisse astus Miranda, näol muutumatult tuim ilme. See, et Tessa kössitab verisena põrandal, ei paistnud teda üllatavat. Muidugi, mõtles tüdruk – ilmselt on ta selles toas näinud märksa koledamaid vaatepilte.
„Vii tüdruk üles tema tuppa, Miranda.” Elevus oli proua Blacki häälest kadunud, ta oli taas järsk ja asjalik. „Võta asjad – tead küll, need, mida me sulle näitasime –, pane ta riidesse ja sea valmis.”
„Asjad… mida te mulle näitasite?” Paistis, nagu ei saaks Miranda aru, mida temalt nõutakse.
Prouad Dark ja Black vaatasid teineteisele tülpinult otsa ning läksid Miranda juurde, varjates ta Tessa pilgu eest. Tüdruk kuulis neid sosistavat ja eristas mõningaid sõnu: „kleidid”, „garderoobituba”, „püüa teha ta võimalikult ilusaks” ning lõpuks üsna õelalt öelduna: „Ma pole kindel, et Miranda napist mõistusest piisab seda sorti umbmääraste käskude täitmiseks, õde.”
Püüa teha ta võimalikult ilusaks. Aga mis pidi õdedele korda minema see, kui hea või halb ta välja näeb? Eks võinud nad ju sundida teda muutuma, kelleks iganes soovisid, mis tähtsus pidi sealjuures olema tema tõelisel välimusel? Ja miks pidi see huvitama Magistrit? Õdede käitumisest, tõsi küll, võis välja lugeda, et nende meelest huvitab see teda.
Proua Black tuhises toast välja, saadetuna nagu alati õest. Proua Dark seisatas ukselävel ja vaatas Tessa poole. „Pea meeles, Theresa,” lausus ta, „et just selleks päevaks, tänaseks õhtuks oleme meie sind kogu aja ette valmistanud.” Naine haaras seelikutest kondiste kätega kinni. „Ära meid alt vea.”
Ta laskis uksel kõva kolksatusega enda järel kinni vajuda. Tessa võpatas, aga Miranda näos ei liikunud ükski lihas. Kogu Tumedas Majas veedetud aja jooksul polnud Tessal õnnestunud seda tüdrukut ehmatada või sel määral üllatada, et tema näoilme muutunuks.
„Tulge,” ütles Miranda. „Me peame nüüd üles minema.”
Aeglaselt upitas Tessa ennast jalule. Tema peas ajas üks mõte teist taga. Ehkki Tumedas Majas veedetud aeg oli olnud kohutav, oli ta – nüüd andis ta sellest endale aru – siinse eluga peaaegu harjunud. Tessa oli teadnud, mida igalt järgmiselt päevalt oodata. Ta oli teadnud sedagi, et õed valmistavad teda millekski ette, aga milleks, sellest polnud tal aimugi. Ta oli uskunud – võib-olla naiivselt –, et nad tapavad ta. Aga miks näha vaeva ja treenida teda, kui ta pidi lihtsalt surema?
Proua Darki hääles kõlanud võidurõõm oli pannud Tessa mõtlema. Midagi oli muutunud. Õed olid saavutanud tema puhul oma eesmärgi. Neile pidi selle eest makstama. Aga kes oli maksja?
„Tulge,” lausus Miranda jälle. „Peame teid Magistri tulekuks korda seadma.”
„Miranda,” ütles Tessa. Ta rääkis leebelt, nagu meelitaks ligi kartlikku kassi. Miranda polnud seni ühelegi tema küsimusele vastanud, aga sellegipoolest tasus proovida. „Kes on Magister?”
Mõnda aega valitses vaikus. Vormitul näol muutumatult tuim ilme, vaatas Miranda otse enda ette. Siis hakkas ta Tessa üllatuseks rääkima. „Magister on väga tähtis mees,” vastas ta. „Temaga abielluda on teile suur au.”
„Abielluda?” kordas Tessa kajana. Ehmatus oli nii suur, et kogu tuba tõusis ühtäkki teravamalt fookusesse – ta nägi selgesti Mirandat, põrandal olevat verist vaipa ja laual seisvat rasket messingist gloobust asendis, millesse proua Black selle oli jätnud. „Mina? Aga… kes ta on?”
„Ta on väga tähtis mees,” kordas Miranda. „See on teile suur au.” Ta astus sammu Tessa poole. „Te peate nüüd minuga kaasa tulema.”
„Ei.” Tessa taganes teenijatüdruku eest, kuni lõi selja valusasti vastu laua serva ära. Meeleheites vaatas ta ringi. Ta võiks ju jooksu pista, aga polnud lootustki pääseda Mirandast mööda ning jõuda ukseni; toal polnud aknaid ega ühtki teistesse ruumidesse viivat ust. Kui Tessa peidakski ennast laua taha, lohistaks Miranda ta sealt välja ja tiriks üles tuppa. „Miranda, palun.”
„Te peate nüüd minuga kaasa tulema,” kordas Miranda. Teenijatüdruk oli jõudnud peaaegu tema juurde. Tessa nägi teise mustades silmaterades oma peegelpilti ning tundis tema riietest ja nahast hoovavat iseäralikku nõrka kibedat hõngu, mis meenutas kõrbelõhna. „Te peate…”
Tessa poleks osanud öelda, kust võttis ta jõu haarata kinni gloobuse jalast, tõsta raske ese laualt ja virutada sellega Mirandale vastu pead.
Kostis koletu mütsatus. Miranda vaarus tagasi, ent ajas ennast siis sirgu. Tessa karjatas ning laskis gloobusel langeda; silmad õudusest pärani, vaatas ta Miranda nägu. See oli vasakult poolt lömmis nagu lamedaks pressitud pabermask. Sarnaluu oli lapikuks litsutud, huuled lömastatud vastu hambaid, aga verd ei olnud kusagil – mitte piisakestki.
„Te peate nüüd minuga kaasa tulema,” lausus Miranda oma tavalise kõlatu häälega.
Tessa vaatas teda otsekui hüpnotiseeritult..
„Te peate nüüd… te p-peate… te-te-te… p-p-p-p-p-p-p-p-p-p…” Miranda hääl hakkas võnkuma ja katkes, tema suust tuli kuuldavale üksnes mõttetu mulin. Ta astus Tessa poole, ent jõnksatas siis kõrvale ning hakkas tõmblema ja vankuma. Tessa keeras lauale külje ja taganes, vaadates, kuidas vigastatud teenijanna järjest kiiremini ja kiiremini pöörleb. Just nagu tuigerdav joodik vaarus Miranda ikka veel kriisates üle toa ja põrkas vastu seina. Tundus, otsekui oleks see ta oimetuks löönud – teenijatüdruk varises põrandale ja jäi liikumatult lamama.
Tessa tormas ukse juurde, tõmbas selle lahti ja sööstis koridori, peatudes ainult korraks läve taga, et vaadata tagasi. Üürikese viivu vältel paistis, nagu kerkiks Miranda lebavast kehast peenikese joana musta suitsu, aga Tessal polnud aega vaadata. Järgmisel hetkel jooksis ta juba