tabas teda vääramatu jõuga nagu pealetormav rong. Suutmata õieti hingatagi, tundis Tessa oma nahka teisenevat ja luid ümber kujunevat. Ta surus huulile kerkivad karjed alla ja tõmbas selja vibuna kaardu…
See oli õnnestunud. Silmi pilgutades vaatas Tessa lakke, laskis siis pilgul ringi käia ning peatas selle oma randmetel ja neid ümbritseval nööril. Tema käed – Emma käed – olid kõhnad ja haprad, nöörikeerud rippusid lõdvalt õõnukeste randmete ümber. Võidurõõmsalt rapsas Tessa käed vabaks, ajas end istukile ja hõõrus köidikutest punaseks hõõrdunud nahka.
Jalad olid ikka veel seotud. Ta kummardus ja hakkas nobedasti nööre harutama. Oli selge, et proua Black võiks sõlmede sidumises võistelda iga meremehega. Kui köidikud lõpuks lõdvenesid ja Tessa jalule hüppas, olid tema sõrmed verised ja valusad.
Emma õhukesed ja kerged juuksed olid pääsenud valla klambritest, mis olid mõeldud koos hoidma Tessa omi. Tüdruk lükkas need kannatamatult selja taha ja raputas end Emmast vabaks, lastes muundunud kujul endast maha voolata, kuni sõrmede vahelt libisesid jälle läbi tema enda juuksed, tihedad ja tuttavlikud. Vaadates teises seinas olevasse peeglisse, nägi ta, et Emma Bayliss on läinud – Tessa oli jälle tema ise.
Selja tagant kostev heli sundis teda pöörduma. Magamistoa ukse link oli hakanud liikuma, jõnksudes edasi-tagasi, nagu katsuks teisel pool olija ust avada.
Proua Dark, mõtles tüdruk. Too naine on tulnud, et piitsutada ta verilihale. Ta on siin, et anda Tessa Magistri võimusse.
Haaranud aluselt portselankannu, hiilis Tessa ukse kõrvale, pigistades sanga nii kramplikult, et sõrmenukid valgeks tõmbusid.
Link pöördus; uks avanes. Toas valitsevas hämaruses nägi tüdruk kedagi tuppa astuvat, aga eristas üksnes varjutaolist kogu. Ta sööstis edasi ja virutas kõigest jõust kannuga…
Varjukuju pöördus välkkiirelt, aga jäi ometi veidi hiljaks; kann tabas tema väljasirutatud kätt ja raksatas Tessa haardest vabanenuna vastu seina. Keset kildude sadu kostis võõra karjatus.
Karjatus kuulus kahtlemata mehele nagu sellele järgnenud ohtrad vandesõnadki.
Tüdruk taganes eemale ja tormas siis ukse juurde. Paraku oli see kinni löödud ega avanenud, kuidas ta ka poleks sikutanud. Tuba lõi pimestavalt valgeks, otsekui oleks tõusnud päike. Tessa pöördus kannapealt, pilgutas silmi, et pisarad voolama ei pääseks, ja jäi jahmunult vaatama.
Tessa ees seisis poiss. Too ei võinud olla temast eriti palju vanem – seitsmeteistkümne- või äärmisel juhul kaheksateistkümneaastane. Rõivaste järgi otsustades võinuks teda pidada töömeheks – tema must jakk ja püksid narmendasid ning jalas olid tal robustsed saapad. Vesti noormees ei kandnud, tema pihta ja rinda ümbritsesid risti-rästi tõmmatud laiad rihmad. Nende küljes rippusid relvad – pistodad ja liigendnoad ning mingid terariistad, mis olnuksid otsekui jääst. Poisi paremas käes oli iseäralik helendav kivi – sellest voogav hiilgus muutiski toa nii valgeks, et tüdruku silmadel oli valus. Teise saleda, pikkade sõrmedega käe selg veritses kohas, kuhu Tessa oli kannuga virutanud.
Aga mitte see ei paelunud praegu Tessa pilku, vaid hoopis poisi nägu. Nii ilusat noormeest ei olnud ta kunagi varem näinud. Tolle mustad juuksed olid sassis ja silmad otsekui sinisest klaasist. Põsesarnad olid elegantsed, huuled täidlased, ripsmed pikad ja lopsakad. Isegi tema kurgualune kaardus kaunilt. Nõnda meenutas ta neid väljamõeldud noormehi, keda Tessa endale mõnikord vaimusilma ette oli mananud. Muidugi mõista polnud tüdruk kujutlenud neist ühtki niiviisi kiruvat, nagu tegi too siin, raputades süüdistavalt oma veritsevat kätt.
Noormees näis märkavat, et tüdruk teda silmitseb, sest lõpetas vandumise. „Sa lõid mu käe puruks,” ütles ta. Tema hääl oli meeldiv, britipärane. Ja väga argine. Poiss silmitses oma kätt, nagu pakuks see talle erilist huvi. „See võib olla surmav.”
Tessa seiras teda, silmad suured. „Kas teie oletegi Magister?”
Poiss kallutas kätt. Veri voolas mööda seda alla ja tilkus põrandale. „Taevas halasta kui suur verekaotus. Ma võin iga hetk hinge heita.”
„Kas te olete Magister?”
„Magister?” Tüdruku ägedus näis noormeest pisut üllatavat. „See tähendab ladina keeles meistrit, eks ju?”
„Ma…” Tessas süvenes tunne, nagu näeks ta veidrat und ega suudaks kuidagi ärgata. „Tähendab vist küll.”
„Ma olen meister üsna mitmes asjas: suudan meisterlikult liikuda Londoni tänavatel ja tantsida kadrilli; valdan Jaapani lilleseadekunsti, oskan šaraadimängus osavalt valetada, mõjun kainena isegi siis, kui olen purupurjus, valmistan oma rohkete meeldivate omadustega rõõmu noortele daamidele…”
Tessa silmitses teda sõnatult.
„Tuleb siiski tõdeda,” jätkas poiss, „et meistriks, saati siis magistriks pole mind seniajani veel keegi kutsunud. Millest on väga kahju…”
„Kas te olete praegu purupurjus?” Tessa oli selle küsimuse esitanud siirast huvist, aga mõistis, niipea kui sõnad olid üle tema huulte tulnud, et need pidid kõlama hirmus häbematud või mis veel hullem – mõjuma flirtivalt. Selleks et purjus olla, püsis poiss pealegi liiga kindlalt jalgadel.
Tessa oli näinud Nate’i piisavalt sageli joobnuna, et vahet teha. Ehk oli too siin lihtsalt hull.
„See oli väga otsekohene küsimus, aga teie, ameeriklased, oletegi vist niisugused, eks?” Olukord näis tegevat noormehele nalja. „Jah, aktsent reedab teid. Mis teie nimi siis ka on?”
Tessa vaatas teda, nagu ei suudaks oma kõrvu uskuda. „Mis on minu nimi?”
„Kas te siis ise ei tea seda?”
„Teie… te tungite minu tuppa, ehmatate mu vaat et surnuks ja nüüd tahate teada, mis mu nimi on? Taevas halasta, mis on teie nimi? Ja kes te niisugune üldse olete?”
„Mina olen Herondale,” vastas poiss rõõmsameelselt. „William Herondale, aga kõik kutsuvad mind Williks. Kas see siin on tõepoolest teie tuba? Eriti ilus see just ei ole või mis?” Ta kõndis akna alla, peatus öökapi juures, uuris sellel olevaid raamatuid ja keskendus siis voodile. Nööridele osutades küsis Will: „Kas magate sageli voodi külge kinniseotuna?”
Tessa tundis põski lõkendama löövat ning oli üllatunud, et suudab niisuguses olukorras veel häbeneda. Tuleks tal rääkida noormehele tõtt? Kas oli võimalik, et too siin on ikkagi Magister? Tuli tunnistada, et niisuguse väljanägemise puhul poleks tal pruukinud tüdrukuid kinni siduda, sundimaks neid endaga abielluma.
„Olgu peale. Hoidke seda.” Will ulatas talle hiilgava kivi. Tessa võttis selle ettevaatlikult vastu, kartes esialgu sõrmi kõrvetada, aga avastas kohe, et see on jahe. Tema pihus tuhmus kivist voogav valgus vaevaliselt võbelevaks tulukeseks. Hirmunult vaatas tüdruk noormehe poole, aga too seisis juba aknalaual ning vaatas pealtnäha muretult välja. „Kahju, et oleme neljandal korrusel. Mina suudaksin siit alla hüpata, aga teie saaksite arvatavasti surma. Ei, peame ikkagi minema uksest ja proovima maja kaudu välja pääseda.”
„Maja kaudu… Mida te sellega öelda tahate?” Tessa, toimuvast ikka veel juhmistatud, raputas pead. „Ma ei saa aru.”
„Kuidas te ei mõista?” Poiss osutas raamatutele. „Te ju ometi loete romaane. Kas pole siis ometi ilmne, et olen tulnud teid päästma? Ärge öelge, et ma ei näe välja nagu sir Galahad.” Ta tõstis dramaatilise žestiga käed. „Mu kätes kümne mehe jõud, sest süda puhas on…”
Kaugel maja sügavuses kajas vastu mingi kolksatus – tundus, nagu oleks kusagil uks pauguga kinni löödud.
Will tõi kuuldavale sõna, mis sir Galahadil poleks iial üle huulte pääsenud, ning hüppas aknalt alla. Ta maandus jalgadele ning heitis, valugrimass näol, pilgu haavatud käele. „Sellega tuleb tegelda hiljem. Tulge…” Noormees vaatas talle pingsalt otsa, silmis sõnatu küsimus.
„Preili Gray,” lausus tüdruk vaikselt. „Preili Theresa Gray.”
„Preili