või?” Ta kobas vööd, otsides midagi seal rippuvate esemete seast. Valinud välja valgest hõbejast materjalist kepikese, mis nägi välja nagu pikk peenike laasitud raokestega oks, surus ta selle otsapidi vastu ust ning hakkas vedama jooni. Jämedad ja mustad, keerlesid need painduva silindrikese tipu alt kergel sisinal välja ja katsid puitpinna otsekui tindijoonistus.
„Te joonistate?” sedastas Tessa. „Ausalt öeldes ei saa ma aru, kuidas sellest võiks…”
Kostis klaasi purunemist meenutav heli. Link hakkas iseenesest, igasuguse kõrvalise abita pöörduma – kiiresti, järjest kiiremini, kuni uks kargas lahti; selle hingedest tõusis kerge suitsupahvak.
„Nüüd mõistate,” sõnas Will. Torganud imeliku asjapuu tasku, andis ta Tessale käega märku, et tüdruk talle järgneks. „Lähme.”
Teadmata miks, lõi tüdruk kõhklema ja vaatas tagasi tuppa, mis oli peaaegu kaks kuud olnud tema vangla. „Minu raamatud…”
„Ma muretsen teile raamatuid.” Poiss suunas ta ees avanevasse koridori ja tõmbas ukse nende järel kinni. Haaranud Tessal randmest, vedas ta tüdrukut enda järel piki koridori edasi ja tõmbas ta nurga taha. Siin oli trepp, mida mööda Tessa oli koos Mirandaga nii palju kordi käinud. Kahte astet korraga võttes jooksis Will tüdruku kätt vabastamata allapoole.
Tessa kuulis üleval kedagi karjatavat. Ta tundis hääle ära, see kuulus proua Darkile.
„Teie põgenemine on ilmsiks tulnud,” ütles Will. Nad olid jõudnud esimesele mademele ja Tessa aeglustas sammu, aga Will, kellel ei paistnud olevat plaanis peatuda, tiris teda edasi.
„Kas me uksest välja ei lähegi?” nõudis Tessa.
„See pole võimalik. Hoonet valvatakse. Maja ees on terve rida tõldu. Paistab, et jõudsin kohale väga põneval ajal.” Ta jooksis mööda treppi allapoole ning Tessa järgnes talle. „Kas teate, mis Tumedatel Õdedel täna õhtul plaanis oli?”
„Ei.”
„Aga te ju ometi ootasite kedagi, keda kutsutakse Magistriks.” Nüüd olid nad jõudnud keldrisse, kus neid ümbritsesid krohvitud seinte asemel niisked kivimüürid. Miranda laternata oli siin üsna pime. Palavus uhkas neile vastu nagu laine. „Ingli nimel, siin all on otsekui põrgu üheksas ring…”
„Põrgu üheksas ring on külm,” katkestas Tessa teda automaatselt.
Will jäi talle otsa vaatama. „Mida te ütlesite?”
„Dante ütleb nõnda,” selgitas tüdruk. „Põrgu on külm. See on kaetud jääga.”
Võbelus suunurgis, silmitses poiss teda veel viivu ning sirutas siis käe välja. „Andke mulle nõiavalgus.” Nähes tüdruku mõistmatut ilmet, lisas ta kärsitult mühatades: „Kivi. Andke mulle kivi.”
Hetkel kui Willi käsi kivi ümber sulgus, lõi see jälle sädelema ning noormehe sõrmede vahelt purskusid välja valguskiired. Nüüd märkas Tessa esimest korda, et tema käeseljal on mingi kujund. Otsekui musta tindiga joonistatud, meenutas see avatud silma. „Kui rääkida põrgu temperatuurist, preili Gray,” lausus noormees, „siis lubage endale pisut nõu anda. Nägusal noormehel, kes proovib päästa teid kohutavast saatusest, on alati õigus. Isegi kui ta väidab, et taevas on lilla ja tehtud siilidest.”
Ta on tõepoolest hull, mõtles Tessa, aga jättis selle välja ütlemata, märgates oma suureks ehmatuseks, et Will võttis suuna Tumedate Õdede eluruumide suurele kahe poolega uksele.
„Ei!” Ta haaras poisil käest ja tõmbas teda tagasi. „Mitte sinnapoole. Sealtkaudu me välja ei pääse. See on lõks.”
„Nagu näen, parandatakse mind jälle.” Will pöördus ja hakkas minema teisele poole, hämarasse koridori, mida Tessa oli alati peljanud. Kramplikult neelatades järgnes ta noormehele.
Sedamööda kuidas nad edasi liikusid, läks käik üha kitsamaks. Seinad tõmbusid kahel pool koomale. Järjest tugevnevas kuumuses keerdusid Tessa juuksed krussi ning kleepusid meelekohtadele ja kaelale. Õhk oli paks, hingata oli raske. Mõnda aega kõndisid nad vaikides, aga siis ei pidanud Tessa enam vastu. Ta pidi küsima, ehkki teadis juba, et vastus tuleb eitav.
„Härra Herondale,” ütles ta, „kas minu vend saatis teid, et te mu üles otsiksite?”
Tessa kartis kuulda vastuseks järjekordset hullu repliiki, aga noormees ainult silmitses teda uudishimulikult. „Ma pole teie vennast midagi kuulnud,” vastas ta ning Tessa tundis südames tuima pettumustorget. Muidugi oli ta teadnud, et see noormees pole Nate’i saadetud – vastasel korral oleks ta ju teadnud Tessa nime, eks? –, aga seda kuulda oli ikka valus. „Ning veel kümme minutit tagasi, preili Gray, polnud ma kuulnud ka teist. Peaaegu kaks kuud olen ma ajanud ühe surnud tüdruku jälgi. Ta oli mõrvatud, jäetud ühele põiktänavale, kus ta verest tühjaks jooksis. Tüdruk oli kellegi… või millegi eest põgenenud.” Nad olid jõudnud kohani, kus koridor hargnes kaheks, ning hetkelise kõhkluse järel pööras Will vasakule. „Tema kõrval lebav pistoda oli kaetud verega. Sellel oli sümbol: kaks madu, kes hammustavad teineteist sabast.”
Tessa võpatas. Jäetud põiktänavale, kus ta verest tühjaks jooksis. Tema kõrval oli pistoda. Kindlasti oli see olnud Emma. „Seesama sümbol on Tumedate Õdede tõlla küljel. Ma kutsun neid Tumedateks Õdedeks – proua Darki ja proua Blacki…”
„Te pole ainus, kes neid nõnda kutsub – sedasama teevad ka kõik teised allilmlased,” vastas Will. „Sain seda teada, kui uurisin sümboli päritolu. Mul tuli pistodaga käia vist küll sadades allilma urgastes, lootes, et keegi selle ära tunneb. Pakkusin informatsiooni eest tasu ning lõpuks jõudsidki mu kõrvu Tumedate Õdede nimed.”
„Allilm,” kordas Tessa hämmeldunult. „Kas Londonis on niisugune koht?”
„See ei puutu asjasse,” ütles Will. „Ma hooplen praegu oma detektiiviannetega ja eelistaksin teha seda, ilma et mind katkestataks. Kuhu ma jäingi?”
„Pistoda…” Tessa lause katkestas mööda koridori nendeni kanduv kõrgetooniline imalmagus hääl, mida ta nii hästi tundis.
„Preili Gray.” Proua Darki hõige näis huljuvat koridori seinte vahel nagu suitsuvine. „Uu, preili Graaaay. Kus te olete?”
Tessa kangestus. „Jumal hoidku, nad on jõudnud…”
Taas haaras Will tal randmest kinni ja nad hakkasid uuesti jooksma; poisi käes olev kivi heitis müüridele metsikult hüplevaid valguslaike, kui nad mööda kaarduvat käiku edasi tormasid. Põrand suundus allapoole, seda katvad kivid muutusid järjest libedamaks ja märjemaks, õhk aga üha kuumemaks ja lämbemaks. Tundus, nagu kihutaksid nad otsejoones põrgusse saadetuna Tumedate Õdede hõigetest, mis seintelt vastu kajasid. „Preili Graaaaay! Me ei lase teil putku pista. Teil ei õnnestu meie eest peitu pugeda! Me leiame teid üles, kullake. Selles ei maksa kahelda.”
Koridor tegi käänaku. Will ja Tessa läbisid selle täie hooga, ent jäid siis jalapealt seisma: nende ette kerkis kõrge kahe poolega metalluks. Vabastanud tüdruku käe, viskus Will vastu takistust. Uksepooled paiskusid valla ja ta peaaegu kukkus nende vahelt sisse; Tessa järgnes talle ja pöördus, et lükata uks enda järel kinni. See oli nii raske, et tema jõud ähvardas jääda napiks, kuid seljaga vastu ust viskudes õnnestus tal see lõpuks kinni suruda.
Ainus valgus selles ruumis kiirgus Willi kivist. Nüüd immitses seda tema sõrmede vahelt nagu kustuvatest sütest, tõstes poisi pimeduses esile, otsekui viibiks ta rambivalguses. Noormees sirutas käe ümber Tessa, et lükata riiv ette. See oli raske ja tugevasti roostes; Willile väga lähedal seistes tundis Tessa poisi lihaseid pingulduvat, kui too riivi lõpuks liikuma sai ja see kinni kolksatas.
„Preili Gray?” Tessa seisis, selg vastu ust, ja noormees nõjatus tema vastu. Tüdruk tundis, kui tugevasti vasardab Willi süda – või oli see tema enda oma? Kivist lähtuv kummaline valge kuma mängles poisi kõrgetel põsesarnadel ja sillerdas higist niisketel rangluudel. Sealt paistsid mingid märgid, Tessa nägi neid vilksamisi Willi avatud ülemiste