silda, kus ei võeta kopikatki. Sellepärast siis sõidad minu kulul. Aga ühte pead sa teadma: see venelane siin – sest parvemees on venelane – see venelane nimelt teenib roppu raha, sest inimesed tahavad parvega sõita. Sild siinsamas juures, aga üle silla ei lähe, ikka parvega. Ja venelane muud kui kühveldab raha. Kui mina oleks parvevenelaseks, siis vähemalt ühe päeva kuus veaksin ma inimesi jumalamuidu, sest mis see siis mulle teeks, kui ma teised päevad niikuinii roppu raha teenin. Aga venelane seda ei tee, venelane mitte, sest venelane on venelane. Mustvest pärit teine; naine kaupleb siinsamas kaladega, elukala müüb teine.”
Kui parv juba liikuma hakkas, küsis Tigapuu Indrekult päris asjalikult:
„Ah jaa! Kuipalju on sul raha kaasas? Seda peab teadma. Muidu mine poodi, vali raamatud välja – ja korraga tuleb rahast puudu; kus selle häbi ots siis! Sest seda pead sa meeles pidama – linnas on häbi, kui pole raha. Sellepärast siis, on sul teda või ei ole, tee ikka nägu, et sul on. Sest linnas pole muud kui maksa. Nagu see parvgi siin. Kas linn ei võiks oma inimesi muidu üle vedada. Oleks mina linnaks, mina veaks tingimata muidu. Sõitke, armsad inimesed, ütleks ma, olete kõik oma linna rahvas. Nõnda teeks mina, kui oleks linnaks. Aga mis linn see siin ka on! Isegi oma inimesi ei vea üle jõe, muud kui maksa aga. Nii et linnas peab ikka teadma, kuipalju sul endal ja ka seltsimehel raha kaasas. Oled sa enne linnas käind? Ainult Tallinnas kord? Noh, siis sa ei tea pooligi asju, sest seal pole üliõpilasi. Neid pole kusagil, ainult meil siin. Kihutavad teised mööda Rüütlit edasi-tagasi, õllekorvid tsveišpenneril, logistavad teised juua, nagu viskaks leili. Ja seda ütlen ma, et kui mina kord tudengiks saan, siis hoidku kõik alt. Mina näitan, mis on õige tudeng. Õieti oleks ma juba tudeng olnudki, kui ma oleks aga tahtnud, aga ma pole tahtnud, lihtsalt ei ole. Sest kui kainema pilguga asja vaadata – ja inimesel peab kaine pilk olema, muidu ei saa – jah, kui kainelt vaadata ja küsida: mis on tudengil targem kui meil? Tõtt öelda – ei midagi. Meil õpetavad samad professorid, ainult teised raamatud on. Aga mis tähendab raamat! Meie vana on ju pagana kaval. Tema ütleb: „Võtsin teile professori, muidu lähete minu juurest liiga ruttu ära.” Ütleb ja naerab ise. Ja nõnda see ongi – professor siin, professor seal, ainult see nimi – tudeng! Ja riided! Vorm! Kumb sulle rohkem meeldib, Farbendeckel või kolleega? Minule Farbendeckel! Farbendeckel ja keisermantel! Lähed ja pool uulitsat on ainult sind täis. Tead, niisuke suur, pikk ja lai lakaga kuub. Saba vehib tolmu või pühib pori nagu naise seelik. Kui niisukesega tahaks kas või sellest uksest siit sisse minna” – nad olid suure kivimaja juurde jõudnud, mille all terve rida väikesi keldripoode – „siis lihtsalt ei pääseks, ehk olgu siis et võtad mantli käe peale. Niisuke loom on see keisermantel ja nõnda tehakse temaga. Oled teda näind?”
„Ei vist,” vastas Indrek.
„Muidugi mitte,” oli Tigapuu nõus. „Sest kus sa pidid teda nägema. Tallinnas pole teda olemaski ja siingi näed teda ainult harva. Tahad näha, siis jää Rüütli nurgale passima, kuni mõni tuleb – musta kaane alt paistab ainult pisut värvi ja keisermantel õlgadel. Nõnda näeb teda. Meie vanal on ka. Mitte küll päriselt, aga on. Ükskord rippus teine alltoas varnas, poisid sirvisid teist parajasti, kui mina sisse astusin. Aga ükski ei julenud teda selga katsuda. Siis astusin mina ligi ja ütlesin: „Hoidke eest, poisid; ma näitan teile, kuidas keisermantlit kantakse.” Ütlesin, ja tõmbasin teise omale õlgadele. Samal silmapilgul äkki vana ise!..”
„Noh ja siis?” küsis Indrek, keda lugu hakkas juba huvitama.
„Mis siis! Teadagi, mis siis!” vastas Tigapuu kavala naeratusega. „Aga näed sa seda silti? Kuidas meeldib? Päris kunsttöö kohe!”
Nad seisid väikese söögipoe ees, mille sildil aurav supivaagen, tükk vorsti, pool sinki, leiva- ja saiakannikad. Mingisuguse imeliku, peaaegu nägematu laua ääres istus habemik mees ja kühveldas suppi ammuliaetud suhu.
„Vaata seda meest,” seletas Tigapuu, „otse nagu elaks teine; muud kui mine istu teisele poole lauda ja hakka kaasa helpima. Astume õige veidikeseks siia sisse, minu üks tuttav, õigem hea sõber käib siin sagedasti söömas, ehk saame ta kätte, mul oleks teda vaja.”
Ja ilma et oleks oodanud Indreku nõusolekut, laskus ta mööda kitsast treppi alla keldriruumi, nõnda et Indrek pidi tahes või tahtmata talle järele minema.
„Näed, kui hea, et pole keisermantlit, pääseb igast uksest sisse,” ütles Tigapuu üle õla tagasi Indrekule. Alla jõudnud, hõiskas ta:
„Tere, proua Kroosu!”
„Jumalime, härra Tigapuu! Pole teid ammugi näind,” vastas eit.
„Töö, töö, pole mahti. Tulin oma sõpra Ellerit otsima.”
„Misuke see on? Pikk või lühike?”
„Ennem pikk kui lühike, armastas ikka sealiha hapu kapsastega. Kas te siis teda enam ei mäleta?”
„Miks ei! Mäletan küll. Aga teda pole enam kaua näha olnd.”
„Kahju küll!” ohkas Tigapuu.
„Noh, aga kuis on noorehärra endaga?” küsis eit.
„Noor põrsas, parajasti pruun, kapsad samuti, kõlbab? Või ehk vasikas? Rõõsaga joodetud, sulab otse suus, tutvuskaup…”
„Pole minu maitse,” vastas Tigapuu.
„Nii siis põrsas? Kaks?”
„Aitab ühest.”
Seda öelnud, pöördus Tigapuu Indreku poole ja kaebas:
„Seal ta nüüd on: astud sisse sõpra otsima, aga selle asemel pead sööma hakkama. Hale meel sellest vaesest vanainimesest, kel kari lapsi toita. Seisab ja vahib siin umbses ruumis oma leti taga ja ootab, et tuleks ometi ükski, kellele oma põrsast või vasikat pakkuda, sest muidu läheb kõik raisuks, ja kus selle kahju ots siis! Sest seapraadi ja hapuid kapsaid oskab ta tõepoolest valmistada, nagu mitte ükski teine kogu linnas. Ja tema juures ei maksa see peaaegu mitte midagi. Jumalamuidu annab oma tuttavatele. Sest kui ta võtab oma viisteist, kakskümmend kopikat, siis oled sa ka otsani täis. Aga mis on viisteist, kakskümmend kopikat niisuguse keretäie eest. Otse piinlik on talle vastu ajada, kui ta küsib, mida soovid. Ei aita muud, kui istu lauda ja hakka sööma, sest sa tead, et nõnda teenid sa selle vaese vanainimese lastele leiba. Sest lapsed toidab nimelt eit, mitte vanamees; see lällab ainult mööda kõrtsa ringi. Niisuke näru on selle eide vanamees ja tema laste isa… Aga kas tunned, kui mõnus ja soe siin on? Tahad, nüüd jutustan sulle oma keisermantli loo lõpule. Nii siis: mina käin parajasti mantliga tiira-taara mööda tuba edasi-tagasi ja keerutan tolmu nagu kütist, kui äkki avaneb uks ja sisse astub vana ise. Poisid kõik minema nagu jumala välk ja mina seisan üksi keset põrandat, sest kuhu ma oma keisermantliga pääsen…”
Sel silmapilgul jõudsid pärale leivatükid ja sealiha kapsastega.
„Ma sinu jaoks ei teadnud tellida,” seletas Tigapuu Indrekule ja hakkas kohe seapekki ja hapusid kapsaid suhu kühveldama. „Kui tahad, lase endale ka tuua, kas või klaas teed suhkrusaiaga. Napoleoni siin vist ei ole, muidu võiks seda võtta, see on kõige parem. Kui nii oma kolm napooleoni oled ära pistnud, siis tunneb kohe, et südamealune läheb kõvaks. Karskuses on nad kõige ette. Seal on napooleonid ja piljard, aga sealiha ja hapu kapsaid ei ole. Oskad sa piljardit mängida? Ei? Sest pole viga, küll mina õpetan. Esteks muidugi mitte raha peale, vaid niisama, siis juba klaasi tee ja napooleoni peale, alles pärast seda tuleb raha. Aga kui tahad, siis aina napooleonid ja tee, nii et siis raha ei tulegi. Täitsa nagu soovid. Sest milleks oma tahtmise vastu. Napooleonid ongi kõige parem, sest siis saab pisutki inimese toitu, muidu aina see meie lõrp. Soolikad paneb marjaasi mängima, küll näed. Mõnikord karjuvad teised südaööselgi napooleoni või seapeki ja hapu kapsaste järele. Ja neid võta nagu tahad, kas portsjon või pool, terve – kakskümmend, pool – kaksteist. Mina võtan ikka terve. Sina tee proovi poolega. Ainult kaksteist, leib juure arvatud. Mul üksi nagu piinlik süüa, kui teine vahib vesise suuga.”
Indrekul suu hakkas tõepoolest vett jooksma, kui ta nägi, missuguse isuga Tigapuu sõi. Ometi vastas ta:
„Ei, ma ei tahaks midagi.”
„Klaas