nagu heeringaid tünni. Sellest üldisest palvest soovitati osa võtta kõigil – luterlastel, õigeusklikkudel, katoliiklastel, – sest direktor, kes ise saksa keeles palvet luges, jagas peale seda ka muid õpetusi ja juhatusi ning neid juba vene keeles, et oleksid kõigile arusaadavad. Need viimased meeldisid paljudele sedavõrt, et neid ei tulnud kuulama mitte ainult õpilased, vaid sagedasti ka õpetajad, et saaks naerda. Palveraamat oli vana ja auväärt. Aastad olid temalt röövinud kaaned ja esimesed ning viimased lehed. Oma vabal ajal vedeles ta siinsamas söögitoas aknalaual. Lible nimetas teda palvekapsaks. „Palvekapsast ei saa müüa, teda ei osta keegi,” arvas ta Indreku vastu. „Tema eest toitu ei anta,” lisas ta juurde.
Kui härra Maurus sellest auväärt raamatust hommikul lugema hakkas, seadis ta endal prilli otse ninaotsa, nagu näeks ta ainult nõnda seda püha jumalasõna.
Aga juba teisel päeval taipas Indrek, miks seadis direktor prillid palvet lugedes nii ebaloomulikku paika. Indrek taipas seda sellest, et äkki katkestas härra Maurus palvelugemise, viskas raamatu aknalauale ja kargas kui vihane härg poiste sekka, kus haaras Lible kraest kinni, kes oli ühes teisega maha kükitanud ja ajas nõnda mingisuguseid äriasju. Härra Maurus tõmbas poisid akna alla ja sagis nad mõlemad kõrva äärest läbi ja läbi.
„Šinder niisugune,” ütles ta Liblele, „tema rikub kõik minu poisid ära, tema ajab terve mu kooli hukka. Ja juuksed teisel ka nii lühikesed, et kinni ei saa võtta. No mis peab härra Maurus niisuguse kiilaspeaga tegema? Miks on su juuksed nii lühikesed, et härra Maurus kinni ei saa võtta? Vasta!”
„Härra direktor, te ju ise käskisite juuksed lühikeseks lõigata,” vastas poiss nutuse häälega.
„Nii lühikeseks pole ma käskinud!” vastas direktor. „Ikka peab võima kinni võtta, kuis siis muidu sinuga saab. Järgmine kord pea meeles: mitte nii lühikeseks, mitte nii lühikeseks. Ja nüüd seisa siin minu kõrval, et sa enam ei saa mu poisse rikkuda.”
Härra Maurus võttis uuesti palveraamatu ja hakkas lugema, aga tema silmad vaatasid harva pühakirja, enamasti luurasid nad üle prillide poistekarja järele. Indrek kahtles, kas direktor üldse seda luges, mis raamatus seisis, või olgu siis et tal aastate jooksul raamat juba pähe oli kulunud.
Venekeelist õpetust jagades ütles ta:
„Härra Maurus ütleb: palve ajal ei tohi mängida, ei tohi vallatada, aga mis teeb Lible ja see teine: nemad loevad laua all raha. Mõistate? Nemad loevad raha, nagu oleksid nad variserid. Härra Maurus loeb palvet, aga nemad loevad raha. Kus on su raha, šinder?” pöördus ta Lible poole, kes pidi tema kõrval seisma ja kes oli ometi ammugi juba sealt plehku pannud. „Kus on Lible?!” hüüdis direktor. „Lible! Ruttu siia!” Ja kui poiss teiste selja tagant ilmus, kärgatas härra Maurus: „Šinder, kus sa oled? Miks ei seisnud sa siin minu kõrval? Kus on su raha?”
Poiss sirutas mõned vaskkopikad.
„Näete nüüd,” hüüdis direktor hulgale: „Tal on palveajal raha peos. Šinder niisugune!” Ja jällegi tahtis ta poisil kõrva äärest kinni võtta, ütles aga siis: „Ah, su juuksed on ju lühikesed! Sa lasid nad meelega nii lühikeseks lõigata, et härra Maurus ei saaks sind karistada! Šinder! Aga kust sa said selle raha?” tuli tal äkki meelde. „Kes andis? Kes? Vasta!”
„Suur Loll andis!” hüüdis kellegi võrukaelne hääl.
„Kes see on?” küsis direktor. „Kes on suur Loll? Sina oled väike, aga kes on suur?”
„Paas, see pikk, läks Siberi; paar päeva tagasi,” seletas härra Ollino.
„Paas! Paas!” hüüdis direktor. „Kus te olete?”
„Siin,” vastas Indrek, kes seisis oma pikkuse tõttu teiste selja taga seina ääres.
„Tulge siia!” käsutas direktor. „Miks te ei tule, kui härra Maurus kutsub. Peab kohe tulema, ikka kohe. Kärmesti! Ma ootan, kõik ootavad. Venite, nagu oleksite moonaka poeg. Kas teie isa on moonamees?”
„Ei, isal on talu,” vastas Indrek poiste vahelt läbi trügides, kes talle mingi hinna eest ei tahtnud ruumi anda.
„Miks te siis ei tule, kui härra Maurus kutsub?”
„Ma ei pääse ju teiste vahelt läbi,” ütles Indrek.
„Mitte vastu rääkida, kui härra Maurus käseb,” hüüdis direktor. „Subordinatsioon – allaheitmine, see on perepoja paleus; ainult moonamees ootab keppi. Ja teie seal, laske see pikk läbi, aidake pisut tagant, kui ta muidu edasi ei saa, läkitage ta siia.” Aga kui poisid tõepoolest hakkasid Indrekule müksusid jagama, käsutas direktor: „Mitte hullata! palvel mitte vallatust teha! kas kuulete!” Ja kui Indrek viimaks jõudis direktori ette, ütles see:
„Miks te andsite sellele lühikesele raha? Te olete ju pikk. Mis ütleb härra Maurus? Tema ütleb: ei kellegile tohi raha anda, kui aga härra Maurusele üksnes. Temale küll! Aga miks andsite sellele lühikesele, kui ise olete pikk? Vastake! Ruttu! Härra Maurusel pole aega. Miks?”
„Ma ostsin temalt raamatu,” vastas Indrek.
„Kuidas julgete teie, koer, minu poiste käest raamatuid osta? Kas ma selleks teile rubla raha andsin, et teie hakkate oma pikkusega minu poistelt raamatuid üles ostma. Mis raamat see oli?”
„Ladina keele õpiraamat.”
„Lible, miks sa müüsid selle raamatu?” küsis direktor.
„See oli vana näru, mul põlnd temaga enam midagi teha,” vastas Lible.
„Kuidas põlnd teha?! Sina, šinder, tuled härra Maurusele palvel valetama. Ise istud juba kolmat aastat samas klassis ja sul põlnd ladina keele raamatuga midagi teha. Härra Maurusel on häbi sinu ausalt isalt raha vastu võtta, sest poeg ei õppind mullu, ei õppind tunamullu ega õpi ka tänavugi. Tänavu ta müüb oma raamatudki teistele. Või arvate teie, et ta hakkab ehk õppima tuleval aastal? Ei, niisugune ei hakka kunagi õppima, kes müüb oma raamatud teistele. Härra Maurus on vanaks jäänud, tema ei jäksa enam laiska poissi õppima panna. Aga mis peab ta niisukeste poistega tegema, keda ta ei jõua õppima panna? On tal neid tarvis? Ei ole! Ka nende raha pole härra Maurusel tarvis. Härra Maurusel pole teid üldse tarvis, tema saab muidugi läbi. Aga kellel on teid siin tarvis? Eesti rahval on teid tarvis, eesti rahval ja meie armulisel keisrihärral, neil on tarvis. Aga ütelge nüüd ise, mis teeb eesti rahvas või armuline keisrihärra niisuguste poistega, kes müüvad oma ladinakeele raamatud teistele, poevad palve ajal laua alla ja loevad seal raha! Ka eesti rahval ja keisri-majesteedil pole niisukesi tarvis. Ja teie pikk, mis on teil teie pikkusest kasu, kui lähete ja ostate selle lühikese käest raamatud ära! Mis kasu on sellest, et isa teid puhta pereleivaga on söötnud ja kasvatanud! Ikka teete, nagu oleks teil moonamehe või vabadiku aganakannikas kotis. Vaadake nüüd kõik seda pikka, vaadake tema pikka nägu; tema on see, kes…”
Jumal teab, kui kaua direktori kõne oleks kestnud ja kuhu ta viimaks oleks välja viinud, aga härra Ollino astus tema juurde ja sosistas mõned saksakeelsed sõnad talle kõrva. Nõnda siis lõpetas ta poolel sõnal ja tähendas ainult: „Pärast, pärast! Härra Ollino tuletab mulle pärast meele.”
Ta tegi pahema käega mingisuguse liigutuse ja poisid hakkasid mürinal välja minema. Nüüd turgatas direktoril nähtavasti midagi uut meelde ja ta tahtis uuesti kõnelema hakata, aga ükski ei kuulanud teda enam, nii et see palvetund oleks nagu pooleli jäänud.
„Millega see nüüd lõpeb?” küsis Indrek Liblelt klassis.
„Mis asi?” küsis Lible nagu arusaamatuses vastu.
„Raamatutega ikka,” ütles Indrek.
„Ä'ä ole loll!” hüüdis Lible. „Mis vanal sellega asja, kuhu ma oma vanad raamatud panen!”
Aga ometi oli direktoril nähtavasti sellega pisut asja, sest pärast lõunat nõudis ta Indreku ühes ostetud raamatutega oma juurde.
„Mis te neist maksite?” küsis ta raamatuid nähes, ja kui Indrek oli hinna nimetanud, ütles direktor: „Seal ta nüüd on: pikk kont ja lühike aru.