oli teada ka järelevalvele, aga sellele vaadati enamasti läbi viie, ehk olgu siis et vaimuvalangust osa võtma tuldi ka alumistelt kordadelt, mille tagajärjel müra võis tõusta otse põrgulikuks. Vaimukeeru võisid sattuda siis ka toolid, lauad ja voodid, üldse kõik, mis ette juhtus, ja nii mõnigi neist pidi kaotama jala või mõne muu kehaosa. Tiritammitati toolil, balansseeriti sängiotsal, hüpati reas üle laudade, katsuti sülipätsi, hullati ilma igasuguse korrata ja süsteemita. Indrek polnud kunagi olnud suur hullaja, aga siin õppis ta seda ühes teistega. Üldine meeleolu hakkas ka temasse. Tuli tõepoolest nagu vaim peale.
Oli veel teine abinõu soojasaamiseks: näpati alt puid ja kanti üles Siberisse või meelitati millegagi Jürkat, et see kannaks ja halud kuhugi ära peidaks, näiteks igasse peatsisse paar halgu. Kui siis õhtul kõik vaikseks jäi, roniti asemelt välja ja pandi suur raudahi küdema, mis asus keset katusealust. Köeti mõnikord nõnda, et ahi lõi helendama, ja siis nihutati voodid otsapidi soojuseallikale lähemale. Hommikuks ahi oli muidugi jahtunud ja Siber endiselt külm. Sellepärast pooldasid mõned rohkem „vaimu” kui raudahju sooja.
„Ahjusoe ajab lutikale vaimu peale”, ütlesid nad elutargalt. „Aga inimesel pole hea magada, kui lutikal tuleb vaim peale.”
„Jah, ei ole inimesel hea, kui tuleb lutikal vaim peale,” kinnitasid teised.
„Parem tulgu inimesel endal vaim peale,” seletati, ja nõnda tõusis Siberis iga õhtu, mõnikord ka hommikuti põrgumüra, mille tulemuseks oli tolmu, nagu laotataks kütist või peksetaks rehte.
Peale pesemist voolas jalgade kolin üles tagasi ja siis uuesti alla – klassidesse õppima. Viimasega Indrek ei osanud veel maast ega taevast peale hakata. Ometi läks ta ühes teistega, õigem ühes väikese Liblega, kes pidi ka kuuluma neljandasse klassi. Liblelt ta oma esialgse pühenduse õpi- ja asjaoludessegi sai. Tema käes nägi ta esimest korda mingisugust kaanteta, üksikuist lehist koosseisvat raamatut (raamatud olid Lible keeles kapsad), kust luges amo, amas, amat ja mensa, mensarum. Eriti hakkas millegi pärast just selle tundmatu sõna viimane kääne tema meeltesse kinni.
„Mensarum,” kordas Indrek Liblele. „Mensarum,” kinnitas ta veel kord.
„Tahad, ma müün selle kapsa sulle?” ütles Lible.
Ja ilma et Indrek endale aru oleks andnud, kas tal seda vana „kapsast” üldse vaja, otsis ta taskust raha ja maksis nõutud summa. Nagu hiljem selgus, oli see peaaegu uue raamatu hind. Aga sest polnud midagi, Indrek ei pannud seda Liblele kunagi pahaks, sest tal oli ütlemata hea meel, et oli ostnud esimese kättepuutuva raamatu, kus oli seisnud mensa, mensarum.
Veel ühe teise „vana kapsa” Indrek ostis Liblelt, nimelt selle, kus leidus see haruldane sõna, mis aastate eest nii väga oli tema meeli võlunud. Küll oli sõnalt ja kogu raamatult vaheajal endine võluvus hajunud, aga Indrek ostis ta siiski kohe, nii väga rippus ta mineviku mälestuste küljes.
Lible heitis veel rohkemgi „kapsaid” turule, kõik oma „kapsad” oleks ta nähtavasti turule heitnud, kui aga Indrek oleks ostnud. Aga ei, Indrek ostis ainult need kaks.
„Miks sa oma raamatud ära müüd?” küsis Indrek.
„Et toitu osta,” vastas Lible.
„Kas siis siin nii vähe süüa antakse?” küsis Indrek.
„Süüa saab siin küll, aga toitu ei ole,” seletas Lible, ilma et Indrek teda õieti oleks mõistnud. Alles söögilaua ääres ta õppis tundma, mis need sõnad tähendavad, sest Lible ilmus sinna „oma leivaga” – sepikuga, võiga ja kildudeks lõigatud teevorstiga, kuna aga „vana” ja tema „tädi” andsid ainult rukkileiba, millel või juba peal, ja sepikut ei kunagi, ainult saia pisut hommikuti. Lible asus oma toidu kallale mingisuguse erilise suure käeliigutusega ja võidurõõmsa näoilmega, nagu oleks ta äkki ja ootamata ning kõigile arusaamatul kombel tõusnud kõrgemasse seisusesse, mis võimaldas istumise ülemises lauaotsas, kus asetusid härrad Koovi, Timusk ja Ollino ning õpilasist nimekamad ja rahakamad.
„Ei tea, mis see väike Loll õgib, kas oma kapsaid või ihusooja?” küsis keegi teiselt üle laua.
„Kapsaid, ikka kapsaid,” vastas teine.
„Siis pidi ta küll mõne suure Lolliga kokku saama, kes nad temalt ära ostis,” arvas esimene.
„See suur istub väikese kõrval,” ütles keegi kolmas.
Ümberringi levis nägudel kadestav irvitus.
Sellest taipas Indrek, et väikest Liblet hüüti väikeseks Lolliks ja et teda vististi suureks, sest ta oli Lible „kapsad” kalli raha eest ära ostnud ja temal nõnda võimaldanud teiste silme ees paremaid suutäisi süüa. Uus nimi hakkas Indrekule kohe külge, eriti vist sellepärast, et ta klassis ja ka söögilauas istus väikese Lolli kõrval. Et aga viimane kandis oma nime ükskõikse rahuga, siis Indrek talitas tema eeskujul ja laskis end suureks Lolliks hüüda veel siiski, kui ta oli klassis teadmuste poolest üks esimesi. Oli kordi, kus ükski ei osanud õpetaja küsimust vastata; siis hüüdis Lible oma piiksuva häälega: „Härra õpetaja, suur Loll teab!” Ja naerdes vastas õpetaja: „Ah väike Loll teab, et suur Loll teab? Noh, palun vastake siis.” Ning Indrek tõusis ja vastaski, nagu oleks tema nimi kirikuraamatuski juba suur Loll. Härra Slopašev aga, vene keele õpetaja, naljatas purjus peaga: „Õpetaja ise teab viie miinuse, suur Loll aga viie plussi peale.”
Niisugused imelikud tagajärjed olid sel asjaolul, et Indrek ostis Lible käest kaks vana raamatut. Aga teist ostu pidi ta hiljem ometi kahetsema, nimelt seda, mis sündis sõna „paavsti” pärast. Nende klassis oli usuõpetaja, keda hüüti Paavstiks, ja see muutis oma isikuga Indreku lapsepõlve unistuse ja igatsuse otse selle vastandiks. Mees oli tüse, suure, kuidagi neljakandilise peaga, jämeda, punase kaelaga; lõuapärad tugevad, palenukid laiad, hambad alati kokku litsutud, nii et häälgi rääkides hästi välja ei pääsenud, huuled paksud, pikad, punased ja nagu üleolevas või põlglikus muiges pahemale pisut viltu kistud; otsaesine ülalt nagu kitsam, alt silmakoobaste juurest laiem, juuksed harjastena püsti, silmad ainult kitsas kriips, milles kilas ja sädeles midagi peaaegu valusat. Nõnda oli see mees, kellele oli pandud nimeks Indreku lapsepõlve unistuste unistus. Ja selle unistuse tõttu oli Indrek ostnud Lible „kapsa” ning maksnud temast pööraselt kõrget hinda.
Aga ühe pidi härra Vihalepale ometi jätma: oma hüüdnime oli ta vististi õigusega teeninud ja sellepärast pani ta seda vaevalt pahaks. Tema oli häbematu kõva usumees ja jumalasõna oli tema silmis see igavene ja muutumatu varandus, millest ei tohi pudeneda ega mureneda vähematki raasukest. Raidkujuna, silmad pilukil, istus ta ülal kateedril, pliiats püsti peos, kui laskis jutustada piiblilugu või võristada piiblisalme, aga iga natukese aja tagant pidi ta pliiatsiotsaga kateedrile koputama ja vaikse, ebaloomulikult õrna, peaaegu naiseliku häälega ütlema:
„Pidage! Veel kord! Te jätsite seal ühe „ja” vahelt ära.”
Ja õpilane hakkas uuesti otsast peale. Kuid varsti järgnes uus pliiatsi koputus ja õrn hääl ütles:
„Raamatus seisab selle koha peal: ja see sündis, et… Sellepärast veel kord see koht.”
Jõudis vastaja ka selle vea parandada, siis tabas teda varsti uus häda, sest „paavst” ütles talle varsti maheda häälega:
„Armas laps, mis te ometi segate ja võltsite! Seal seisab ju „ning”, mitte „ja”. Veel kord see koht!”
Eriti raske oli vastates õiget tooni leida. Seda sai Indrek omal nahal küllaldaselt tunda. Isegi Liblet seati talle selles eeskujuks, nii et teised õpilased naljatasid: „Suur Loll läheb väikese juurde kooli.”
„Piiblilugu ja katekismus pole ometi muinaslugu ega mõni eesti vanaviisi jutt, mis on üks ropp asi Issanda ees, vaid püha jumalasõna”, õpetas härra Vihalepp. „Ja püha jumalasõna on nõnda püha, et meie patused inimesed teda oma roojasesse suhu ei tohiks võttagi, aga kui me seda siiski teeme oma kalli hingeõnnistuse pärast, siis peame seda tegema käed ristis ja võimalikult vaikse, õrna ja maheda häälega, nagu teeb üks inimene, kes tunneb oma süüd ja kel on sellepärast palumist. Sellepärast