Võlukunsti tumedam pool. Triloogia esimene raamat. V. E. Schwab

nagu üks palveränduritest või kohalikest. Ent maskeeringuga oli nüüd lõpp. Ta tajus, kuidas uudis lainena läbi rahvasumma levis ja kuidas meeleolu tõusulainena muutus, kui Ööturu kunded taipasid, kes nende hulgas viibis.

      Selle aja peale, kui ta naise käsivarrest lahti laskis, tõmbus rahvas tema ees kahte lehte ja naer ja hõiked tasanesid aupaklikeks sosinateks. Rhy oskas selliste hetkedega toime tulla, neid enda kasuks käänata, neist üle olla.

      Kell tahtis üksnes kaduda.

      Ta püüdis naeratada, aga teadis, et see näeb ilmselt välja pigem grimassi moodi ja seega soovis ta naisele ja tema pojale head õhtut ning seadis kiiresti sammud jõe äärde, müüjate ja ostjate sosinad teda saatmas. Ta ei vaadanud tagasi, aga hääled järgnesid talle terve tee mööda lilledega kaetud treppi kuninglikku paleesse.

      Vahid ei liikunud oma valvepostidelt ja tervitasid teda vaid kerge noogutusega, kui ta trepist üles sammus. Kell oli tänulik, et enamik neist ei kummardanud – paistis, et ainult Rhy vahtkonnaliige Parrish ei suutnud end tagasi hoida, kuid vähemalt tegi ta seda märkamatult. Trepist üles rühkides tõmbas Kell kuue seljast ja pööras selle paremalt vasakule pahupidi. Kui ta käed jälle varrukatesse torkas, polnud varrukad enam kulunud ega nõeplekilised. Nüüd olid need kenad, läikivad ja samasugust küütlevpunast tooni nagu palee all voolav Isle’i jõgi.

      Kuningaperele mõeldud punast tooni.

      Kell seisatas ülemisel astmel, pani kiiskavad kuldnööbid kinni ja astus sisse.

      III

      Ta leidis nad lossihoovist, kus kuningapere õhtustas pilvitu öötaeva ja sügisvärvides lehtpuude all.

      Kuningas ja kuninganna istusid lauas, Rhy aga lebaskles diivanil ja vatras oma sünnipäevast ja hulgast peoüritustest, mis pidid sellega kaasas käima.

      „Poeg, seda nimetatakse sünnipäevaks,” heitis ette kuningas Maxim – pikka kasvu, laiaõlgne, säravate silmade ja musta habemega mees –, ilma et oleks tõstnud pilku virnalt paberitelt, mida ta luges. „Mitte sünni päevadeks ja kindlasti mitte sünni nädalaks.”

      „Kakskümmend aastat!” vaidles Rhy vastu, viibates oma tühja teetassiga. „Kakskümmend! Paar päeva pidustusi ei tundu ometi liiast.” Tema merevaiguvärvi silmad särasid vallatult. „Ja pealegi, pooled neist on nagunii rahva jaoks. Kes olen mina, et neile seda keelata?”

      „Ja teine pool?” küsis kuninganna Emira, pikad tumedad juuksed kuldse paelaga kokku punutud ja selja taha raskeks palmikuks seatud.

      Rhy välgutas tema poole oma kõikevõitvat naeratust. „Sina oled ju see, kes on nõuks võtnud mulle kaasa leida, ema.”

      „Jah,” vastas naine hajameelselt lauanõusid sättides, „aga ma parema meelega ei tahaks paleed selleks otstarbeks lõbumajaks muuta.”

      „Mitte lõbumajaks!” ütles Rhy sõrmedega läbi oma kohevate mustade juuste vedades, nii et kallutas viltu peas puhkava kuldvõru. „Kõigest tõhus viis, kuidas hinnata rohkeid tarvilisi omadusi, mis ühel… Aa, Kell! Kell toetab mu mõtteviisi.”