.

ega valgunud liiv oma rennidest välja, ükskõik kui väga ta ka karpi raputas – ning astus välja öösse. Kell suundus Thamesi poole, kuulatas end ümbritseva linna hääli, lähedal vuravaid tõldasid ja kaugeid karjed, mõned neist naudingu-, teised valukarjed (kuigi need polnud sellegipoolest võrreldavad Valges Londonis kaikuvate kisendustega). Peagi ilmus jõgi nähtavale, öös mustav riba, sellal kui kauguses helisesid kirikukellad, kokku kaheksa tükki.

      Aeg minna.

      Ta jõudis veeäärse poe tellisseina juurde ja seisatas selle varjus ning lükkas varruka üles. Tema käsi oli kahest esimesest sisselõikest valutama hakanud, aga ta võttis noa välja ja lõikas ka kolmandat korda, puudutas sõrmedega kõigepealt verd ja siis seina.

      Ühe ta kaelas rippuva nööri külge oli kinnitatud punane lin, täpselt selline nagu münt, mille kuningas George oli talle täna õhtupoolikul tagasi andnud, ning Kell võttis mündi ja surus vastu tellistele jäänud verd.

      „Mis seal ikka,” ütles ta. „Lähme koju.” Ta leidis end sageli võluväega rääkimast. Mitte seda käskimast, lihtsalt sellega vestlemast. Võluvägi oli elusolend – seda teadsid kõik –, aga Kelli jaoks oli see rohkem nagu sõber, nagu pereliige. Lõppude lõpuks oli see ju osa temast (palju rohkem kui enamiku inimeste puhul) ja tal oli paratamatult tunne, otsekui teaks võluvägi, mida ta ütleb ja mida ta tunneb – mitte ainult siis, kui Kell seda esile manas, vaid alati, iga südamelöögi ja hingetõmbe ajal.

      Lõppude lõpuks oli Kell ju antari.

      Ja antarid oskasid verega rääkida. Ja eluga. Ja võlukunsti endaga. Esimese ja viimase elemendiga, sellega, mis elas neis kõigis, kuid ei koosnenud ühestki.

      Ta tundis, kuidas võluvägi ta peopesa vastas liigatas, kuidas kivisein selles ühtaegu soojaks ja külmaks tõmbus, ning Kell kõhkles ja ootas, et näha, kas võluvägi ka palumata vastab.

      Ent võluvägi viivitas, ootas, et ta käsu sõnadesse paneks. Elemendiväele kõlbas iga keel, aga antaride võlukunst – tõeline võlukunst, verevägi – rääkis vaid ühtainsat. Kell kõverdas sõrmi seina vastas.

      „As Travars,” ütles ta. Rända.

      Seekord võttis võluvägi teda kuulda ja kuuletus. Maailm virvendas ning Kell astus uksest läbi pimedusse, lükates Halli Londoni oma õlult nagu kuue.

      2. PUNANE KUNINGAKODA

      I

      „Sanct!” kuulutas Gen ja viskas kaardi kaardivirnale, pildipool ülespidi. Sellel oli kujutatud kummarduvat kapuutsiga kogu, kes hoidis ruuni üleval nagu karikat, ning Gen irvitas oma toolil võidukalt.

      Parrish krimpsutas nägu ja viskas oma allesjäänud kaardid lauale, pildipool all. Ta võis süüdistada Geni sohitegemises, aga polnud mõtet. Parrish oli ise suurema osa tunnist sohki teinud, kuid polnud võitnud ainsatki mängu. Ta torises, kui lükkas oma mündid üle kitsa laua teise vahtkondlase kõrguva kuhja juurde. Gen korjas võidetud raha kokku ja hakkas kaarte segama. „Kas teeme veel ühe?” küsis ta.

      „Jätan vahele,” vastas Parrish end jalule ajades. Keep – rasked punakuldsed siilud päikesekiirtena laiali sirutumas – langes ta turvises õlgadelt, kui ta tõusis, ning rinnakaitsme ja jalaturviste metallplaadikihid kõlksusid, kui oma kohale vajusid.

      „Ir chas era,” ütles Gen, minnes kuninglikult inglise keelelt üle arneesia keelele. Lihtrahva keelele.

      „Ma pole kibestunud,” torises Parrish vastu. „Ma olen pankrotis.”

      „Ole nüüd ikka,” keelitas Gen. „Kolm on kohtu seadus.”

      „Ma pean kusele minema,” ütles Parrish oma lühikest mõõka kohendades.

      „Siis mine kusele.”

      Parrish kõhkles ja laskis pilgul üle halli käia, otsides märke pahandustest. Hallis polnud pahandusi – ega muud laadi tegevust – ollagi, aga see oli täis kauneid asju: kuningapere portreed, trofeed, lauad (nagu see, millel nad äsja mängisid) ja halli lõpus kahepoolne ilustustega uks. Kirsipuust uksele oli nikerdatud Arneesia kuninglik vapp, peeker ja tõusev päike, mille uurded olid täidetud sulakullaga, vapi kohal aga tõstis metalne valgus poleeritud puidul esile R-tähe.

      Uks viis prints Rhy tubadesse ning Gen ja Parrish kui prints Rhy vahtkonnaliikmed olid ukse ees valvepostil.

      Parrishile prints meeldis. Loomulikult oli Rhy ärahellitatud, kuid seda olid kõik kuninglikust soost isikud – vähemalt Parrish oletas nii, sest oli teeninud ainult üht –, aga ta oli ka heasüdamlik ning, mis vahtkonda puutus, siis ka tohutult leebe (tont võtku, tema ise andiski Parrishile selle kaardipaki, imeilusa kullatud servadega asjakese) ja mõnikord, pärast öö läbi kestnud joomingut, lõi prints inglise keelele ja suursugususele käega ning vestles nendega lihtrahva keeles (ta rääkis arneesia keelt laitmatult). Kui üldse midagi, paistis Rhy end vahtkonna lakkamatu juuresoleku tõttu süüdi tundvat, just nagu oleks meestel oma ajaga kindlasti midagi paremat peale hakata, kui tema ukse taga seista ja vahti pidada (ning tõtt-öelda nõudiski enamik öid pigem diskreetsust kui vahipidamist).

      Parimad õhtud olid need, kui prints Rhy ja isand Kell linna peale läksid ning Parrishil ja Genil lubati neile pikema vahemaa tagant järgneda või siis vabastati nad kohustustest täielikult ja nad võisid käia kaasas pigem seltsi kui kaitsmise pärast (kõik teadsid, et Kell oskas printsi paremini kaitsta kui mis tahes vahtkond). Aga Kell oli endiselt ära – tõsiasi, mis tegi rahutu loomuga Rhy tujukaks – ja nõnda oli prints varakult oma tubadesse läinud ning Parrish ja Gen olid vahipostile asunud ja Gen oli Parrishi suuremast osast taskurahast lagedaks teinud.

      Parrish korjas laualt üles oma kiivri ja läks end kergendama, saatjaks Geni mündilugemise heli. Parrish ei kiirustanud, tundes, et pärast nii paljude linide kaotamist võlgneb teine talle niigi palju, ning kui ta lõpuks tagasi printsi eesruumi lonkis, märkas ta murega, et ruum oli tühi. Geni polnud kuskil näha. Parrish kortsutas kulmu; leebuselgi olid oma piirid. Raha peale kaarte mängida oli üks asi, aga kui tuleb ilmsiks, et printsi ruumid on valveta jäetud, läheb nende kapten marru.

      Kaardid lebasid ikka veel laual ja Parrish hakkas neid kokku korjama, kui kuulis printsi tubadest mehehäält ja peatus. Iseenesest polnud sellise asja kuulmises midagi imelikku – Rhy armastas meelt lahutada ega teinud oma mitmekesisest maitsest sugugi saladust, pealegi polnud Parrishi asi tema kalduvusi küsimuse alla seada.

      Kuid Parrish tundis selle hääle otsekohe ära; see ei kuulunud ühelegi Rhy huviobjektile. Sõnad olid ingliskeelsed, aga aktsendiga, nende kõla karedam kui arneesia keelel.

      See hääl meenutas öösel metsas lasuvat varju. Vaikne, sünge ja külm.

      Hääl kuulus Hollandile. Võõrsilt pärit antarile.

      Parrish kahvatus pisut. Ta jumaldas isand Kelli – asjaolu, mille pärast Gen teda iga päev tögas –, aga Holland ajas talle hirmu nahka. Ta ei teadnud, kas põhjuseks oli mehe ilmetu hääletoon, tema imelikult luitunud välimus või tontlikud silmad – üks muidugi must, teine piimjasroheline. Või siis oli asi selles, et mees näis koosnevat pigem veest ja kivist kui lihast, verest ja hingest. Ükskõik mis ka põhjuseks oli, võõramaalasest antari oli alati Parrishile judinad ihule toonud.

      Osa vahtkondlasi nimetasid teda seljataga Tondiks, aga Parrish seda ei söandanud.

      „Mis on?” nöökis Gen teda. „Ta ju ei kuule sind läbi maailmadevaheliste seinte.”

      „Sina seda ei tea,” sosistas Parrish vastu. „Võib-olla kuuleb.”

      Ja nüüd oli Holland Rhy toas. Kas ta pidigi seal olema? Kes ta sisse laskis?

      Kus on Gen? mõtles Parrish, kui ukse kõrval oma kohale asus. Tal polnud plaanis pealt kuulata, ent vasaku ja parema uksepoole vahel oli kitsas pilu, ja kui ta pea pisut küljele pööras, kandus jutuajamine selle prao kaudu tema kõrvu.

      „Andestage mulle mu sissetung,” kõlas Hollandi rahulik ja vaikne hääl.

      „Pole