ümbritsevad ja kaugemale jäävad riigid veelgi vähem). Asjaolu, et neid kõiki nimetati Londoniks, oli omaette mõistatus, ehkki üldiselt oletati, et üks linnadest oli selle nime võtnud kaua aega tagasi, veel enne, kui uksed kinni pitseeriti ja ainsad asjad, mida läbi lubati, olid kirjad, mida kuningad ja kuningannad vahetasid. Ent selles, missugune linn nime esimesena kasutusele võttis, ei jõutud ilmaski kokkuleppele.
„„Me loodame, et olete hea tervise juures,”” läks kuninganna kiri edasi, „„ja et Teie linnas on ilmad sama kenad kui meie omas.””
Kell jäi vait. Rohkem polnudki midagi, kui allkiri välja arvata. Kuningas George väänutas käsi.
„Kas see ongi kõik, mis kirjas seisab?” küsis ta.
Kell kõhkles. „Ei,” ütles ta kirja kokku voltides. „See on ainult algus.”
Ta köhatas ja hakkas edasi-tagasi sammuma, kui mõtteid koondas ja need kuninganna eest sõnastas. „Tänan Teid, et meie perekonna järele küsisite, kirjutab ta. Kuningas ja mina oleme hea tervise juures. Prints Rhy äratab võrdsel määral imetlust ja pahameelt, aga vähemalt on ta suutnud kuu aega läbi ajada, ilma et oleks kaela murdnud või endale kohatu pruudi otsinud. Palju tänu Kellile, kes on hoidnud teda nii üht või ka mõlemat tegemast.”
Kellil oli plaanis lasta kuningannal pikemalt tema voorustel peatuda, aga just siis lõi seinakell viis ja Kell vandus endamisi. Ta hakkas hiljaks jääma.
„Mu järgmise kirjani,” lõpetas ta tõtakalt, „saatku Teid rõõm ja tervis. Kõike head soovides. Tema Kõrgeausus Emira, Arneesia kuninganna.”
Kell ootas, et kuningas ütleks midagi, ent valitseja pimedates silmades oli vankumatu ja kauge pilk ning Kell kartis, et mees teda enam ei mõista. Ta asetas kokkuvolditud kirja teekandikule ja oli juba poolel teel seina juurde, kui kuningas suu avas.
„Mul pole vastukirja,” pomises ta.
„Sellest pole midagi,” lausus Kell vaikselt. Kuningas polnud suutnud aastaid ühtki kirja kirjutada. Mõnel kuul ta küll üritas, vedas sulega umbropsu üle pärgamendi, mõnel kuul aga nõudis, et Kell ta jutu kirja paneks, ent enamikul kuudel luges ta lihtsalt sõnumi Kellile ette ja Kell lubas selle meelde jätta.
„Vaadake, mul ei olnud aega,” lisas kuningas, püüdes oma väärikuse riismeid päästa. Kell ei hakanud seda talle keelama.
„Ma mõistan,” ütles ta. „Tervitan kuninglikku perekonda teie poolt.”
Kell pöördus uuesti minekule ja taas peatas teda vana kuninga hõige.
„Pidage, pidage!” hüüatas too. „Tulge tagasi!”
Kell seisatas. Tema pilk langes kellale. Kell oli palju ja aeg aina läks. Ta kujutles asevalitsejast printsi St. Jamesi palees laua taga istumas, tooli käetugesid pigistamas ja vaikides praadimas. See mõte tõi Kellile naeratuse huulile ja nii pöördus ta jälle kuninga poole, kes tudisevate sõrmedega midagi oma rüütaskust välja tõmbas.
See oli münt.
„See kuhtub,” ütles kuningas metalli enda päevinäinud käte vahel hoides, nagu oleks see väga väärtuslik ja habras. „Ma ei tunne enam selle võluväge. Selle lõhnagi pole enam tunda.”
„Münt on münt, Teie Majesteet.”
„Ei ole, ja te teate seda ise ka,” porises vana kuningas. „Pöörake taskud pahupidi.”
Kell ohkas. „Te toote mulle pahanduse kaela.”
„Olge nüüd,” ütles kuningas. „Meie väike saladus.”
Kell pistis käe taskusse. Kui ta Inglismaa kuningat esimest korda külastas, oli ta andnud valitsejale mündi tõenduseks sellest, kes ta on ja kust ta tuleb. Teiste Londonite lugu usaldati kroonitud peadele ja pärandati pärijalt pärijale, ent sellest ajast, kui mõni rändur viimati käis, oli möödunud aastaid. Kuningas George oli heitnud kõhetule poisile üheainsa pilgu, kissitanud silmi, sirutanud välja oma koguka käe ja Kell oli asetanud ta peopesale mündi. See oli lihtne lin, umbes nagu hall šilling, ainult et kuningliku näo asemel märgistas seda punane täht. Kuningas sulges sõrmed mündi ümber, tõstis selle nina juurde ja hingas sisse mündi lõhna. Seejärel ta naeratas, pani mündi kuuetaskusse ja kutsus Kelli sisse.
Sellest päevast peale väitis kuningas iga kord, kui Kell teda külastas, et võluvägi on mündilt maha kulunud, ja laskis tal selle uue ja taskusooja vastu välja vahetada. Kell ütles iga kord, et see on keelatud (ja oligi, sõnaselgelt), ning kuningas käis iga kord peale, et see on nende väike saladus, mispeale Kell ohkas ja õngitses kuuetaskust värske metallitükikese.
Nüüd võttis ta kuninga peopesalt vana lini ja andis asemele uue, vajutades George’i pahklikud sõrmed hellalt selle ümber kokku.
„Just-just,” kudrutas põdur kuningas peopesas lebavale mündile.
„Olge terve!” ütles Kell minekule pöördudes.
„Just-just,” vastas kuningas ja ta tähelepanu hajus, kuni oli nii maailma kui ka oma külalise jaoks kadunud.
Ruumi üht nurka varjas eesriie ja Kell tõmbas raske kanga eest, tuues nähtavale mustrilisel tapeedil oleva märgi. Lihtne kriipsuga poolitatud ring, mis oli kuu aja eest verega joonistatud. Ühel teisel seinal ühes teises ruumis ühes teises palees seisis samasugune märk. Need olid ühe ja sama ukse vastaspoolte lingid.
Kelli veri koos sümbolesemega võimaldas tal liikuda maailmade vahel. Ta ei pidanud kohta täpsustama, sest sattus sinna, kus iganes ta parajasti viibis. Ent selleks, et ühes maailmas ust valmistada, tuli kumbki uksepool tähistada täpselt sama sümboliga. Ligilähedasest ei piisanud. Kell oli selle kogemuse varal selgeks saanud.
Seinal olev sümbol oli viimasest külaskäigust saadik ikka veel selgesti näha, selle servad ainult õige pisut laiali läinud, aga sel polnud tähtsust. Märk tuli ikkagi üle teha.
Ta kääris varruka üles ja võttis noa, mida kandis käsivarre siseküljele kinnitatuna. Ilus asjake teine, see nuga, tõeline kunstiteos, hõbedane teras kuni pidemeni, peal tähed K ja L.
Ainus reliikvia ühest teisest elust.
Elust, millest ta midagi ei teadnud. Või vähemalt ei mäletanud.
Kell langetas noatera oma käe juurde. Ta oli täna juba ühe sisselõike teinud – selle ukse jaoks, mis ta niikaugele tõi. Nüüd tegi ta teise. Tema veri, külluslikult rubiinpunane, valgus haava servale ja sealt üle ning noormees pani noa tuppe tagasi, surus sõrmed haavale ja seejärel seinale, joonistas uuesti ringi ja kriipsu, mis sellest läbi läks. Kell tõmbas varruka üle haava – ta tohterdab kõiki haavu siis, kui on koju jõudnud – ning heitis veel viimase pilgu lalisevale kuningale, enne kui vajutas peopesa lapiti seinal olevale märgile.
Märk surises võluväest.
„As Tascen,” ütles ta. Vii üle.
Mustriline tapeet lainetas, pehmenes ja andis tema puudutuse all järele ning Kell astus ette ja seinast läbi.
II
Selle ja järgmise sammu vahel sai kõledast Windsori lossist elegantne St. Jamesi palee. Umbne kongitaoline ruum asendus erksavärviliste seinavaipade ja poleeritud hõbedaga ja hullu kuninga pomina asemel valitses siin rõhuv vaikus ning nikerdustega laua otsas istuv mees pigistas veinipeekrit ja näis üdini pahane.
„Te jäite hiljaks,” märkis prints-asevalitseja.
„Andestust,” ütles Kell liiga lühikese kummarduse saatel. „Mul oli üks asjaajamine.”
Prints-asevalitseja pani peekri käest. „Arvasin, et teie ülesanne olen mina, isand Kell.”
Kell ajas selja sirgu. „Mulle antud korralduste järgi, Teie Kõrgeausus, pean kõigepealt kuninga juurest läbi astuma.”
„Ma soovin, et te teda sedavõrd palju ei julgustaks,” ütles prints-asevalitseja,