ja nähti vaeva, et selliseid asju valmistada.
Kui palju aastaid oli kiriku ehitamisele kulunud? Kui paljudeks aastateks see veel püsima jääb? Punases Londonis vahetusid maitsed nagu aastaajad ja koos nendega kerkisid ja langesid ka hooned, et siis taas teistsuguse ilmega kerkida. Võlukunst tegi asjad lihtsaks. Mõnikord, mõtles Kell, teeb see asjad liiga lihtsaks.
Kodus oli ette tulnud öid, kus ta heitis voodisse ühes paigas ja ärkas sootuks teistsuguses.
Siin aga seisis Westminster Abbey alati kohal, ootas, et teda tervitada.
Kell möödus kõrguvast kiviehitisest, seadis sammud mööda tõldasid täis tänavaid ja mööda kitsast teed, mis kulges piki samblaste kividega ääristatud kirikuhoovi. Kitsas tee kitsenes veelgi, kuni viimaks ühe kõrtsi ees lõppes.
Siin lõppes ka Kelli tee ja noormees võttis kuue seljast. Ta pööras seda veel kord paremalt vasakule, vahetades musta suursuguse hõbenööpidega rõivatüki tagasihoidlikuma ja luitunuma vastu: pruun kõrge krae, hargnevad palistused ja kulunud küünarnukikohad. Ta patsutas taskut ja, veendunud, et on valmis, astus sisse.
III
Kivivise oli veider väike kõrts. Selle seinad olid määrdunud ja põrandad plekilised ning Kell teadis väga hästi, et omanik Barron lahjendab jooke veega, kuid sellest hoolimata tuli ta siia ikka ja jälle tagasi.
See paik lummas teda, sest hoolimata oma räpasest väljanägemisest ja veel räpasematest kundedest võis kindel olla, et olgu siis juhuse või ettemääratuse tõttu, aga Kivivise seisis alati oma kohal. Nimi muidugi muutus ja muutusid ka joogid, mida siin pakuti, ent nii Hallis, Punases kui ka Valges Londonis seisis selle koha peal kõrts. See kõrts polnud iseenesest allikas, mitte selline nagu Thames või Stonehenge ega kümmekond maailma vähem tuntud võluväemajakat, aga see oli siiski midagi. Erakordne nähtus. Püsipunkt.
Ja kuna Kell ajas oma asju kõrtsis (ükskõik kas selle sildil seisis nimi Kivivise, Loojuv Päike või Kõrbenud Kont), tegi see ka Kellist omamoodi püsipunkti.
Säärast luulelisust oskasid hinnata vähesed. Võib-olla Holland oskaks. Kui Holland üldse midagi hindas.
Aga kui luule kõrvale jätta, oli kõrts äriajamiseks ideaalne koht. Halli Londoni harvad uskujad – need isevärki vähesed, kes rippusid võluväemõtte küljes, kes tabasid ära sosinad ja kahinad – tiirlesid siinkandis, neid tõmbas siia tajumus millestki muust, millestki enamast. Ka Kelli tõmbas siia sama asi. Erinevus seisnes vaid selles, et tema teadis, mis neid siia meelitas.
Muidugi, Kiviviske võlukunstihuvilisi kundesid ei meelitanud siia ainult võlujõu peen luudeni tungiv kutse ega lubadus millestki teistsugusest, millestki enamast. Neid meelitas siia ka tema. Või vähemalt tema kohta käivad kuulujutud. Suusõnal levivad lood olid omamoodi võluvägi ja siin, Kiviviskes, libises sõna „võlur” üle inimeste huulte sama tihti kui lahjendatud õlu.
Kell silmitses oma kruusis olevat merevaiguvärvi vedelikku.
„Õhtust, Kell!” ütles Barron, kes seisatas, et talle juurde kallata.
„Õhtust, Barron!” vastas Kell.
Rohkem ei öelnud nad teineteisele kunagi.
Kiviviske omanik oli toekas nagu kivimüür – juhul, kui kivimüür otsustaks endale habeme kasvatada –, pikk, lai ja muljet avaldavalt rahulik. Kahtlemata oli Barron näinud imelikke asju rohkem kui küll, ent need ei paistnud teda kunagi jahmatavat.
Või kui jahmatasidki, oskas ta seda varjata.
Leti taga seinal rippuv kell lõi seitse ning Kell tõi oma nüüdseks kulunud pruuni kuue taskust välja nipsasjakese. See oli puust karp, enam-vähem tema peopesa mõõtu ja käis kinni lihtsa metallist haagiga. Kui ta haagi lahti tegi ja kaane pöidlaga pealt lükkas, avanes karp viie renniga mängulauaks, igas rennis üks elementidest.
Esimeses rennis oli tükike mulda.
Teises lusikajagu vett.
Kolmandas oli õhu asemel sõrmkübaratäis sõredat liiva.
Neljandas tilgake õli, äärmiselt tuleohtlik.
Ja viimases, viiendas rennis luutükike.
Kelli maailmas polnud karp ja selle sisu sugugi üksnes mänguasi, vaid ka proovikivi, moodus, mille abil lapsed avastasid, millise elemendi poole neid tõmbab ja millist elementi nemad enda poole tõmbavad. Enamik kasvas sellest mängust kiiresti välja ja jätkas oma oskuste lihvimist kas loitsude või karbi suuremate ja keerulisemate versioonidega. Laia leviku ja piiratud kasutusvõimaluste tõttu leidus selliseid elemendikomplekte peaaegu igas Punase Londoni majapidamises ja tõenäoliselt ka kaugemates külades (kuigi selles ei saanud Kell päris kindel olla). Ent siin, võluväeta linnas, olid need tõelised haruldused ja Kell oli veendunud, et tema klient jääb rahule. Lõppude lõpuks oli see mees ju kollektsionäär.
Hallis Londonis käisid Kelli otsimas ainult kahte tüüpi inimesed.
Kollektsionäärid ja asjahuvilised.
Kollektsionäärid olid rikkad igavlejad, kes harilikult ei tundnud võlukunsti enda vastu mingit huvi – nad ei teeks vahet tervendamisruunil ega kammitsusloitsul –, ja nad olid kahtlemata Kelli lemmikkunded.
Asjahuvilised olid tülikamad tegelased. Nad pidasid end ehtsateks võluriteks ega tahtnud osta nipsasjakesi mitte lihtsalt nende omamise või vaatamiseks väljapanemise luksuse nimel, vaid selleks, et neid kasutada. Asjahuvilised Kellile ei meeldinud – osalt sellepärast, et tema meelest olid nende püüdlused asjatud, osalt aga sellepärast, et nende teenimine tundus märksa rohkem reetmisena – ja seetõttu juhtuski nii, et kui üks noormees tema kõrval istet võttis ja Kell pilgu tõstis, arvates, et näeb oma kollektsionäärist klienti, kuid leidis eest hoopis võõra asjahuvilise, langes tema tuju kõvasti.
„Koht kinni?” küsis asjahuviline, kuigi juba istus.
„Minge ära,” ütles Kell tasakaalukalt.
Ent asjahuviline ei lahkunud.
Kell teadis, et see mees on asjahuviline – ta oli kiitsakas ja kohmetu, kuub ta pikkuse kohta tiba lühike, ning kui ta oma pikad käed leti servale toetas ja riie ülespoole nihkus, silmas Kell tätoveeringu otsa. Kehvasti joonistatud väeruun, mis pidi võlukunsti inimese kehasse kätkema.
„Kas see on tõsi?” käis asjahuviline peale. „See, mida räägitakse?”
„Oleneb, kes räägib,” vastas Kell, pani karbi kinni ning lükkas kaane peale ja haagi paika, „ja mida räägib.”
Seda tantsu oli ta sadu kordi läbi teinud. Ta jälgis oma sinise silma nurgast, kuidas mehe huuled järgmist sammu vormisid. Olnuks tegu kollektsionääriga, oleks Kell talle võib-olla halastanud, ent neile, kes kahlasid vette, väites, et oskavad ujuda, poleks parve tarvis.
„Et te toote asju,” ütles asjahuviline, pilk kõrtsis ringi sähvimas. „Teistest kohtadest pärit asju.”
Kell rüüpas sõõmu ja asjahuviline võttis tema vaikimist nõusolekuna.
„Ma peaksin end vist tutvustama,” jätkas mees. „Edward Archibald Tuttle kolmas. Aga mind hüütakse Nediks.” Kell kergitas kulmu. Noor asjahuviline ootas nähtavasti, et ta vastaks omapoolse tutvustusega, ent kuna mehel oli ilmselgelt juba niigi aimu, kes Kell on, jättis ta viisakusavaldused sinnapaika ja küsis: „Mida te tahate?”
Edward Archibald – Ned – keerutas end istmel ja kummardus vandeseltslaslikult lähemale. „Mul oleks vaja natuke mulda.”
Kell osutas klaasiga ukse poole. „Vaadake pargist.”
Noormees tõi kuuldavale vaikse kohmetu naeru. Kell tegi oma joogile lõpu peale. Natuke mulda. See tundus tühise palvena, aga ei olnud seda. Enamik asjahuvilisi teadsid, et nende enda maailmas leidus väga vähe võluväge, kuid paljud uskusid, et tükikesega teisest maailmast saaksid nad sealset väge ammutada.
Ja